Ragne Värgi hingetoit

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

“Lahe, et poiss ja tüdruk. Siis on n-ö komplekt koos,” ütleb Ragne, kes koos abikaasa ja pojaga juba sel kuul uut ilmakodanikku, pisitütart tervitab.

FOTO: Kerli Sosi

Kas teate seda tunnet, kui kohtate üle pika aja oma head sõpra? Seda armsat taaskohtumise hetke, kui ajaga kaugenenud inimene ühtäkki jälle lähedaseks saab, jagades kõike alates seikadest, mis temaga möödunud kuul aset leidsid, kuni pisiasjadeni, millest ta eile õhtul magama jäädes mõtles.

Ragne leiab, et kokkamisoskus pole ajaga kadunud ning ka praegused 20–30aastased oskavad süüa hästi teha. “Kõigil on lihtsalt armsaks saanud maitsed lapsepõlvest.”

FOTO: Erakogu

Riivleivakook Ragne viimasest kokaraamatust annab tõestust sellest, et naisele meeldib köögis katsetada.

FOTO: Ragne Värk

Kui ma Ragne Värgiga ühel juunikuisel keskpäeval suvepealinna kohvikus kokku saan, on sisimas täpselt samasugune soe tunne. Ainult et Ragnet näen ma esimest korda elus.

Pajatada on paljust: 31aastane Ragne on kirjutanud mitu kokaraamatut, kinnitanud kanda Naistelehe köögitoimetajana, seadnud ja sättinud tõenäoliselt pool isuäratavatest taldrikutest, mida võime silmata reklaamides ja ajakirjades, ning muude tegemiste kõrvalt jätkanud juba tuttavate töödega.

“Nüüd on nii, et saan järgmisel kuul teise lapse,” teatab Ragne ootamatult, ent siiralt, aimamata, et tõttas hoolikalt plaanitud vestluse käigust kolm sammu ette. Tema silmad sõna otseses mõttes säravad ja nägu ilmestab lai naeratus.

“Mõtlesin, et tegutsen viimase hetkeni. Täna ongi puhkuse esimene päev. Mul on veel mõni suurem projekt, mida tasapisi ikkagi jätkan, sest tean, et ma ei saa lihtsalt ühe koha peal istuda, sõrmed hakkavad sügelema nii või naa,” selgitab tegus naine, kes vaatamata kümnetele ettevõtmistele, tähtaegadele ja viimasele raseduskuule ei reeda ühtki väsimuse märki.

Kui suure osa sinu ajast võtab raamatute kirjutamine, kaastöö ajakirjadele jne?

Minu aeg jaotub suures osas kolme töö vahel: teen alates 2010. aastast koostööd Rannamõisaga, aitan turundada Tallinna kohvikut Katharinenthal ja olen eelmise aasta septembrikuust Naistelehe köögitoimetaja (enne seda ajakirjas Maret – toim).

Peale selle raamatuprojektid, toidustilistika ja muu, mida teen, kui tunnen, et tahtmist ja aega jagub. Samas just nende asjadega tahaks rohkem tegelda, sest nende puhul polegi nagu tegu tööga, pigem mõnusa tegusa päevaga.

Naistelehe töö on kõige mahukam, sest täidan kuus lehekülge iga nädal otsast lõpuni ise: toimetan, valin retseptid ja uudised, pildistan, töötlen.

Seega pead kõigega ise hakkama saama. Oled n-ö rööprähkleja?

Jah. Aga nüüd oskan neid asju juba paremini jagada. Kui alustasin, oli kõik totaalselt laiali, aga nüüd olen suuteline tööd päevade kaupa ära jagama.

Päris suur osa sinu elust on seotud Tallinnaga. Ometi elad Pärnus.

Tallinnaga seovad mind vanematekodu ja töö. Pärnusse kolisin 2004. aastal, kui siia kolledžisse tulin. Sellest ajast alates pean oma koduks Pärnut. Kuigi saan õnneks palju kodust töötada, käin tavaliselt paar korda nädalas Tallinnas asju ajamas.

Kas siin on siis kodusem kui Tallinnas?

Jah, see on üks põhjus, miks ma üldse Pärnusse jäin. Kui ma Tallinnas õhtuks koju jõuan, olen nii väsinud ja stressis, aga ikkagi on veel vaja seda ja toda teha. Igale poole jõudmine võtab kaua aega ja olen palju ebaproduktiivsem.

