“Teatrikomöödia” peegeldab väikelinna teatrielu

Näitekirjanik ja lavastaja Bengt Ahlfors kirjutas “Teatrikomöödia” isiklike kogemuste najal. Endla etenduse suhtes jäi mees diskreetseks. Foto: Endla teater

Pärnu Endla aasta viimase uuslavastuse „Teatrikomöödia“ etendust vaadanud kõnealuse näidendi autori Bengt Ahlforsi arvates on komöödia niisama tõsine žanr kui draama, sõltub ainult vaatepunktist. “Draamas oled inimestele lähedal, komöödias kaugemal,” tõdes ta.

Eestis jõudis „Teatrikomöödia“ lavale esimest korda, lavastajaks Enn Keerd. Sündmus tõi Pärnusse ühtlasi Soome-Rootsi näitekirjaniku ja lavastaja Bengt Ahlforsi, kes vestluse hakatuseks lausus, et räägib hea meelega, ent ei taha asuda hindama Endla lavastust, kuna see poleks aus ega ilus.

Ahlfors kirjutas „Teatrikomöödia“ perioodil, kui elas Reykjavíkis. “Selleks ajaks olin juba umbes 20 aastat teatris töötanud, seega on selle näidendi taga minu enda praktilised kogemused,” selgitas ta.

Ahlfors kirjeldab siin perioodi, kui ta töötas Helsingi Rootsi teatri kunstilise juhina ja tal tekkisid vastuolud teatri kunstilise juhatuse ja nõukogu vahel – nagu „Teatrikomöödiaski“. Ometi oli see aeg kokkuvõttes teatrile kunstiliselt viljakas, vaatamata suurtele sisevastuoludele. “Esmalt avaldasin oma selle perioodi päevaraamatu märkmed, mis vaatlesid olukorda võrdlemisi terava nurga alt. Aga tundsin, et tahan läheneda ka mingis teises võtmes. Ja kirjutasingi „Teatrikomöödia“.”

Autori dilemma

Ahlforsi lähteidee oli näidata, et konfliktid ja draama eesriide taga on vähemalt niisama suured või sageli suuremad kui laval. “Ma arvan, et kui inimesed koos töötavad, tekivad alati konfliktid,” lausus kirjanik. Teatri ja muude asutuste erinevus seisneb tema meelest selles, et teatris on konfliktid rohkem avatud, kuna osa näitleja tööst ongi töötada oma emotsioonide ja nende näitamisega laval. Siiski ei saa öelda, et teatris oleksid vastasseisud teravamad, mujal on need üksnes rohkem varjatud. “Minule on komöödia tegelikult niisama tõsine kui draama, küsimus on ainult vaatepunktis: kui vaatad mingit olukorda distantsilt, muutub see koomiliseks,” tõdes Ahlfors.

Samal ajal pole konflikti distantsilt lihtsam vaadata. “Draamas oled inimestele lähedal, komöödias kaugemal. Chaplin ütles väga hästi, et elu paistab eemalt koomiline, aga lähivaates traagiline. Tegemist on sama eluga, muutub vaid vaatepunkt,” rääkis Ahlfors.

Ahlfors on näinud oma loomingu lavastusi nii Soomes kui mujal ja ise „Teatrikomöödiat“ kaks korda lavastanud. Seda eri teatrites ja linnades ning keeltes.

Saalis istumine ei ole autorile üldse lihtne, tõdes Ahlfors. Umbes kümme aastat pärast „Teatrikomöödia“ esmaettekannet, kui seda oli lavastatud juba mitmel pool Soomes, kutsuti ta „Teatrikomöödia“ esietendusele Bratislava rahvuslikus teatris Slovakkias. Ahlfors ei olnud kunagi Bratislavas käinud.

“Mäletan täpselt, mida ma mõtlesin sel ajal, kui saalis oma kohal istusin. Lasin silme eest läbi kõik järgnevad tegevused: vaatan etendust, lähen lavale, saan lilled. Aga mida ma ütlen lavastajale ja trupile, kui mulle lavastus ei meeldi? Kas ütlen, et kõik nähtu oli halb, sõidan rahulikult Soome tagasi ja jätan trupi selle teadmisega edasi mängima? Või valetan oma kolleegidele? See oleks mulle olnud väga ebamugav. Aga lavastus oli suurepärane! Väga poeetiline, mitmes mõttes parem kui need, mis ise olin teinud. Ja seda mängiti Bratislavas üle kümne aasta,” meenutas ta.

Pilk teatri sisemaailma

Lavastaja Enn Keerd lisas, et näidendi tõlkis ja tõi talle Ülev Aaloe. Esialgu pakkus Aaloe seda Ugala ja Vana Baskini teatrile, aga Baskin olla öelnud, et see on liiga tõsine.

“Ega see mindki kohe kõnetanud, alles teise läbilugemise järel hakkas mõte haakuma. Ja eks andnud valikul tõuke ka see, et meil on juubelihooaeg käimas ja 100. sünnipäev tulemas. Et sel puhul võiks teha midagi teatri sisemaailma käsitlevat, ennast peegeldavat. Sest eks räägi „Teatrikomöödia“ suuresti meist, ühest väikelinna teatrist,” mõtiskles Keerd. Kuigi tükis on üldised teatrielu teemad sees, siis rohkem kõneleb see ikkagi väikelinna teatrist, kus väga oluline on repertuaarivalik, leidmaks publikut. Tulemuseks on sageli repertuaari kallutatus meelelahutuse suunas.

Keerdi meelest räägib lavastus inimestevahelistest suhetest, mis lähevad sassi ühe lavastuse väljatoomise protsessis. Lavastamise masinavärk on keeruline. “Minule on „Teatrikomöödia“ kombinatsioon heast meelelahutusest, lisainfost teatri siseelu kohta ning loomulikult headest näitlejatöödest. Ma arvan, et seal on väga mitu väga head rolli,” avaldas Keerd.