Pooltõed eksitavad rängalt

Jaanus Männik. Foto: PP

Kuna möödas on kümme aastat ettevõtete investeeringute tulumaksuvabastusest, mille Reformierakond initsieeris ja kolmikliit (Isamaaliit, Reformierakond, SDE) läbi surus, ja ilmselt ka lähenevate valimistega seoses tõi rahandusminister Jürgen Ligi lagedale Tartu ülikooli ja Praxise uuringu tulemused.

14. jaanuari Postimehe artiklis hõisati võidukalt, et ettevõtete tulumaksuvabastus leidvat lõpuks positiivse tõestuse, vaatamata sellele, et samas loos on mokaotsast mööndud, et ülikooli teadlased jäid mõnevõrra tagasihoidlikumaks ja viimastel kuudel on meie tulumaksusüsteemi tabanud võimas rahvusvaheliste organisatsioonide (IMF, OECD) rünnakute laviin.

Ettevõtted kosuksid maksuta

Postimehes ja mujalgi on süsteemi headuse tõestuseks appi võetud eeskätt tulumaksuvabastuse mõju väikeettevõtetele, targu aga vaikitud suurkorporatsioonidest, kus kaugelt üle poolte omanikest on võõrsil. Nemad oma koduriikidega tänavad Andrus Ansipi valitsust ja pihku naerdes maksustavad jõudumööda Eestis toodetud kümnete miljardite suurust lisandväärtust.

Järeldus, et ettevõtete reinvesteeritud kasumi tulumaksuvabastus on kasvatanud Läti ja Leeduga võrreldes kiiremini meie firmade investeeringuid, tootlikkust ja rahaseisu aastatel 2000-2007, võib osaliselt õige olla. Kindlasti on siin muidki põhjuseid.

Laekumata tulumaksust on riigieelarve uuringu tuvastuse kohaselt kaotanud 2,5 miljardit ja reformiga seotud muude maksude lisalaekumisest võitnud 0,7-2,4 miljardit krooni. Seegi soodustus ettevõtetele poleks ülearune, kui siin kajastuks usutavalt välisfirmade Eestis maksustamata jäänud ja koduriikidesse panustatud lisandväärtus.

“Kes minevikku ei mäleta …”

Ettevõtete tulumaksustamine arenenud riikides on keerukas ja seda püütakse tasapisi kõikjal uuendada-lihtsustada, mitte jalgratast leiutada. Rusikareeglitena on seni toiminud diferentseeritud maksumäärad, väikeettevõtluse suhtes rakendatavad soodustused ja maksuvabastused, regionaalsed soodustused ja toetused.

Üleilmastuvat, üle mõistuse piiride kontsentreeruvat-monopoliseeruvat ja üha enam kontrollimatut suurettevõtlust ei kavatse tulumaksust vabastada ükski tõsiselt võetav riik. Enamgi: senisest tõhusamalt maksustatakse globaalse finantskrahhini skeemitanud pangandus.

Mäletatavasti rakendasime juba Mart Siimanni valitsusega 1998. aastast ettevõtetele väljaspool pealinna ja selle lähiümbrust investeeringute tulumaksuvabastuse. Muidugi teadsime ja eeldasime, et see soodustab eeskätt väikeettevõtlust kogu Eestis ja vähendab ettevõtluse, kapitali ja töökohtade kuhjumist pealinna.

Selmet seda täiustada-täpsustada, läks Mart Laari valitsus Reformierakonna survel väliskapitali ja – mis salata – oma suurrahastajaid kuldavale teele.

Arusaadav, miks siis kerge raha teenijad suurkapitalistid viskavad valitsusparteidele kogunisti miljonite kaupa valimiskampaania raha. Jäävad ju sajad miljonid maksustamata!

Kui riigikontroll teadlaste-ekspertidega uuriks oma traditsioonilise põhjalikkusega välisomanduses suurettevõtete tulumaksustamatuse problemaatikat, ilmneks sellest, et eestlane on üliallaheitlik ja ülitänulik sulasrahvas Euroopa riikide vennalikus peres.

Kui Eesti majanduse suuremate välisomanike koduriigid oleksid vähem demokraatlikud, võiksid nad Ansipi ja Laari maksukingituse eest oma rahvuskangelasteks kuulutada. Siinkohal aga pole ülearune osutada peapõhjusele, miks riigikogu ei ole suuteline kaotama erakondade annetuste ja valimiskulutuste läbinisti kõlvatut korratust.