Pärnus ei ole seda närvilisust ja õhkkond on hoopis teine. Kõik on nii roheline ja suvi on siin, nagu suvi olema peab. Alles olin Tallinnas ja seal pole suvehõngu ollagi: autod, lärm ja tolm. Võin ju minna Kadriorgu ja end parki ära peita, aga see pole ikkagi see.

Toimetad Kadrioru kohvikus Katharinenthal, aga oled ka ise kohvikute koogiriiuleid küpsetistega täitnud.

Jah, 2010. aastal, kui Pärnus avas uksed kohvik Mahedik, sai minu tehtud leiba ja küpsetisi kohvikuski maitsta. Ma polnud siis veel teiste töödega seotud.

Kas sa ei ole mõelnud täitsa oma kohvikut avada?

Ei, absoluutselt mitte. Ma pole seda isegi kaalunud. Mul on hästi palju tuttavaid, kes peavad kohvikuid, ja olen seda lähedalt näinud. See pole mingi pillerkaar, et oh, tulen hommikul, hakkan retsepte mõtlema, siin teen koogikesi jne. Enamik ajast kulub tööjõuprobleemide ja olmemuredega mässamisele. Pigem olen vaimustunud kohvikutes ja/või restoranides käimisest ning nende nautimisest, aga et iga päev ise seotud oleksin…

Mulle pakub rõõmu raamatute kirjutamine või toidustilistika: saan võtta vajamineva aja, et kompositsioone luua, sättida, pildistada.

Oled siis mõnes mõttes perfektsionist?

Muidugi mulle meeldib, kui lõpptulemus saab ilus. Tahan endast anda maksimumi, et pilt oleks loomulik ja ehe, kannaks mingit meeleolu. Teinekord tulevad materjalid trükikojast ja trükkides on fotode värvid paigast läinud. Siis silmitsen seda ja mõtlen endamisi, et issand, mul läks ühe pildi ülesvõtmiseks ligi tund aega ja lõpptulemus vaatab mulle vastu selline. Õudselt halb tunne tekib.

Seega kõige tipuks ka pildistad ise?

Jah. Alustasin nullist, kui hakkasin blogi pidama, ühes sellega tekkis huvi fotograafia vastu. Uurisin internetist ja Youtube’ist, küsisin tuttavatelt, käisin paaril kursusel ja lugesin hulga e-raamatuid.

Mul on kodus suurte akendega kinnine, ent valgusrohke veranda, mis on pildistamiseks vajalikke rekvisiite täis: nõusid, lusikaid, linasid, puudest kokkuklopsitud foone. Kõike! Võib vahest öelda, et mul on suur huvi.

Eriilmelised serviisid, nõud jms annavad alust arvata, et oled vanakraamihuviline.

Mulle meeldivad tohutult vintage-asjad ja mul on neid meeletult palju. Näiteks olen taldrikud jaotanud värvide kaupa virnadesse. Samuti kahvlid, noad – kõik on vanaaegsed ja mingi looga. Aga kui külalised külla tulevad, ei ole mul kunagi piisavalt taldrikuid, sest mõni nõu on mõeldud ikka ainult pildistamiseks, mitte igapäevaseks kasutamiseks. Mu poeg on mitu korda noominud mind, kas ikka läheb järjekordset kaussi vaja. Nüüd nihverdan nõusid koju salaja.

Kust sa vintage-asju leiad?

Tihti ei pea otsimagi, need tulevad ise. Sõprade juurest olen ärandanud kas või taburette, millel värv ammu maha koorunud. Käin taaskasutuspoodides ja vanavaralaatadel. Seal on suurepärast kraami!

Tagasi veebipäeviku pidamise juurde tulles – sealt sai kõik alguse? Kuidas selle mõtteni jõudsid?

Just. Kokkamispisik on mul olnud nii kaua, kui mäletan, aga blogi sai alguse 2007. aastal juhuse tahtel. Kirjutasin oma retsepte arvutisse ühte tekstifaili, aga kui see otsad andis, kadusid kõik retseptid musta auku. Kuigi siis polnud kokandusblogid veel sugugi populaarsed, ütles mu mees, et võiksin kõik retseptid hoopis veebikeskkonda postitada ja nii ei peaks nende kadumist kartma.

