Uus jahiseadus ei ole veel keskkonnaministeeriumist riigikokku jõudnud, kuid juba on see suutnud küllaldaselt kirgi kütta.
Avo Keel: Uuest jahiseadusest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väidan, et Eesti jahimeeste selts ei ole eelnõuga sellisel kujul nõus. Minu seisukoht põhineb ajakirjast Eesti Jahimees ja muudest meediaväljaannetest loetul. Samuti olen aktiivne harrastusjahimees, kes võimaluse tekkides püüab osaleda kõikidel jahindusüritustel ja ühisjahtidel.
Julgen väita, et enamik jahimehi ei ole uuest jahiseadusest sugugi vaimustatud. Mul on õnn kuuluda kolme jahiseltsi ja olen osalenud mõningate ülejäänud jahiseltside ühisjahtidel, seega on jahiseadus jutuks tulnud küllalt paljude küttidega. Loomulikult leiab kehtivast seadusestki punkte, mida võib-olla peakski muutma-täpsustama.
Näiteks ulukikahjustuste korvamine. Pean silmas kolmikut maaomanik-jahiselts-riik. Jahimehest maaomanikul olgu eelisõigus saada kohaliku jahiseltsi liikmeks. Uue jahiseadusega tahetakse sisuliselt pea peale pöörata senine, üldjoontes hästi toiminud süsteem.
Kõige suuremad kitsaskohad
Jahiseaduse muutmise eesmärk on tagada ulukiasurkondade soodne seisund. See väide tekitab küllaga küsimusi. Kas meil on praegu, tulenevalt jahimehe tegemistest, ulukite arvukusega kuidagi kehvasti? Kas mingi liigi arv on nii suur, et tähendab ületamatut probleemi maaomanikele? Või on mõni liik nii ära kütitud, et see on lausa hävimas?
Loomulikult otsib uluk toidupoolist ja seoses sellega esineb kahjustusi põldudel, aedades, äsja istutatud metsas. Leian, et rikkalik ulukifond on rahvuslik rikkus ja uhkus. See peaks kuuluma kogu ühiskonnale, mida esindab riik. Omandisuhe tuleb üheselt fikseerida. Uue eelnõuga väidetakse, et mujal kuuluvad ulukid maaomanikule. Loom, kes üldjuhul liigub suuremal või vähemal määral ringi ja kindlasti ei tunne piiriposte, peaks kellelegi kuuluma, aga seen ja mari, mis maa küljes kinni, on korjamiseks kõigile.
Enamikus Euroopa riikides istub jahimees isiklikus jahipukis, tunneb rõõmu oma maast ja unistab Eestisse jahile tulemisest. “Kuhu küll kõik loomad said …” laulab ta tõenäoliselt endale.
Vaid kitsast huvigruppi silmas pidav on ettepanek suurendada jahimaa kasutustasu. Näiteks kui jahimaa suurus on 5000 hektarit või üle selle, on hektari hind üks euro ning jahiseltsi kuulub 30-50 jahimeest. Arvutage.
Selline seadusemuudatus toob kaasa ohu, kus kolmandik või rohkem kohalikke jahimehi loobub rahapuudusel jahiseltsi liikmelisusest. See harrastus muutub senisest veel kallimaks, kuid kas riik suudab vajadusel jahimaad väga kiiresti ümber jaotada kohutavat segadust tekitamata? Usun, et selline töö juurdetekitamine on suurem kulu kui pensionide kojukanne.
Seaduse ohte vaagides tuleb püstitada küsimus: kas lisandub salakütte? Puudub selgus, kas maaomanik suudab uue seadusega praegusest paremini ulukikahjustuste vastu võidelda, neid ära hoida. Kas enamikul maaomanikest jätkub huvi ja kainet meelt hoida ulukite arvukus optimaalsel tasemel? Samamoodi kui erametsade algaastatel tasub tunda muret sellegi üle, kas ei teki kiusatust teenida hetketulu, sest kaugemale võib-olla ei osata-taheta mõelda? Jahimehed saavad aru, mis ohte toob kaasa ettepanek kaotada laskekatsed, nimetada kits ja siga väikeulukiteks ning jätta kahjustustasud põhiliselt jahimehe kanda.
Pole vaja muuta muutmise pärast
Las hästi toimiv süsteem töötab, sest ei ole vaja muuta ainult muutmise pärast. Kui on vaja parandada, reguleerida senisest täpsemalt mõningaid kohti, tuleks pöörduda oma ala hästi valdavate inimeste, kõnealusel juhul Eesti jahimeeste seltsi poole. Seda soovitangi eelnõu koostanud ametnikel teha. Kindlasti saate asjalikku nõu.
Kui jahiseadust oleks tarvis muuta sellises mahus, kui praegu tahetakse teha, oleksid asjad Eesti jahinduses tõenäoliselt väga halvasti. Võite kindlad olla, et sellisel juhul oleksid muudatusettepanekud juba ammu vastavasse ministeeriumisse jõudnud. Ja need tulnuks jahimeestelt endalt. Arvan, et selle eelnõuga kavandatavad muudatused ei pärine Eesti jahimeestelt ning valdav osa 16 000 jahimehest kahtleb sügavalt uue jahiseaduse otstarbekuses.
Jahindus on suures osas meeskonnatöö. Uskuge, lammutada hästi toimivat meeskonnatööd on ääretult lihtne, seda taastada aga mitu korda raskem.
Kõige keerulisem on tagasi võita usaldust. Kui ministeerium ei võta arvesse jahimeeste katusorganisatsiooni ettepanekuid, siis mis koostööst ja usaldusest saab rääkida, sest ei usaldata ju oma ala hästi tundvaid spetsialiste.