Toomas Kivimägi: Kõike head pole kunagi võimalik saada

Toomas Kivimägi. Foto: PP

Loo pealkiri on laenatud minu tütre muinasjuturaamatust. See on lugu kilpkonnast, kes “üldiselt oli oma eluga rahul“, ent üks asi ei meeldinud talle mitte üks põrm. See oli kilp, mis oli suur ja raske ega lasknud tal võrdväärselt teiste loomadega joosta ega hüpata.

Ühtäkki, justnagu võluväel kilp kadus ja kilpkonn muutus seeläbi väga rõõmsaks. Ent see rõõm kestis vaid sügiseni, kui tulid külmad tuuled ja vihm, aga kilpkonnal polnud kusagile varju minna. Ta muutus väga kurvaks ja tal oli ainult üks soov: saada oma kilp tagasi. Kuid siis ta ärkas ja avastas suurima rõõmuga, et kõik see oli olnud uni. Ta oli väga õnnelik, et tal oli kilp, mis teda kaitses vihma ja külma eest. Ja ta tõdes: “Kõike head pole kunagi võimalik saada ning palju targem on õppida armastama ja hindama seda, mis parajasti olemas on.”

Oli hea aasta Pärnule

Hinnangud mõne tunni pärast lõppevale aastale on Pärnule tavapäraselt vastakad. Enamik arvab, et oli väga hea aasta, kuid leidub neid, kellele see oli halb.

Nii vastandlike seisukohtade põhjus on ilmselt asjaolu, et liialt palju lähtutakse mingile ajaperioodile, organisatsioonile või linnale hinnanguid andes või üldistusi tehes iseenda edust või ebaedust, tööst, solvumistest, õnnestumistest või päevakajaliselt kas või sellest, kas lumesahk sõitis täna hommikul maja eest läbi või ei. Ent Pärnu on koduks 43 000 inimesele ja aastas on 365 päeva.

Kuulun nende hulka, kes kinnitavad, et käesolev aasta oli Pärnu linnale hea aasta.

Esiteks. Küsisin mõne aja eest Pärnu(maa) ettevõtjate austamisel (saalis oli sadakond ettevõtjat), kas nende juhitava ettevõtte majanduslik seis ja tulevikuväljavaade on parem või halvem kui aasta tagasi. Ei olnud küll mahti täpselt hinnata seda kätemerd, mis andis mõista, et nende ettevõtte seis on varasemast parem – vähemalt 95 protsenti saalisolijaist tõstis käe.

Teiseks. Suurim probleem – tööpuudus. Kui aasta alguses oli töötukassa andmetel Pärnu linnas töötuid 3363, siis aasta lõpuks oli see number langenud üle kolmandiku – 2168ni.

Selle üle on kindlasti põhjust rõõmustada ja ettevõtjaid tänada, ent kuivõrd number on ikka veel kole, pole rahuloluks põhjust. Siinkohal ei saa me eitada üldist majanduskeskkonda, mis nii eelmisel aastal kui selle aasta alguses oli üsna sünge. Tööpuuduse kasv on selle pildi loomulik ja paratamatu peegeldus.

Kulude vähendamine oli nii ettevõtjate kui avaliku sektori vältimatu tegevus. Töötust tootsid nii ettevõtjad kui avalik sektor. Ent need, kes õigel ajal kulusid vähendasid, on nüüd vee peal. Kes mitte … Ettevõtjate paranenud kindlustunne on peamine eeldus tööpuuduse vähendamiseks. Eriti hästi juba läheb eksportivatel ettevõtetel, keerukamas seisus on (veel) need, kes rohkem siseturuga seotud.

Kolmandaks. Pärnu linna 2011. aasta eelarve. Kui aastal 2009 oli linna põhitegevuse tulem negatiivne: miinus 50 miljonit krooni, siis aastal 2011 on see positiivne: pluss 50 miljonit. Oleme parandanud linna finantspositsiooni aastaga 100 miljoni krooni võrra.

Põhitegevuse tulem on linna põhitegevuse kulude ja tulude vahe ega sisalda muu hulgas linnavara müüki. Seda 50 miljonit järgmisel aastal ja edaspidigi saab kasutada põhimõtteliselt kaheks otstarbeks: investeeringuteks ja laenude tagasimaksmiseks. Pärnu linn pole aastaid oma põhitegevuse eelarvest investeerinud, vaid teinud seda üksnes linnavara müügi ja võetud laenude arvelt. See ei ole jätkusuutlik.

