Jääpurikad tekivad enamasti selle tõttu, et hoonetel puudub pööningute ehitusnormidele vastav soojustus. Nõukogudeaegsetel korrusmajadel on pööningute soojustus pahatihti olematu või sümboolne, asjatundmatult paigaldatud.
Jääpurikatest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jääpurikate kolooniad näitavadki, et pööning on korrast ära. Vaja on pööningule paigaldada täies ulatuses vähemalt 350 millimeetri paksune puhurvilla kiht.
Eriti hoolikalt ja soovitavalt paksemalt tuleks katta räästaalused välisseinaga piirnemise alad, et välistada majasisese sooja õhu valgumine pööningule. Samuti tuleb osutada erilist tähelepanu kõikvõimalikele pööningulae läbiviikudele, et välditud oleksid sooja õhu lekked. Köetud pööning soojendab omakorda katusekonstruktsioone ja nii see lumi tasapisi veeldub ning purikateks külmub. Nüüdisaegsed ehitusnormid soovitavad peale pööningulae soojustada katusegi. Teadagi, topelt ei kärise.
Kui pööning on ehitusnormidele vastavalt soojustamata, on purikate tõrje lõpmatu protsess kogu talveperioodil. Teisisõnu: võitlus tuuleveskitega.
Mina pole aastakümnete jooksul veel näinud, et mu talumaja räästasse tekiksid juba detsembris massiivsed jääpurikate kolooniad, neid pole seal praegugi.
Väiksed, paarikümnesentimeetrised purikad tekivad katuseräästasse tavaliselt märtsis, kui päevane päike sulatab katusel lund ja ööjaheduses lumest välja valguv vesi jääpurikaid kasvatab ja need päeva soojuses taas sulavad. Sel ajal tuleb vahel purikaid eemaldada.