Sündmused Vilniuses ja Riias määrasid NSV Liidu saatuse

Leedu ülemnõukogu hoone jäigi impeeriumimeelsetel vallutamata. Foto: Henn Soodla

Täna 20 aastat tagasi tapsid Nõukogude eriüksuslased Vilniuse telekeskuse juures 14 ja vigastasid 150 inimest (teistel andmetel üle 600, Leedu tervishoiuministeeriumi andmetel pöördus arstide poole 509 haavatut, neist 131 naist).

Nõukogude riigi juht Mihhail Gorbatšov võttis 1990. aasta sügisel suuna impeeriumi päästmisele, vajadusel vägivalla hinnaga. Ta hülgas oma senised liberaalsemad nõunikud ja toetus üha enam armeele ja KGB-le.

Moskva vastuolud Balti riikidega olid muutunud ületamatuks. Eriti terav oli vahekord Leeduga, mis aasta alguses oli välja kuulutanud iseseisvuse, mida Moskva üritas murda majandusblokaadiga. Sõjalisteks aktsioonideks loeti sobivaks jaanuari, kui maailma tähelepanu oli suunatud Kuveidile.

Verise pühapäeva poole

Gorbatšovi rolli kohta jaanuarisündmustes leidub eri versioone. Igatahes ei kehtestanud ta Leedus presidendivõimu, keeldus andmast sõna, et sõjalist jõudu ei kasutata, ja lubas Vilniusesse saadetud eriüksustel korra majja lüüa.

Juba 8. jaanuaril 1991 üritas Moskva-meelne liikumine Jedinstvo (Ühtsus) vallutada Leedu ülemnõukogu hoonet, kuid ründajad aeti veekahuritega laiali.

11. jaanuaril vallutas NSV Liidu siseministrile Boriss Pugole alluv erimiilits (OMON) Leedu kodukaitseameti staabi Vilniuses ja osakonnad Alytuses, Šiauliais ja Kaunases.

Keskpäeval võeti gaasirünnakuga ajakirjandusmaja. Kell 15 teatas Leedu kommunistliku partei ideoloogiasekretär Juozas Jermalavicius Leedu NSV Päästekomitee moodustamisest, mis kuulutas ennast ainsaks võimuorganiks.

Hilisõhtul vallutati Vilniuse raudtee dispetšerikeskus, kuid rongiliiklus taastati mõni tund hiljem.

12. jaanuaril ebaõnnestus Vilniuses politseiakadeemia hoone vallutamine. Kell 22 hakkas sõjaväekolonn Vilniuse Põhjalinnakust liikuma kesklinna. Kell 24 võttis teine kolonn suuna teletornile.

Kell 1.25 alustasid tankid teletorni juures õppemürskudega paugutamist. Sõdurid seevastu külvasid üle rahvahulga valanguid ehtsa lahingumoonaga. 12 inimest langes kohapeal, kaks suri haiglas.

Kell 2 piirasid tankid sisse Leedu teleraadiokomitee hoone. Viimased telekaadrid näitasid Nõukogude sõdurit, kes jooksis kaamera juurde ja selle välja lülitas.

Kell 2.30 tuli ootamatult eetrisse väike telestuudio Kaunasest. Kord nädalas pereprogrammi edastanud saatejaama tehnik palus võimalikult paljude keelte oskajatel kohale tulla, et edastada maailmale sõnum, kuidas Nõukogude väed tapavad Leedus relvituid inimesi.

Alla tunniga oli ülikooli õppejõududest keeli valdav meeskond koos. Kell 4 saadi stuudios teada, et Leedu telepildi on tabanud Rootsi TV ja asunud seda edastama maailmale.

Pärast rünnakuid kogunes öösel 20 000, päeval kuni 50 000 inimest Leedu ülemnõukogu hoone kaitsele. Barrikaadid kerkisid Vilniuses, Riias ja Tallinnas.

11.-13. jaanuarini 1991 toimunut nimetatakse Leedus jaanuarisündmusteks, mis tipnesid verise pühapäevaga.

Balti tee

Pärnu linnas ja maakonnas kuulutati Leedu veresauna järel välja kolmepäevane lein 14.-16. jaanuarini. Riigilipud heisati leinalippudena, keelati lõbustus- ja meelelahutusüritused, samuti alkoholiga kauplemine ja lühendati restoranide lahtiolekuaega kella 22ni. Kirikutes korraldati mälestusjumalateenistusi.

Ettevõtted pidid vajadusel tagama transpordi inimeste veoks Tallinna elutähtsate objektide kaitsele. 14. jaanuarist kehtestati asutustes ja ettevõtetes vastutavate isikute valve. Samal päeval toimus Pärnu Keskväljakul rahvarohke miiting. 16. jaanuaril oli Eliisabeti kirikus leina- ja palvejumalateenistus.

13. jaanuaril tegi välkvisiidi Tallinna Venemaa juht Boriss Jeltsin. Ühisavalduses tunnustasid Balti riigid ja Venemaa üksteise suveräänsust. Jeltsin pöördus Vene sõjaväelaste poole üleskutsega mitte sekkuda Balti riikide asjadesse.

Verevalamine jätkus Lätis 14. jaanuaril kell 14.40 tulistamisega Riias. 20. jaanuaril vallutati pärast tunniajalist tulevahetust Läti siseministeeriumi hoone.

Üle Venemaa veeres massimeeleavalduste laine Balti riikide toetuseks.