Galerii: Telemastis hinnatakse ajakirjaniku elu kõrgelt

Pärnu telemastis paigaldavad Orissaare teletorni spetsialistid Eesti Raadio uut saateantenni, mis vahetatakse vana vastu umbes 180 meetri kõrgusel, peaaegu kõige kõrgemas tipus. Ajakirjanikku, kes end appi pakkus, selle töö juurde ei lastud.

"Paljugi, mis võib juhtuda," ütlesid spetsialistid. "Pealegi võivad teie lugejad arvata, et telemast ongi midagi vaateplatvormi taolist, kuhu lubatakse võõrastel uudistama ronida."

Samal ajal on telemast arvatavasti üks paremini valvatud ja turvatud objekt linnas, mille territooriumil hoiavad silma peal kaamerad. Arvestades, mida valvatakse, on neid nii palju, et mehed tornimajaski ei teadnud, kui palju täpselt. "Iga nurga peal, ruumis ja räästa all," sõnasid nad.

Saarlased on Pärnus toimetamas, sest Pärnu telemastis ei tööta juba paar aastat alaliselt ühtegi inimest. Automaatika areng on jõudnud sinnamaani, et inseneri igapäevast kohalolekut enam ei vajata. 

Aga inimesi on tarvis, kui torni tuleb viia uut tehnikat, olemasolevat remontida või vana kõrgustest alla tuua. Selleks peab torni ronima. 

Mehi, kes sellega hakkama saavad ja kellel selleks luba, on Pärnus praegu kolm. Need on tehnikud-montöörid Jaak Noot ja Neeme Vaher ning Orissaare telemasti juhataja Aare Kann.  

Eesti Raadio uus antenn kujutab väliselt inimesest kõrgemat metallsõrestikku. Selleks, et see torni toimetada, tõstetakse antenn tükkhaaval torni tippu kinnitatud vintsi abil 180 meetri kõrgusele, kus tehnikud uue aparaadi kokku monteerivad ja paika sätivad. Vana antenn jäetakse tornis reservi, sellest veelgi vanem aga toodi alla vanarauaks.

Kuigi tornimehed külalist masti turnima ei lubanud, olid nad lahked võõrustajad nagu saarlased ikka. Külaline võis masti alla minna ja seal isegi tornijala vundamendile ronida – meetrikõrgusele maapinnast. Torni kõrgusega võrreldes tundus see põrandal ajalehepaberile astumisena.

"Soojal päeval pole tornis isegi külm," tähendas Vaher. Tema ütlust mööda on redeleid mööda torni tippu tõusta väsitav ja võtab treenitud mehel pool tundi. Lifti tornis pole, ei ole kunagi olnudki.

Torn ise näeb välja lähedalt nagu teise maailmasõja lahingutest läbi käinud tank: roostepunane, kuid ikka veel aukartustäratav metallikolakas. Ainult veel kolakam kui tank.

Tehnik-montöör Noot, kes on Orissaares ühtlasi välitööde koordinaator, teadis Pärnu telemasti kohta, et mõni aeg tagasi tehti Pärnu mastile tugevusekspertiis, kus peene mõõtetehnika abil kontrolliti taevasse kerkiva raudrajatise vastupidavust. Tulemus oli enam kui rahuldav: metallkonstruktsioon on tugev ja vähe kulunud.

"Et torn esteetiliselt kena oleks, vajaks see ülevõõpamist," tunnistas Noot.

Vaher, kes on üht telemasti värvinud, teab, et masti võõpamine on aeganõudev ja kallis töö, värvi kulub tornile palju. Kui tema masti võõpas, veeti värvi kohale 200-liitristes vaatides ja värvimine ei käinud mitte pintsli, vaid lambanahast kinnastega.

"Kastsime käe koos kindaga värvipotti ja võõpasime," kirjeldas Vaher tornis kõlkudes tehtud maalritööd.

Uut antenni paigaldavad Orissaare mehed Pärnu mastis veel umbes nädalapäevad. Siis saab töö tehtud ja Pärnu tuuled kaovad saarlaste kõrvust. Kuni järgmise korrani.