Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/04/14/5261863t1h9431.jpg)
Möödunud on selle aasta neli pikka kuud ja „Avasta mõõdud“ teema ongi läbitud.
12. aprillil kogunesid Mai lasteaia 6. rühma lapsed koos meeskonnaliikmete ja asutuse direktori Anne Virulaga Pärnu muuseumisse, et võtta kokku nelja kuu vältel omandatud teadmised võrdlemises ja mõõtmises.
Esialgu kogunesime fuajees, et uudistada laste tööde näitust „Pärnu muuseumihiir“, mille korraldas Pärnu muuseum koostöös Pärnu linna lasteaednike ühendusega Avastusõpe. Näitust aitasid 1. aprillil avada Avastaja Põrnikas ja Pärnu Kuurordielevant. Mõlemad mängulised sõbrad on toeks Pärnu lasteaedade lastele uurimisel, katsetamistel ja kodulinna avastamisel. Loodame, et lapsed leiavad tänu näitusele veel ühe mängulise sõbra, kes tutvustab neile muuseumi peidetud saladusi. Meie rühma mudilased olid näitusest vaimustatud, sest paljud tundsid arvukate tööde seast oma pildi ära.
Suundusime keldrisse. Mõõtude õppetsükkel sai alguse jaanuaris Pärnu muuseumis, kuhu koolieelikud kogunesid esimest korda teemat käsitlema. Sissejuhatuseks arutleti, milliste mõõtmisvahenditega väga vanasti sai üldse mõõta. Muuseumipedagoog Tiit Kask oli ette valmistanud lastele arusaadavad pildid inimkeha mõõtmisvahenditest (toll, vaks, küünar, jalg ja süld).
Need mõisted saatsid lapsi kõigil neljal järgneval kuul, mil väikesed teadlased panid avastajakitlid selga ja asusid eri mõõtmisvahenditega katseid tegema, et aru saada, milline neist on see „päris õige“. Läbi sai proovitud nii laste endi kui ka käte ja jalgade pikkuste kõrvutamine paberlindiga, samuti jalalabadega vahemaa mõõtmine. Paberlintidest diagrammi koostades selgus katsetulemuste põhjal, et need on mittestandardsed mõõtmisvahendid ehk selliste vahenditega mõõtes me kahte ühesugust tulemust ei saa.
Seejärel asusime tutvust tegema standardsete mõõtmisvahenditega. Nende vahendite hulka kuulusid täpselt ühesugused pliiatsid, lusikad, kõrred jne. Katseid sooritades said grupid eri tulemusi ja selgus, et ka need vahendid polnud täiuslikud.
Rühma lastel oli eelnevalt selgeks saanud, et objekti mõõtmine algab alati algus- ja lõpp-punkti kokkuleppimisest, kuid reeglitest kinni pidades olid tulemused sellegipoolest erinevad. Koolieelikud tegid katseid ka ühesuuruste legoklotsidega ja hakkas juba tunduma, et see ongi hea mõõtmisvahend. Klotse sai üksteise külge kinnitades kõrgusesse laduda. Enam ei olnud vaja kasutada palju abilisi, nüüd loeti lihtsalt klotsid kokku ja saadigi sama tulemus, mis oli teistel rühmadel. See toimis, kuni lapsed katsetasid madalamate kõrgustega, nagu lauajalg või tool.
Ühel päeval pidid väikesed teadlased legoklotside abil teada saama, kui pikk on meie rühma õpetajaabi. Nad ladusid kahevärvilisi legoklotse kümne pulga kaupa vaheldumisi üksteise otsa. Mõni rühm jõudis tema puusani, üks rühm isegi õlani. Mida kõrgema torni nad ladusid, seda ebakindlamalt see püsis. Nüüd oli päris selge, et ka legoklots pole kõige kindlam mõõtmisvahend.
Järgmine mõõtmisvahend, millega lapsed hakkasid katseid tegema, oli legoklotsipulgale väga sarnane, kümnest ruudust koosnev paberlint. Täpset algus- ja lõpp-punkti kasutades oli paberriba edasi tõstes lühikesi objekte mõnus mõõta (10, 20, 30 jne). Pikemate objektide puhul muutus see laste jaoks tülikaks. Tekkis uus mõte: kui kleebiks kümme ühesugust paberriba üheks pikaks lindiks, siis ei pea mõõtmisega nii palju vaeva nägema. Sündis mõõdulindi moodi mõõtmisvahend, millega sai ka ümbermõõtu mõõta. Pikk tee mõõtude maailmas oligi läbitud.
Neli kuud hiljem seisime lastega taas muuseumipedagoog Tiidu ees, kes koolieelikutelt uuris, milliste teadmisteni nad vahepeal jõudnud on. Lastele oli kaasa elama tulnud Avastaja Põrnikas, kes on olnud nende mänguline abistaja kogu õppetsükli vältel. Lapsed rääkisid oma kogemustest ja põhjendasid, miks õppetegevustes katsetatud vahenditega tulid kõrvutamisel ja mõõtmisel sageli eri tulemused.
