Abipolitseinik pole rahvamalevlane

Marko Pomerants. Foto: PP

Abipolitseinike ajalugu ulatub 20. aprilli 1994, kui riigikogu võttis vastu abipolitseiniku seaduse, mis sätestas abipolitseiniku õigused, kohustused ja tegevusala. Seaduse eesmärk oli, nagu nimigi aimet pakub, kaasata kodanikke politseitegevusse avaliku korra kaitseks ja turvalise ühiskonna tagamiseks. Vabatahtlikud löövad meil kaasa ju päästetöödeski.

Kuigi abipolitseinikuks saab igaüks ikka individuaalselt, on võimalusi politseitöös osaleda formeeringusse organiseeritultki. Esimene organiseeritud abipolitseinike formeering alustas tegevust Tallinna politseiprefektuuris Lõuna politseiosakonna juures 1999. aasta detsembris ning sinna kuulusid valdavalt kaitseliitlased.

Selle kogemuse najal käivitusid 2003. aasta suvel abipolitseinike formeeringud teisteski struktuuriüksustes. Pärast formeeringute moodustamist on abipolitseinikud senisest enam kaasa löönud politseitegevuses ja avaliku korra tagamisel. Abipolitseinikke on edukalt kaasatud politseioperatsioonidesse ning nad on turvanud riikliku tähtsusega üritusi.

Näiteks osalesid abipolitseinikud mullu kõrgetasemelise NATO tippkohtumise turvamisel. Praegu on Eesti riigis üle 1800 abipolitseiniku. Igal aastal liitub ligi 100 abipolitseinikku. Seega pole tegemist mingi marginaalse seltskonnaga.

24. novembril võttis riigikogu vastu siseministeeriumi algatatud uue abipolitseinike seaduse. Seadus jõustus 1. jaanuaril 2011. On päevselge, et 16 aastat kehtinud seadus vajab värskendamist. Abipolitseiniku seadust kirjutati-menetleti küll pikalt ja põhjalikult, aga praeguseks on sellest saanud tõsiselt võetav seadus.

Mis muutub?

Abipolitseinik võib olla isik, kes osaleb politsei tegevuses vabatahtlikult ja teeb seda vaid oma vabast ajast. Abipolitseiniku pädevuses on politsei abistamine avalikku korda ähvardava ohu ennetamisel, väljaselgitamisel, tõrjumisel ja avaliku korra rikkumise kõrvaldamisel ning politsei abistamine liiklusturvalisuse tagamisel ja liiklusjärelevalve teostamisel.

Uue seadusega kehtestati nõue, et abipolitseinikuks võib võtta 18aastaseks saanud Eesti kodaniku, kes on vähemalt keskharidusega ja valdab riigikeelt politseiametnikele ette nähtud tasemel. Eelmises abipolitseiniku seaduses piirduti põhiharidusnõudega.

Vastse seadusega kehtestasime abipolitseinikele eesti keele oskuse nõude selliselt, et abipolitseinik oskaks eesti keelt samal tasemel kui politseiametnik. Põhjus selleks on samuti väga lihtne: osaleb ju abipolitseinik politsei tegevuses riigivõimu esindajana. Tekkivates olukordades on hädavajalik, et abipolitseinik oleks vahetult inimestega suheldes ja neile korraldusi andes võimeline end selgesti väljendama ja kindlasti inimestest aru saama.

Võrreldes enne kehtinud seadusega, kaotab uus abipolitseinike seadus piirangu, mis räägib kohtuniku, prokuröri, eradetektiivi ja kaitseväelase piirangust saada abipolitseinikuks. Kui need tublid inimesed tõesti soovivad vabatahtlikkuse alusel väljaspool oma tähtsaid ameteid olla abipolitseinikud, siis miks seda piirata?

