Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/01/24/503938t1h783a.jpg)
Kerttu Rakke “Seitse aastat seebiselt” (Kadikas, 2010) on autori oma väikekirjastuse väljaanne: äärmises avameelsuses, lausa meeleheitlikus siiruses ja faktide reastamise pedantsuses on see dokumentaal-autobiograafiline teos eelkõige kingitus Kadi Kuusi väikesele tütrele Lilyanile.
See raamatututvustus siin on mõeldud uudishimu ja ostuhuvi äratamiseks. Produktiivse ja intellektuaalse kirjanikuna on see naine liialdamata öeldes rahvuslik rikkus.
Delikaatselt ja pieteeditundega
“Seitse aastat seebiselt” on austust vääriv panoraam, kus ühinevad telerist nähtud “Kodu keset linna” tegelased-sündmused, tagamaad, Kerttu isik koos pahede ja neid põhjustavate valude-kompleksidega. Kokku on moodustunud eetiline ja sajavägine ülemlaul inimhinge kaunile inetusele ja kohutavale ilule.
Eestlane saab sellest panoraamist endale teadmiseks lugeda, mis on olnud Eesti esimese iga-argipäevase seriaali sees ja taga. Ning mis on olnud stsenaristi sees ja taga. Just enda olemust avades on Kadi Kuus kui naine teinud hulljulge teo.
Kui mees kirjutab seksist ja kanepist, rastapatsidest ja kärakast, tunnustatakse: on ikka lahe boheemlane ja andekas hurmur! Naine, kes jutustab oma partneritest, igahommikusest Jägermeistrist, rinnaproteesidest ja kommisest-kivisest telesaadetes esinemisest, on teatavasti joodik, narkar ja l….
Rakke teos näitab elegantselt ja intelligentselt keskmist sõrme kollasele ajakirjandusele: selles teoses on kõik sees. Karge ja šikk 21. sajandi daam ei jäta raipenokkijatele mingit nuuskimise-paljastamise võimalust: olge lahked, siin on kogu tõde, ja nüüd jätke inimene rahule!
See raamat on kihiline väärispala, mis kihthaaval koorib lahti igale maitsele ja huvile sobiva tasandi. Esiteks on jäädvustatud seriaali tegevustik ja karakterid, mis on olnud televiisori kaudu kõigile näha ja nüüd dokumendina raamatusse raiutud. Teises kihis on kandikule asetatud lavastajate, näitlejate, tootjate ja külgnejate isiksused- intriigid.
Kuna Kadi Kuus on aristokraatlik naine, on seda tehtud delikaatselt ja pieteeditundega, küll teravalt, ent kellelegi kätte maksmata või hinnanguid andmata.
Kolmas kiht on liigutavaim. Kadi enese elu. Ta kirjeldab, milline stress kaasneb igapäevase stsenaariumi kirjutamisega ning kuidas sellist spliini üksnes alkoholi ja kergete narkootikumide abiga on võimalik välja kannatada.
Ühtlasi aitavad eri ained avalikkuse, publiku ja kriitika kartuse vastu, sest igaühes meist peituvad kompleksid ja hirmud. Mida upsakama poosi ja maski võtame, seda sügavamad.
Aus lugu endast
Jada pidudest ja sõpradest, seksist ja armastusest, reisidest ja rahast, boheem- ja miljonär-armukestest on kirja pandud rahuliku kulgemisena – selle on stiilse asjalikkusega kirja pannud Kadi Kuus, mitte Kerttu Rakke. Väike tütar kusagil lähedal mängimas ja oma soove avaldamas.
Kadi jutustab rinnaoperatsioonist, rastapatsidest ja kanepist nii ausalt, nagu räägitakse vaid lähimale sõbrale, järelikult on ta seda kõike rääkinud tütrele. Selles pole midagi sensatsioonilist. Loodetavasti ei kasuta politsei raamatus sisalduvat. Sest see on eelkõige ühe eluperioodiga lõpparve tegemine. Autori eneseaitamine senisest kertturakkendusest üle ja välja.
Kuna kirjutamisega on vaja elatist teenida, heidab Kadi tütrele pühendatu kartmatult meie ette: voh, saage siis teada, mis on minu jaheda naeratuse, ülbe pilgu ja terava keele taga. Ja see on hea. Oleme kõik omavahel seotud. Televaatajate, tegijate, inimhingedena. Tunneme ennast ära nii seriaalitegelastes kui Kerttu Rakkes eneses. Kes meist poleks vahel nõrk ja väsinud, patune ja maas.
Mis peamine: seesinane seebiraamat on suurejooneline kingitus kirjaniku tütrele. Heakene küll, et meie saame teada, et lapsukese isa on Prantsuse vietnamlane, ning leheneegrid jäävad nälga, sest paljastada pole enam midagi. Ehk leiavad kõmurdid tänu töötajäämisele uue ja parema elukutse. Oluline on: tütar Lilyan saab ema eluteele kaasa sellisena, nagu ta tegelikult on.
Meie üldine viga kipub olema, et oleme jätnud oma lastele Oma Loo rääkimata. Üldsusele nagunii meeldida ei saa ega tohigi. Parim kaasavara lastele on aga emade ja isade tõelised lood.