Pärnumaa väikelihatööstus trügis rahvusvahelise tunnustuseni

Vorstimeister Kajar Tammine on üks neist, kes annab oma panuse väikese lihatööstuse toodangu headusesse. Foto: Mailiis Ollino

Paarisaja elanikuga Suigu külas üle kümnele inimesele tööd andev Karjamõisa lihatööstus on tõestus, et väike ettevõte võib linnast vaadates ääremaal olla väga edukas.

Kontori seinal on tunnistused selle kohta, et Karjamõisa lihatööstus on Eesti gasellettevõte 2015 ja 2016, Are valla parim ettevõte, kaubandus-tööstuskoja liige. Raamimata on veel kaks olulist, hiljuti saadud tunnustust: rahvusvaheliselt hinnatud Bureau Veritase kvaliteedisertifikaat ja veterinaar- ja toiduameti mahetunnistus.

“Kvaliteedisertifikaadi saamine oli päris keeruline, Taanist käisid inimesed siin, auditeerisid tootmist, nõuded on väga kõrged,” räägib ettevõtte juhataja ja üks omanikke Enn Kuslap.

Tootmisjuht Kaido Põder lisab, et ligemale 90 protsenti toodangust läheb eksporti, peamiselt Hollandisse ja Rootsi, kuhu iga nädal sõidab külmautotäis veiserümpi või tükeldatud liha. Bureau Veritase sertifikaat edastab välismaistele firmadele tugeva sõnumi Eesti toodete omaduste kohta.

Valmistoodete, nagu vorsti, sinkvorsti, singi, vinnutatud veiseliha tarvis välisturul jala ukse vahele saamine on Kuslapi jutu järgi keeruline. “Kui näiteks pakkuda välisturule vorsti, ei tarvitse see maitse sealsetele ostjatele sobida ja üldjuhul eelistavad nad omamaist toodangut. Sa võid oma tooteid isegi odavamalt pakkuda, aga nad on väga umbusklikud,” nendib ta.

Mahetoodangu üle peab Karjamõisa juhataja läbirääkimisi rootslastega ja sõidab peagi taanlastega samal teemal kõnelema. “Mahe” on võlusõna, mis võõrsil võib uksi avada, kuid kodumaal veel teadlikke tarbijaid otsib.

Esimesed maheloomad, Läänemaalt toodud kaks lihaveisepulli, keedeti vorstiks üleeile. Mahedalt kasvatatud loomi käideldakse ülejäänuist eraldi ja neist toodete valmistamisel kasutatakse mahemaitseaineid.

Järjest rohkem lamba- ja kitsekasvatajaid leiab üles tee Suiku, kus nad saavad lasta oma loomadest valmistada mahetoodetena vorsti, vinnukat, sinki.

Aga väikeses maatööstuses annab tunda piimakarjapidajate nukker olukord. “Juba sügisel, kui piima hind aina kukkus, hakkasid karja vähendama need, kes ei jõudnud pangalaenu maksta. Just väiketalunikud, kümne lehma pidajad on sellise otsuseni jõudnud ja tänagi tuuakse meile mitu lehma ja vasikat,” rääkis Kuslap nukralt. “See on tagasiulatuvalt miinus, kui võtan aasta edasi, siis sealt mul veiseid võtta ei ole. Teisalt, kui konkurents tiheneb, on see loomakasvatajale hea, sest liha hind ju tõuseb, kuigi selle hinna dikteerib meile Euroopa.”

Kevadine jahihooaeg on läbi, sügisest saavad siin jälle suupäraseks ulukid: põdrad, hirved, metssead. Kodusigadega Karjamõisa ei tegele.

Aga veel enne sügist on selge, millise vastuse annab Karjamõisale maapiirkondade konkurentsivõimet suurendav Euroopa Liidu Leader-programm, millele osaühing kirjutas külmkambri laiendamise projekti. Tootmispinda avardada ja hoiuruume ehitada plaanib ettevõte laenu ja oma rahaga.

“Raha ei olnud, et kohe korraga suurt tööstust ehitada,” nendib Kuslap, mõeldes sellele, kuidas kunagise Suigu farmi teenindushoone ja tapamaja lihakäitlemisettevõtteks ümber ehitati ja siin 5. juulil 2013 linti lõigati. Enne seda olid osaühingu juhid kulutanud palju uksi, et tõestada oma äriplaani ja väiketööstuse vajalikkust Pärnumaal, millele lähim samalaadne asub Raplamaal Märjamaal.

“Oma väikebussile lisame nüüd Bureau Veritase sertifitseerimislogo ja mahemärgise, hea uhke sõita,” võtab Kuslap jutuotsad muigega kokku ja tunnistab, et väikeettevõtte edu ja areng tuleb raske tööga.