Inimeste panustamise tahet tuleb hinnata. Abipolitseinik peab olema heas vormis. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Seadusega nähakse ette üldised tervisenõuded, millele abipolitseinik peab vastama. Tal ei tohi esineda sõltuvust alkoholist, narkootilise või psühhotroopse aine kasutamist, samuti psüühikahäiret, raskekujulist isiksus- või käitumishäiret ega sellist füüsilist puuet, mis takistaks abipolitseiniku ülesannete täitmist. Tundub ju loogiline. Abipolitseinik peab suutma abistada, mitte ise abi vajama.

Abipolitseinikuks astuda soovija peab enne kandideerimist läbima tervisekontrolli, mille korraldab ja tervisetõendi väljastab perearst, kaasates eriarste. Seejärel esitab asjakohase taotluse politseiasutuse juhile.

Abipolitseinik kaasatakse politseitegevusse üldjuhul selle politseiasutuse tööpiirkonnas, kus ta on abipolitseinikuks nimetatud. Kui abipolitseinik on läbinud vastava eriväljaõppe, antakse talle oma ülesannete täitmise ajal õigus kanda tulirelva.

Uue seadusega tõhustatakse oluliselt abipolitseinike väljaõpet. Esmaõpe kestab vähemalt 40 tundi ja lõpeb arvestusega.

Pärast 100tunnist abipolitseiniku tööd on võimalik lisakoolitusega saavutada pädevus, mille kohaselt abipolitseinik tohib politsei ülesandel teha iseseisvalt järelevalvet avalikus kohas käitumise nõuete üle ja täita ise ülesannet avalikku korda ähvardava vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks.

Vastse seaduse kohaselt kaasatakse abipolitseinik politseitegevusse üldjuhul selle politseiasutuse tööpiirkonnas, kus ta on abipolitseinikuks kinnitatud.

Politseiasutuse juhtide kokkuleppel võidakse abipolitseinik viia oma nõusolekul üle teise politseiasutuse käsutusse. Üleviimine toimub ühekordse ülesande täitmiseks, näiteks ulatusliku politseioperatsiooni käigus. Samuti juhtudel, kui abipolitseinik kaasatakse näiteks laulupeol osalejate abistamiseks.

Abipolitseiniku õigused

Abipolitseiniku seaduses on abipolitseinikule ette nähtud suured õigused oma ülesannete täitmisel. Ohu väljaselgitamiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks võib ta inimesi peatada, neid küsitleda ja dokumente nõuda. Lubatud on indikaatorvahendiga kohapeal inimeste alkoholijoovet kontrollida, sõidukeid peatada või üldist turvakontrolli teha.

Rasketel juhtudel tohib abipolitseinik kohaldada inimeste kinnipidamist, samuti siseneda valdaja nõusolekuta kinnisasjale või hoonesse. Seaduses on toodud tingimused, millal abipolitseinik saab kohaldada vahetut sundi ehk füüsilise jõu või relvaga mõjutada kaasisikut, looma või asja.

Oma ülesannete täitmisel peab abipolitseinik kandma vastava kirjaga politsei ohutusvesti ja rinnamärki. Samal ajal on lubatud kanda politsei vormiriietust abipolitseiniku eritunnustega.

Kuigi loodame, et seda olukorda ükski valitsus menetlema ei pea, on täiesti mõistetavalt korrakaitseülesande täitmisel hukkunud abipolitseiniku pereliikmetele ja tema ülalpidamisel olnud inimestele ette nähtud riigi ühekordne toetus 120 palgamääras, mis vastab politseiametniku madalaimale palgaastmele.

Abipolitseiniku seadus on tugev samm edasi, mis suurendab kogukonna turvalisust ja kaasab senisest enam vabatahtlikke selle tagamisse. Loodame, et see seadus aitab jätkuda aktiivsel abipolitseinike liikumisel.

Kutsun inimesi panustama kogukonna turvalisusesse ja hakkama abipolitseinikuks! Eesti abipolitseinik ei ole mingi rahvamalevlane.