Pärnu “eriolukorrast“ tulenevalt kulub sellest 17 miljonit krooni defitsiidi katmiseks (aasta lõpuks maksmata arvete vähendamiseks 27 miljonilt kümne miljonini 2011. aasta lõpuks).

Lõppeva aasta pärlid

Pärnu jahtklubi on noppinud pea kõik saada olevad tiitlid oma kategoorias ja on seda kõike väärt. Väga maitsekas ja atraktiivne klubihoone laiendus koos Pärnu ühe majaka – purjetamise kooli uute ruumidega ongi tunnustust väärt. Mis veel väga vahva: Pärnu jahtklubi liikmete ja sõprade näol on tegemist väga tugeva ja ühtehoidva kogukonnaga, kes enda treenimise või hobi kõrval panustab nii oma aega kui raha ühiskonnale vajalike suurte asjade loomisse.

Kõike eelnevat silmas pidades on loogiline, et Pärnu selle aasta mehe tiitlit kannab Egon Elstein. Mina planeerisin talle küll juba Pärnu linna vapimärki, sest peale eelmainitu on tema juhtida ja omada Pärnu kõige suurem konverentsihotell Strand, mis on andnud nii linnale kui loodetavasti Egonile endale olulist tuntust ja rahalist tunnustust. Kuna ühel aastal linna eri tiitlite samale inimesele andmist ei pea ma õigeks, peab Egon vapimärki mõne aasta ootama.

Kui juba aasta mehest juttu tuli, on viimane aeg kiita Pärnu selle aasta naist Viivika Orulat. Üks pühendumaid ja andunumaid Pärnu patrioote, kes minu tutvust pidi vähemalt paarkümmend aastat linnas olulisi ettevõtmisi vedanud. Firmaga Reiser on enamik ettevõtlikke ja reisihimulisi inimesi kokku puutunud, on ju Viivika peategelane Pärnust esimese – kahjuks vist viimasegi – tšarterreisi soojale maale korraldaja (TU-134, Pärnu–Rhodos–Pärnu), villa Artise perenaine, väga sisukate ja meeleolukate eri riikide kultuurinädalate võõrustaja Pärnus.

Siin kirjutatu on väike osa Viivikast. Mida kõike ta tegelikult on korda saatnud, teab ta ise. Seda on palju rohkem, kui mina tean.

Spordiaasta kõrghetked

Spordiaasta üks emotsionaalseid kõrghetki oli võrkpalli Eesti rahvusmeeskonna võit suure võrkpallimaa Hollandi üle Pärnus. See võit sillutas koondisele pääsu Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile. See võit oli tunnustus Pärnu võrkpalli tugevale kandepinnale, õigustuseks spordihallile, tunnustuseks mängijatele, aga ennekõike ehk Pärnu võrkpallitreeneritele – just nemad on viinud Eesti võrkpalli (pool koondisest Pärnu kasvandikud) Euroopa tippu.

Vähe tähtis polnud see ülev emotsioon tuhandetele fännidele saalis ja kümnetele tuhandetele telerite ees. Mulle on korduvalt öeldud, et enne kui meil polnud suurhalli, olime Eesti meistrid (võrkpallis) ja Rabahall oli puupüsti rahvast täis, nüüd on suurhall, aga me ei võitle enam kõige kirkamate medalite eest.

See kajastub kohe publiku arvus ja emotsioonis. Siin on võimalus ettevõtjatele, sest Eesti meistriks A-klassi poistega täiskasvanute hulgas üldjuhul ei tule. Vaja on üheskoos otsida mooduseid, kuidas suurendada esindusvõistkondade eelarvet. Selle peaeesmärk oleks, et provintsilinnad esimese pakkumise peale meie andekaid poisse-tüdrukuid üles ei ostaks.

Kõike korraga ei saa, aga esimese sammu lisaks järgmise aasta baasrahale (100 000 krooni võistkonna kohta) me tegime, tugevdamaks korvpalli esindusvõistkonna konkurentsivõimet rahaliseltki.