Kuna retseptivihikud olid ammu kapisügavikku kadunud ja olin juba arvutisse kirjutamisega harjunud, jäin nõusse. Mees tegi mulle esialgse platvormi valmis ja mõtles nimegi välja. Ma isegi ei teadnud alguses, et see avalik on! Kuni ühel hetkel jõudsin veebistatistikani ja avastasin, et mul on lugejaid. Nii hakkas lumepall veerema, tekkis hasart ja siin ma nüüd olen.

Teinekord, kui mõningaid vanemaid postitusi ja pilte vaatan, hoian kahe käega peast kinni – need ei kutsu ju valmistama!

Kokkamisest on kujunenud sinu töö, hobist elukutse. Kas sellest elab ära?

Väga hästi elab. Olen küll mitmes kohas tööl, kahes neist täiskohaga, aga pidevalt on pakkumisi rohkem, kui suudaksin vastu võtta. Tuleb osata ära öelda, sest kõike ei jõua. Toidustilistika järele on nii suur nõudlus, sest tänapäeval on pilt teksti kõrval väga oluline. Pilt peab tekitama huvi ja viitsimist üldse lugema hakata.

Mina olen n-ö kaks ühes: retsepti väljamõtleja ja pildistaja. Paljud ettevõtted ei viitsi jamada mitmelt inimeselt tööde tellimisega: fotograaf, kokk jne. Nende jaoks on mugavam, kui selle kõigega tegeleb üks inimene.

Sinu igapäevane töö tundub väga pingevaba ja nagu ka ise mainisid – chill. Kas vahel igav ei hakka? Närvikõdi ei igatse?

Mul on väga erisugused tööd ja toimetused, mis pakuvad pidevalt variatiivsust. Lisaks on ajakirjas töötades igal nädalal tähtajad. Igav ei hakka küll kunagi, iga uus päev on põnev ja vaheldusrikas.

Kui kogu aeg kokata, kas siis ühel hetkel maitsekombinatsioonid otsa ei saa? Lõpmatuseni pole ju võimalik uusi retsepte välja mõelda.

Nii ongi: ühel hetkel saavad mõtted otsa ja pea on tühi. Aga see maailm on nii lai ja jõuad sinna iseenesest tagasi. Kui ma väljas söömas käin, ei inspireeri mind mitte ainult maitsed, vaid ka toidu ja/või joogi väljanägemine.

Jäädvustan järeleproovitu sõnas või pildis ja pärast murran kodus pead, kuidas seda järele teha, sama tulemus saavutada.

Seda on sinult ilmselt nii palju küsitud, et arvepidamine läheb sassi – kas sul on oma lemmiktoit nii valmistamise kui ka söömise mõttes?

Minu perele meeldivad traditsioonilised toidud. Mida lihtsam, seda parem. Teinekord teen kodus kiiruga midagi valmis, ise muretsen, kas tuli maitsev välja. Nemad aga kiidavad, et küll on hea! Meil kodus keegi kooke väga ei armasta ja kui on koogisöömine, pean põhimõtteliselt sundima.

Kui kirjutasin retseptiraamatut kookidest, ei olnud kodus kedagi, kes koogi ka ära sööks. Siis jaotasime koogid eri karpidesse ja kirjutasime aina nimesid peale, kellele magusroa söömiseks saadame.

Aga kui teen kodus midagi väga lihtsat, näiteks rabarberi plaadikooki või Kass Arturit, on see poole päevaga söögilaualt läinud.

Ehk siis see, mis maitseb perele, maitseb ka sulle. Kas menüü on kodus paika pandud?

Tegelikult mitte. Muidugi maitsevad mullegi kodused toidud, aga mulle meeldib katsetada, uusi asju proovida ja maitsta. Võtame näiteks aurutatud köögiviljad, peedi, seened – need on kõik toidud, mida ma fännan, aga abikaasa ja poeg eemalt ettevaatlikkusega vaatavad. Nii et väikesed lahkhelid meil ikka kodus tekivad. Tihti teen kodus ühte ja sama toitu kahte moodi, endale ja perele.

Kokakunst ja toit on sinu elu lahutamatu osa. Kas sealjuures on (olnud) sul toitumisharjumusi, millest ilmtingimata kinni pead?

