Laura-Maria Oja: Oskan nautida nii võidurõõmu kui ränka väsimust.

Foto: PP

Sütevaka humanitaargümnaasiumis õppiv Laura-Maria Oja kerkis läinud hooajal omaealiste neidude seas nii sprindis kui tõkkejooksus Eesti tippu, välejala järgmine siht on noorte MM Prantsusmaal.

“Eelmisest aastast jäid eelkõige meelde kaks põnevat ja palju elamusi pakkunud võistlusreisi,” kõneles Pärnu parima spordineiu tiitli pälvinud 16aastane Oja lehemehele. “Noorte olümpiapäevadel Moskvas sain kõndida seni vaid vene keele õpiku piltidelt tuttaval Punasel väljakul ja vaadata Kremilt ning praktiseerida idanaabrite keelt. Täiskasvanute kergejõustikukoondisega käisin Budapestis ja rõõm oli tõdeda, et vanad tegijad võtsid mind kohe omaks.”

Millised 2010. aasta tulemused ja rekordid teile kõige rohkem rõõmu tegid?

Aasta läks nagu lennates ja laias laastus võib öelda, et iga teine võistlus pakkus rõõmu.

Suurimad saavutused olid kahtlemata 100 meetri distantsil joostud aeg 12,08, mis mahub Eesti täiskasvanute kõigi aegade edetabeli teise kümnesse, ja A-klassi noorte tõkkejooksu rekord 13,80.

Uue hooaja suurim eesmärk on edukalt esineda noorte MMil Prantsusmaal.

Kas läinud hooajast jäi midagi hinge peale kripeldama?

Arenesin palju ja seetõttu oli aasta tervikuna suur kordaminek, aga juhtus ka ebameeldivat. Oma ühel lemmikalal, 4x100 meetri teatejooksus vedasin ankrunaisena lausa kahel võistlusel oma tiimi alt, kui eksisin reeglite vastu ja naiskond sai nulli. Need apsud tegin Eesti täiskasvanute ja noorte meistrivõistlustel. Jäime ilma kuldmedaleist, mida väärisime, ja siinkohal palun teilt veel kord vabandust, Lisett, Liis ja Karolin.

Teatesprint on kõige närvilisem ala ja pakub tohutult emotsioone.

Kui palju saate endale lubada luksust tegelda kergejõustiku kõrval mõne ohtralt adrenaliini pakkuva spordialaga?

Kõigepealt võlus mind mäesuusatamine, kuid õige pea vahetasin suusad lumelaua vastu välja.

Nooremana käisin pere ja sõpradega sõitmas nii Austria, Soome kui Norra mägedes. Mulle meeldib väga reisida ja mäel lumelauaga kihutades naudin ühtviisi suurt kiirust ja kaunist loodust.

Viimasel ajal on lumelauasõit tagaplaanile jäänud, eelmisel aastal piirdusin vaid mõne korraga Eesti nõlvadel. Meeleldi mängin sõpradega võrk- ja jalgpalli, sõidan palju rulluiskudega ja käin regulaarselt ujumas.

Millega kergejõustik teid võlus?

Olen hakanud nautima raske treeningu järgset lihastevalu ja väsimust. Kõige parem tunne on see, mis tuleb pärast kordaläinud võistlust.

Kergejõustikutrenni läksin hea sõbranna kutsel juba teise klassi juntsuna. Mõne aja pärast lisandus meile veel mitu klassiõde, kuid sellest seltskonnast pole peale minu kedagi järele jäänud.

Praegu on meil supervahva grupp ja maailma parim treener.

Rääkige veidi oma treenerist Eva Kuningast. Millised on tema tugevamad küljed ja paremad inimlikud omadused?

Olen õnnega koos, et nii hea treeneri sain. Eva aitab igas olukorras näha positiivset külge, samas hoiab ta meid kahe jalaga maa peal ja paneb iseseisvalt mõtlema.

Treener usub meisse, on oma tööle väga pühendunud ja hästi emotsionaalne. Ta on suutnud luua väga ühtehoidva, üksteist innustavate ja toetavate sportlaste treeningrühma. Ma ei taha kunagi enne starti minna, kui olen Evalt saanud enesekindlust tõstvaid juhiseid.

Meie jaoks on ta alati nii treeneri kui sõbrana olemas.

Kui palju on teile looduse poolt antud eeldusi heaks sportlaseks saada?

Loodus on nii andnud kui võtnud. Testide järgi on mul hea reaktsiooniaeg, sammutihedus ja -pikkus, ka lihastüüp on sprinterile omane. Seda kõike ei ole võimalik pelgalt treenimisega saavutada.

Samas pole 160 sentimeetrit pikkust just ideaalilähedane. Loomulikult ei saa napi kasvu taha pugeda, niisama lühikesed naised on maailmas edukalt sprintinud ja tõkkeid jooksnud. Minu suguvõsas pole sporditippe, kuid vanemad ja mõned onud ning tädid tegelesid kooliajal usinasti kergejõustikuga. Praegu elavad nad kõik mulle kaasa ja toetavad, kuidas saavad.

Kas olete pidanud spordi nimel millestki olulisest loobuma?

Esimene suurem loobumine oli 2010. aasta kevadsuvel, kui läksin põhikooli lõpuaktuse asemel täiskasvanute kergejõustikukoondisega Ungarisse võistlustele. Otsuse langetamine oli emotsionaalselt küllaltki raske, kuid tagantjärele ma ei kahetse tehtut.

Loobuma pean hakkama ka talvistest lumelauareisidest, kuid see on juba kergem valik. Kergejõustikuga kaasnevad rõõmud kaaluvad igal juhul kõik muu üles.

Talvine võistlushooaeg on alanud, seetõttu treenime praegu üpris vähe, nädalas vaid paar korda. Võistlushooajal peab keskenduma erialale, emotsiooni aitavad üleval hoida rohkem spordivälised tegevused, nagu kinoskäik, kooli üritused ja sõpradega suhtlemine.

Kui kõrgeid eesmärke olete endale pikemas perspektiivis seadnud?

Väga kõrgeid ja kaugeid eesmärke seada mulle eriti ei meeldi, isu võib ära kaduda. Rohkem motiveerib mind lähemate sihtideni jõudmine. Spordivälistest eesmärkidest rääkides on mul plaan minna pärast gümnaasiumi ülikooli õppima. Praegu arvan, et kehakultuuriteaduskond on välistatud.

Rohkem on mulle meeltmööda reaalained, kuigi käin humanitaarkoolis, aga meeldib ka võõrkeelte omandamine. Muide, meie klass on tugevatest sportlastest pungil, eestikate medal pole mingi maailmaime. Koolis soositakse sporti igati, paremaid sportlasi tunnustatakse kogunemisel alati šokolaaditahvliga.

Millistest raamatutest ja filmidest lugu peate?

Viimati lugesin huviga Kristina Šmigun-Vähi raamatut ja Sofi Oksaneni “Puhastust”.

 Telerit vaatama ma väga tihti ei satu. Lemmikfilme on palju, esimesena tulevad pähe “Titanic”, “Orb”, “Mäleta mind” ja “Siin me oleme”. Muusika suhtes olen üsna avatud.