“In Graafika“ levitab loomevabadust

Pildil on futuristlik instrumentaalinstallatsioon “Equilibrio”, autoriks Taje Tross. Foto: Alar Raudoja

Festival “In Graafika” pole kunagi olnud trükitehnika traditsiooniline väljapanek. Pigem kunstifestival, mille eesmärk on mängida kujutava kunsti ja elu vahelisel väljal, teha jänesehaake, uurida piirialasid, neid ületada ja ümber kujundada.

“In Graafika” on fenomen, mida üheselt hoomata ja lahti mõtestada on keerukas ja vahest tarbetugi. Ingliskeelne termin „printmaking” sõnastab selle nähtuse täpsemalt kui maakeelne „graafika”, sest nüüdisaegsele kunstnikule jääb vaid ühele tehnikale toetumine kitsaks ja ahistavaks. Ta valib tehnilise teostuse vastavalt sellele, mis tema ideed kõige paremini väljendada suudab, mis jätab reaalsusesse võimalikult suure ja selge jälje.

“In Graafika” propageerib muu hulgas loovisikule kõige tähtsamat – loomevabadust. „Tempel mällu!” on sageli olnud festivali hüüdlause.

Viimaste aastate koostöö Pärnu nüüdismuusikapäevadega on kaasanud tavaliselt konservatiivsemad heliloojad ja muusikudki postmodernistlikku eksperimentaalsesse loomeruumi. Selle tulemiks on paradigmasid muutnud performance’id, pikad vaidlused-arutelud kunsti ja muusika haakumispunktide, eetika ja tulevikuvisioonide üle.

Futuristlik esteetika

Seekordne Vene futurismi 100. aastapäevale pühendatud festival suudab tavapäraselt pakkuda üllatusi ja ebakonventsionaalseid lähenemisi. Futurism sobib “In Graafika” esteetika ja mõtteviisiga igati, sest futurismile on omane kultuuritraditsioonide hülgamine.

Originaalses futuristide manifestis kuulutatakse isegi, et tsivilisatsiooni saavutused on imepärased ning nõuavad uut tüüpi kunsti. Vana kunsti peeti kõlbmatuks ja muuseume surnuaedadeks. Enamiku 20. sajandi alguse kunstnike uudsuse- ja tehnikavaimustus vaibus märgatavalt, kui nähti, kuidas sõjamasinaid kasutati Esimeses ilmasõjas.

Nagu mujal maailmas algatasid Venemaal futuristliku liikumise hoopis luuletajad, keda üldsus pidas esialgu tüütuteks veiderdajateks. Aegamööda levis mõtteviis ülejäänud kunstiliikidesse ja futurism sai suureks loominguliseks vooluks, tungides isegi poliitikasse. Vene futuristide üks loosungeid oli lahtiütlemine dekadentlikust minevikust ning determinismi ja harjumusi trotsiva inimtahte maksmapanek.

Kummaline maailm

Pärnu linnagalerii uutes ruumides avatud “In Graafika” ühisnäituse rahvusvaheline väljapanek viib futurismi juurde vaikselt ja salamisi: miski ei ehmata ega hammusta.

Selgeid ja ilmeksimata klassikalisi futuristlikke teoseid on seal vähe, kuid minnes näitusele väikestegi algteadmistega sellest põnevast nähtusest, võib naudinguga lugeda töödest vihjeid, interpretatsioone (võib-olla isegi meelevaldseid, kuid huvitavaid) futuristlikest suundumustest. Mõistagi tänapäevases kastmes.

Näitusel on segi paisatud soomlaste ugrilikult abstraktne graafika, ameeriklaste poliitiline plakat, videoinstallatsioonid, monokroomsed kollaaþid ning ebaharilikud helitekitamise vahendid (nimetaksin neid antipillideks).

Kõik see aga töötab ja täiendab üksteist. Süvenemise ja hea fantaasia korral leiab kunstivõõras vaatajagi end kummalise kaasahaarava narratiivi seest: argipäeva talumatu kergus vajub tagaplaanile ja avaneb kunstimaailma ideedegalaktika oma lõputute keerdkäikude ja kõverpeeglitega.



Kunst

“In Graafika” näitused on Pärnu linnagaleriis, kunstnike majas, Port Arturis, Endla teatris ja Tartu ülikooli Pärnu kolledžis avatud 8. veebruarini.