Sporditeema jätkuna tahaks tunnustada Pärnu jalgpalliklubi naiskonda, kes ainsa täiskasvanute pallimänguvõistkonnana tuli sel aastal Eesti meistriks. Kolmel viimasel aastal jäi see tiitel Tallinnasse. Tänan treenereid ja toetajaid, kes usku Eesti jalgpalli edusse pole kunagi kaotanud ja raskusi trotsides liiguvad kui mitte tähtede, siis vähemalt Eesti meistri tiitli suunas.

Tunnustan kõiki mängijaid, kellest enamik on amatöörid ehk teevad seda kõike töö kõrvalt. Aga järelikult on nad nii andekad ja andunud eesotsas võistkonna liidri Anastassia Morkovkinaga, et meistritiitel pole neis oludes võimatu.

Kaisa Pajusalu on Eesti selle aasta edukaim noorsportlane, tema tiitel räägib iseenda eest, hõbemedalimehed Allar Raja – Kaspar Taimsoo ja üks väheseid, kes juba eluajal legendiks saanud, Jüri Jaanson ja tema lahkumine tippspordist. Need on nimed, mis toomas või toonud Pärnule au ja kuulsust. Aitäh ja sügav kummardus sulle, Jüri, kõigi pärnakate poolt!

Lõpp hea, kõik hea

Kultuur on Pärnu linna üks neljast nurgakivist ja lõppevale aastale hinnangut andes võib küll kasutada vaid ülivõrdeid tehtu ja tegijate kiituseks. Söandan väita, et suvekuudel on meil juba rohkem kultuuriüritusi, kui jätkub publikut. “Augustiunetus”, “Reiu rock”, Valgre festival, ooperipäevad, Endla teater, linnagalerii kolimine raekotta, rahvusvahelised hansapäevad, bluusipäevad.

Järgmisel aastal on uute üritustena tulemas palju räägitud ja vaieldud jää- ja veefestival, Pärnu päev, Järvi festival, Pärnu hansapäevad, naaseb Priit Valkna. Kultuur taastoodab ja areneb väga heal tasemel. Pärnus on väga head tegijad, kellel jätkub ideid, maitset, tahtmist. Siiralt tunnustan kultuurivankri vedajaid. Te olete väga head!

Tahan tunnustada ka Pärnu haigla juhtkonda Ravi 2 tarvis investeeringute taotlemisel. Euroopa Liidu regionaalarengufondist saadud 30 miljonit krooni ja omaosalus pea samas mahus tagavad selle, et taastusravi kvaliteet teeb olulise hüppe emotsionaalses ja esteetilises plaanis ning loodavad paremad hooldus- ja ravitingimused nii tohtritele kui hooldustöötajatele aitavad kindlasti patsientidel terveneda.

Vähe tähtis pole fakt, et Pärnu keskuses paiknev hoone saab linnale esteetilist lisandväärtust andva väljanägemise. Ehk inspireerib see naaberkrundi ettevõtjaid kiiresti uut lahendust leidma.

Leheruumi otsalõppemisel toon vaid nimetamisi esile Rannapargi renoveerimise, Pärnumaa kutsehariduskeskuse järjekordse õppehoone ja Pärnu lasteküla valmimise, samuti väärikate ülikooli.

Otsekui jõulukingiks Pärnule oli EASi juhatuse otsus 20. detsembrist Pärnu linna taotluse “Eakate avahoolduskeskus rekonstrueerimine ja juurdeehitus“ rahuldamine Metsa 10 hoonekompleksi baasil. ELi toetuse suurus on 12,2 miljonit krooni, projekti kogumaksumus paari miljoni võrra suurem.

Selle üle on siiralt hea meel, sest nii saavad vanaprouad ja -härrad väärika kooskäimise ja avahoolduse koha. Praegused tingimused Tammsaare puiestee 11 on rohkem kui askeetlikud. Need inimesed väärivad palju-palju paremat ja hiljemalt aasta pärast nad seda saavad. Seegi otsus ei tulnud kergelt, aga usun, et vastuvõetud 2011. aasta konservatiivne linnaeelarve kallutas lõplikult kaalukausi meie kasuks.

Lõpp hea, kõik hea! Meeleolukat ja rõõmsat aastavahetust ning head uut aastat!