Kui kirjutasin esimest paleoraamatut, toitusin ma sel ajal selle dieedi põhimõtete järgi. Ei gluteenile (st teraviljad, kaunviljad, piim), jah lihale, juur- ja puuviljadele, seentele, pähklitele ja seemnetele. Mõtlesin, et kui ma raamatu teen, pean mõttelaadis sees olema. Ma ei sunni seda kellelegi peale ja praegu ei järgi ma toitudes paleoreegleid, aga võin öelda, et mulle väga meeldis see. Ilmselt seetõttu, et olen suur liha austaja. Ma ei ole kunagi millestki kardinaalselt loobunud ja kiikse pole.

Tundub, et oled väga perekeskne. Kasutad harva sõna “mina”, pigem ikka meie ja jutt keerleb pere ümber. Kas see on alati nii olnud?

Olen alati tahtnud väga palju teha ja näha. Teinekord olen pettunud, kui magan kaua ega jõua oma päevaga suurt midagi peale hakata. Samas ei ole ma kunagi mõelnud, et miski on kivisse raiutud. Usun, et kõik juhtub alati põhjusega. Näiteks arvan, et pidingi Tallinnast Pärnusse kolima, et siin oma tulevast abikaasat kohata – ta õppis samuti Tartu ülikooli Pärnu kolledžis.

Muidugi ma ei mõelnud väiksena, et läheb täpselt sedasi, nagu läinud on. Ma pole pikalt ettemõtleja. Tuleb see, mis tuleb, tegutsen hetkes ja keskendun sellele. Ma ei tea näiteks, millega tegelen aasta pärast samal ajal.

Julgen pakkuda, et teise lapsega. Sul on kaheksa-aastane poeg Andri ja tüdrukutirts tulekul. Kas kahest lapsest piisab?

(Naerab.) No nad ütlevad, et tüdruk. Lahe, et üks on poiss ja teine tüdruk, siis on n-ö komplekt koos. Arvan, et kaks last on minu jaoks piisav. Neil on hea vanusevahe, suurem saab väiksemat hoida ja kantseldada.

Kui oluliseks pead kokakunstis vanemate põlvkondade pärandit? Kindlasti on ka sinul vanaemade kuldaväärt retsepte.

Jah, muidugi. Nendeta ei saa. Mul on vanaemale kuulunud käsitsi kirjutatud retseptikaustikud, kus on tint laiali läinud ja lehed pleekinud. Juba neid lugeda ja lehitseda on elamus omaette. Esiteks komponendid à la üks purk hapukoort, üks pulk võid ... Juba sealt leiab lahedaid, pealtnäha ulmelisi ideid. Siis hakkan neid peas omaks mõtlema.

Kas põlvkondade võrdluses olid meie emad-vanaemad paremad kokad kui on praegused 20–30aastased?

Mulle tundub, et kokkamine on nüüd juba mõnda aega järjest populaarsemaks muutunud, isetegemine on valmistoidu ostmise kõrval au sisse tõusnud. Kui vaatan kas või selle järgi, kui palju on minult uuritud söögivalmistamise koolituste jms võimaluste kohta, on näha huvi tohutut kasvu.

Alati räägitakse, et oh, minu vanaema tegi õudselt hästi üht või teist toitu, aga need ongi armsaks saanud maitsed lapsepõlvest. Usun, et minu lapsele jääb ka mingi mälestus sellest, et tema ema teeb kõige paremini just seda rooga. Nii kinnistubki arusaam, justkui vanasti tehti kõike nii hästi. Tehtigi, aga praegu tehakse ka.

Paljudele noortele tundub kokakunst keeruline ja söögivalmistamine tülikas. Oled oma raamatutes toonitanud, et toidud peaksid olema lihtsasti tehtavad. Kas kokkamine ikka on lihtne?

Mulle meeldib, kui ma ei pea väga palju aega kulutama, ent lõpptulemus saab maitsev. Kokkamine olgu nauditav. Ma ei taha veeta köögis tunde ja avastada, et olen stressis, aga midagi pole välja tulnud.

Kõik peavad kuskilt alustama. Enne proovimist tundub kõik raske. Mäletan, kui olin veel väike ja tahtsin teha šokolaadikooki. Selle retsept tundus mulle kui kõrgem matemaatika, aga nüüd on üks lihtsamaid. Mis puudutab retsepte, siis muidugi on need silma ees, aga igaüks peab ise tundma oma maitsemeeli. Kokaraamatus ei tasu kinni olla.

Milliseks pead Eesti toidukohtade üldist taset?