Õppetsüklit kokkuvõtvaks tegevuseks tõi muuseumitöötaja laste ette ühe pingi ja kutsus neid arutlema: kui tema oma vaksaga mõõdab pingi pikkust ja mõni lastest kasutab ka vaksa mõõtmisvahendina, kas tulemused ühtivad? Kõik lapsed teadsid, et ei ühti.
Seejärel algatas muuseumipedagoog Tiit koostöös rühma meeskonnaga lastele varem kokkulepitud mängulise „eksami“, mis annaks ülevaate omandatud teadmistest. Selleks, et lapsed saaksid pidada „Avasta mõõdud“ lõpupidu, on koolieelikutele palve aidata saalis mööblit paigutada. Sisenedes „Mõõdukeskusesse“ – just selline silt oli uksel –, avanes väga ettevalmistatud saal. Ruum oli avar ja tegutsedes tundsid kõik ennast mugavalt. Kõikidele gruppidele ülesanneteks mõeldud vahendid olid nummerdatud ja inventar kokkulepitult paigutatud.
Moodustasime kaptenite abiga neli meeskonda. Iga rühma juures abistas lapsi üks täiskasvanu. Härra Kask sai rühma, kelle ülesanne oli mõõta, mitu tooli mahub laua äärde. Mõõtmisvahenditeks valiti harilikud pliiatsid. Üks tool oli kaks pliiatsit lai, nii selgitasid nad välja, et ühe laua taha mahub kaheksa tooli. Kuna saalis viibis 22 last, aitas muuseumipedagoog lastel edasi arvutada. Selgus, et kõik lapsed mahuvad istuma kolme laua äärde.
Teise rühma juures oli toeks õpetajaabi Heike Peterson. Selle meeskonna ülesandeks oli paigutada üks kõrge laud sarnase kõrgusega toolivirna ette. Eri kõrgusega toolivirnasid oli neli. Objektide kõrgused otsustati ära mõõta paberlindiga, kasutades selleks kõrvutamist.
Kolmanda rühma juures oli abiks õpetaja Kersti Pajumäe-Lengi. Ühele ümmargusele lauale, kuhu pidid tulema lõputunnistused ja kommid, oli tarvis kena laudlina panna. Lastel oli valida neljas suuruses liniku vahel. Laua ja linikute pikkuse mõõtmiseks valisid nad jäätisepulgad. Selgus, et õige suurusega liniku läbimõõt oli viis pulka pikk.
Neljanda rühma lapsi aitas lasteaia direktor Anne Virula. Nendele väikestele teadlastele oli ette antud kaks nummerdatud ust, mis olid eri laiusega. Nemad pidid otsustama, kummast uksest saab välja viia suure laua, kui selguks, et seda pole saali tarvis. Kõigepealt lepiti kokku, et lauda saab välja viia, kitsam külg ees. Nemad valisid mõõtmisvahendiks plastmasslusikad. Uks number 1 oli 4 lusikat lai ja number 2 uks oli 6 lusikat lai, laud 5 lusikat lai. Lapsed said mõõtes teada, et laua saab saalist välja viia number 2 ukse kaudu.
Avastaja Põrnikas tiirutas kõikide rühmade juures – uuris, katsetas ja aitas, kui vaja.
Kuna rühmad said oma ülesannetega eri ajal valmis, oli neil võimalus valitud mõõtmisvahenditest geomeetrilisi kujundeid moodustada.
Algas kokkuvõtete aeg. Igast grupist üks laps luges ette neile antud ürikule trükitud ülesande, tutvustasid valitud mõõtmisvahendit ja teatasid ennustused ning tegelikud mõõtmistulemused. Lapsed said kenasti hakkama ja olid auga mõõduteadlase tunnistuse välja teeninud. Pärnu muuseum kinkis igale lapsele värviraamatu „Värvid linna – Pärnu“. Nii vahva päev, ütlesid lapsed!
Meie kinkisime muuseumipedagoog Tiidule tänukirja hea koostöö eest suunatud uurimusliku õppe rakendamisel Pärnu muuseumis.
Need on esimesed viljad Pärnu muuseumi ja Pärnu linna lasteaednike ühenduse Avastusõpe koostöös. Meie eesmärk on kutsuda lasteaednikke üles koos lastega suunatud uurimusliku õppe kaudu tutvuma oma kodulinna ajaloo ja väärtustega.
Uueks õppeaastaks on Pärnu muuseumis sündimas tänu laste vahvatele joonistustele veel üks mänguline sõbrake Muuseumihiir, kes aitab mõista meie kodulinna pikka ajalugu.