Valter Parve: Söö või ise!

Valter Parve. Foto: PP

Olime tol tuisusel talvehommikul kogunenud linnapiirile, et pidulikult tähistada ühte Pärnule väga olulist sündmust.

Käes hoidsime loosungeid ja plakateid ning neil olid muu hulgas järgmised tekstid: “Leib on vanem kui meie“, “Kelle jalg tatsub, selle suu matsub!” Käesoleva loo pealkirigi on sealt pärit. Ühel plakateist oli näiteks vaid korrutustehe “2 x 40 000”.

Olime vist kogunemisega kiirustanud ja ajatäiteks üritasime laulda, aga et lund tuiskas suhu, torkasime loosungivardad lumme ja võtsime viisid üles ringis, käed ümber üksteise õlgade.

Umbes nädal tagasi olime toiduabi saamise järjekorras jälle kokku saanud ja siis tuligi meil mõte masendusele miskit moodi mõne uhke asjaga vastu hakata. Siis valisime omale ühislaulu, oleme siin ju kõik pisut Raimond Valgre fännid ja nii sai selleks looks “Tartu marss“.

Kokku oli sel tuisusel hommikul meid ligemale 30, aga kõik siiski ei olnud ühises sõõris. Väike grupp inimesi hoidis omaette ja nemad vist laulsid toda glamuurikat-bravuurikat “Ah, milleks meile vaja seda Pärnu sadamaaaat ...!“.

Tundus, et enamjaolt oli tegemist linnavõimu eelmise koosseisu külvivolinike ja neid saatvate poliitikutega, kes olid tähtsat parteisponsorit tervitama tulnud. Pidulikuks üleandmiseks oli neil kingitus kaasa võetud: Rannapark (või oli see Pärnu jõgi?).

Kes siis ülejäänud (seega enamus) olid? Kõige rohkem oli esindajaid neist kodudest, kus Pere Leib mais kellegi koondanud oli või nüüd kohe jaanuaris seda teeb. Neid on ju kokku ligi 100 inimest (koos pereliikmetega ehk 400), kuid kõik ei tahtnud tulla meie tänumiitingule.

Mõni kirub kodus Rein Kilki, mõni on mustas masenduses selle pärast, et pangavõlg kasvab või et lapsel huviring ära peab jääma. Mõni on põhimõtteliselt kogu aeg vastaline, ma ütleksin stagna. Tõusin lumevallile ja pidasin kõne.

Pärnu on jälle pildil

Tõesti, teatasin ma kõnes, teie, kes te boikotite Pere Leiva tooteid ning kutsute teisigi üles seda tegema, te ei ole Pärnu patrioodid! See, et poolest maist alates on meile tolle firma kondiitritooteid Tartust kohale sõidutatud, on Pärnule suur šanss: kui võtta ühe edasi-tagasisõidu pikkuseks 350 kilomeetrit, teeb see 100 päevaga juba 35 000. Natuke veel ja ongi maakerale tiir peal tehtud.

Unikaalne, teistel midagi sellist pole! Seitsme kuuga koguneb kilomeetreid täpselt nii palju, et tähistada juba kukliringi piki ekvaatorit. See oligi kõnesoleva piduliku kogunemise põhjus: tahtsime linnapiiril tervitada Tartust saiakestega saabuvat superautot, mille roolis pidanud kuuldavasti istuma tema ise – meie Heategija.

Pärnu patrioodid mõistavad, mida sedasorti rekordipüsitused linnale tähendavad: meedia tähelepanu, positiivset mainekujundust, uusi tunnuslauseid. Ja kui unistada, võiks toimuda näiteks kõva leiva festival iga järjekordse maakera ümbermõõdu täitumise puhul. Kui leivaautode läbisõit võrdub juba kaugusega Kuuni, tasuks korraldada Pärnu nimetamise leivapealinnaks eriti suurejooneliselt.

Just need uued, külastushooaega pikendavad asjaolud olidki põhjus, miks meie kutsele kohale tulla oli vastanud nii mõnigi turismiedendaja ja toitlustaja.

Julgeda jääda iseendaks

Silme ette kerkib seik Eesti ajaloost, kui grupp meie esivanemaid oma nõukoja niimoodi valmis ehitas, et sellele aknad tegemata jäid. Selle peale öeldi vaid “Ela või ise!“ ja asuti tarmukalt uute toimetuste kallale.

Ega meie kehvemad ole! Müüsleri küla Järvamaal on teinud kilplaste projektist omale korraliku tõmbenumbri, me ei saa neid küll kopeerida, kuid tola-olemiseks on palju variante.

Olen lugenud, et ühes Hispaania linnas on komme tomatisõda pidada. Meie võiksime üksteist ja eriti tšarterreisidega kohale lennutatud külalisi näiteks vahukoorekuklitega pilduda, see oleks väga naljakas ja paras turistilõks.

No pasaran!

Tõe huvides tuli tunnistada, et kuigi aktsiooni kavandades olime kõik ühel meelel, siis nüüd äkki leidus meie seas kaks provokaatorit. Nende loosungil oli tekst “Söö ise oma P. leiba!“ ja me rebisime selle puruks. Tahtsime vastalisi ära ajada, kuid jäime hätta: hundid ja rebased tulid neile appi. Olime ise igaks juhuks abiväge kaasa kutsunud: mardused, kohukesed, Puulase ja Tohtlase. Nii läkski madinaks.

Kahjuks just selle koha peal mu jõuluöö unenägu katkes. Kuid pole hullu: 2 x 40 000 kilomeetrit on käes õige pea ja siis võime jälle koguneda!