Aastaid tagasi oli haruldane, et söögikohtades pakuti iseküpsetatud leiba, nüüd on see Eestis muutunud standardiks. Pigem vaadatakse väga viltu, et mis mõttes mulle pakutakse poeleiba. Sama kehtib nt jäätise, või jms kohta. Seda peangi kodumaiste söögikohtade suurimaks tugevuseks: tahetakse pakkuda puhast ja ise tehtud toitu.

Aga koju kappi ostad ju ikka poeleiba?

Ei, leiba ei osta ma juba ammu poest, kaheksa aastat tagasi hakkasin seda ise tegema. Valmistoite soojaletist ei ole ma ostnud väga ammu ega teagi enam, kuidas need maitsevad. Vahel, kui emal kodus neid näen, pean silti lugema, et tuvastada, on see lasanje või kartulivorm. Ühtemoodi näevad välja. Samas on poes ka väga häid asju, näiteks piimakissell. Kuigi teen seda ka ise, maitseb poe oma jumala hästi.

Kas Pärnu toidukohtade headus on sinu meelest hooajaline?

Mina soovitaksin Pärnu toidukohti külastada just enne või pärast suve. Suvel hoian distantsi, sest nii teeninduskultuur kui ka toitude tase langeb. Mulle näiteks meeldib alati menüü kohta juurde küsida, aga on näha, et teenindajad on tulnud otse tänavalt ja nad ei oska mulle mõhkugi vastata. Pole kedagi süüdistada, sest suvises Pärnus leida inimesi, kes tahaksid koormavat teenindaja- või köögitööd teha, on väga raske – kõik on võetud.

Kevadel-sügisel-talvel on köögis ja teeninduses püsitöötajad, kes teavad, kuidas asjad käivad, samuti on rohkem aega ja rahulikum.

Muidugi pole see ümberlükkamatu tõde ja on ka söögikohti, mis suve pingele vastu peavad.

Seega põgened ise suvel linnast maale?

Suvel maakodus olles pole midagi kihvtimat kui hommikul hoovis koperdada, kus muru alles kastemärg. Istun verandal ja olen täiesti omas elemendis. Nii on see olnud juba väiksest peale. Olen küll seltskondlik, aga mul on vaja oma aega – seda maakodu pakub.

Ragne jutustab, et ilmselt sai ka kokandushuvi alguse just maakodust, kus sai juba väikese tüdrukuna kasvuhoones kurkide-tomatite eest hoolitsetud. “Sain varakult aru, et isetehtu on ikka kõige maitsvam.”

Uurin Ragne käest naljatades, kas temast saab tulevikus pigem vahva maavanaema kui linnaproua. “Jah, kolme lehma ja seaga,” pahvatab ta lustakalt naerma. “Praegu on meil üks jänes, nii et hakkab juba looma.”

FOTO: raamatu esikaas

CV

Sündinud Tallinnas 13. veebruaril 1985.

2004 lõpetas Tallinna üldgümnaasiumi (praegune Tallinna Kristiine gümnaasium).

2007 lõpetas Tartu ülikooli Pärnu kolledži (turismi- ja hotelliettevõtlus).

Tööd ja tegemised:

Naistelehe köögitoimetaja (praegu emapuhkusel).

Kokasaate “Milline maitse” kohtunik.

Toidustilistika (telereklaamid, print jne).

Retseptikoostöö eri ettevõtetega, näiteks Farmi Piimatööstus, Leibur, Veski Mati, Dansukker, Rannarootsi jne.

Kirjutanud kuus kokaraamatut:

“Retseptisahtel käsitöökapis” kaasautor Andra Kalda (2013).

“Lihtsalt linnulihast. Kiired ja kodused road kanast kuni pardini” (2013).

“Paleo. Patuvabad magustoidud ja koogid” (2014, läbimüüdud).

“Paleo. Patuvabad magustoidud ja koogid 2 ... jätkame magusalainel” (2015).

“Hoidistaja salaraamat. Häid maitseid kogu aastaks”, kaasautor Andra Kalda (2016).

“Küpsetamata koogid ehk lihtsad retseptid magusast koogimaailmast” (2016).

Blogid:

Kokkama Ragnega www.kokkama.ee (aastast 2007) Eesti blogiauhinnad 2016 võitja.

Rannamõisa linnulihablogi www.linnuliha.ee (aastast 2010).

Abielus aastast 2009, peres kasvamas üks laps.

Tagasi üles