/nginx/o/2016/07/22/5650727t1h1c74.jpg)
Tuntud vene kirjaniku Eduard Uspenski lause “Kuna kasvasin üles kuurordis, olen terve elu tahtnud saada puhkajaks” Pärnust pärit ettevõtja Karoli Hindriksi puhul ei kehti. Oma 33 eluaasta jooksul on ta palju saavutanud: olnud Eesti noorim leiutaja, linnavolikogu liige, esimese eestlasena valitud NASA juures tegutsevasse Singularity Universitysse. Tänavu märtsis otsustasid USA ja Briti tippinvestorid anda tema asutatud tehnoloogiavaldkonna tööportaalile Jobbatical kaks miljonit USA dollarit.
“Esimese suurema ettevõtmisena on kavas avada Jobbaticali osakond Kagu-Aasias Singapuris ja turundusmeeskonda tööle võtta terve hulk uusi inimesi,” ütleb Karoli.
Kui Karoli 2014. aastal oma tööportaali asutas, polnud tal aimugi, kuidas investeeringuid leida. “Esimene raha pidi ju tulema puhtalt presentatsioonide pealt. Usun, et paljudel jäävad head ideed ellu viimata, sest nad ei suuda oma mõtteid edasi anda ja end hästi esitleda,” räägib ta. “Äriidee peab olema läbimõeldud ja vastused küsimustele olemas. Olen Jobbaticalis seda poolteist aastat õppinud ja ikka värisevad mõne tippinvestoriga kohtuma minnes jalad samamoodi nagu alustades.”
Eestis Jobbaticali looja oma ideele toetust ei leidnud ja nii otsustas ta võtta ette Soome, kust tuligi esimene toetus. Aasta hiljem investeerisid prominentsed riskikapitaliettevõtted Union Square Ventures (USV) ja riskikapitalist Saul Klein oma ettevõtte LocalGlobe’iga koos senise investori SmartCapiga idufirmasse juba kaks miljonit dollarit.
“See oli pikk protsess, kohtumisi oli sadu,” mõtiskleb Karoli. “Kui lõpuks USV ja Saul Kleiniga käed lõime, oli see nagu abiellumine. Me ei leppinud kokku mitte esimesega, kes oli nõus raha andma, vaid võtsime oma paati inimesed, kes aitavad kaasa mõelda.”
Mis on meeles kooliaastatest Pärnus?
Andsin 15 aastat tagasi Pärnu Postimehele oma elu esimese intervjuu, olin nii elevil. Pärnus käidud kooliajale tagasi mõeldes olen väga tänulik oma tollasele majandusõpetajale Kristi Suppile Raeküla gümnaasiumis. Ta lasi meil olla loominguline, ise õppida. Ja muidugi õpetaja Ellen Lumele. Tulin tema klassi ju pisut haavatud taustaga – pikalt haige, eelmises koolis koolikiusatuna – ja tema käe all sai kõik korda. Tahaksin, et ka minu Maya kooliteele satuks temataoline õpetaja. Lugemishuvi eest tänan oma kirjandusõpetajat Lembi Luukast.
Kõige suurema kummarduse pean ikkagi tegema emale ja isale. Minu üks eredamaid mälestusi emast pärineb algklassiaastatest, kui ta nägi mind hiigelsuure koolikotiga igal hommikul kodust väljumas. Ta algatas kampaania algklassiõpilaste liiga raskete ranitsate vastu, mis päädis telliskive täis seljakottide saatmisega tollasele peaministrile Mart Laarile ja president Lennart Merile ning seadusemuudatusega. Ta on praegugi MTÜ Kodanikujulgus esimees ja ülimalt tegus.
Miks mitte tuua Jobbaticali peakontor Pärnusse?
Oleme isegi Tallinnas hädas sellega, et lennuühendus muu maailmaga on kehvapoolne, mis siis veel Pärnust rääkida! Ehkki kõik Jobbaticali asutajad on Pärnust pärit. Minu maikuu töögraafik oli selline: Tallinn-Berliin-Tallinn, Singapur-Tallinn, Malta-Tallinn. Suur osa meeskonnast liigub tööga seoses ka väljaspool Eestit.
Kaalusime pikalt ja otsustasime minna hoopis Malaisiasse Kuala Lumpurisse, kus kesklinnast lennujaama saab 30 minutiga ja sealt juba edasi maailma kõikidesse olulisematesse sihtkohtadesse.
Olin aastatel 2006–2007 Pärnu linnavolikogus, kui lennuühendus vaikselt välja suretati. Nii linnavalitsuses kui -volikogus olid toona otsustajateks väga konservatiivsed inimesed. Nad ilmselt ei adunudki, mida see samm linna tulevikule kaasa toob. Et tagajärjed ilmnevad alles aastate pärast. Just mõni nädal tagasi tõdesid Pärnumaa turismijuhid, et Pärnu nõrk ühendatus jätab piirkonna ilma arvestatavast osast potentsiaalsest turismitulust ning seeläbi vähenevad piirkonna konkurentsivõime ja kohalike elanike elatustase. Miks peaks jõukas soomlane või rootslane tulema Pärnusse, kui saab lennukiga mugavalt Riiga ja sealt on Jurmalasse vaid paar-kolmkümmend kilomeetrit?
Aga oleme ju e-riigina edukas, presidentki alati kiidab.
E-riigina oleme olnud tublid, kuid kasutajasõbralikkus meie külaliste suhtes on kaugel sellest. Soovitan kõikidel eestlastel lugeda portaalis Memokraat ilmunud lõuna-aafriklase Justin Zehmke artiklit “Spetsialisti uskumatud seiklused Eestis”. Kirjutan kõikidele artiklis välja toodud etteheidetele kahe käega alla!
Just selline Eesti alaliselt siia tööle tulla sooviva inimese jaoks ongi – mõttetust bürokraatiast läbi imbunud. Siin elades paljusid detaile ju ei märkagi. Näiteks on isegi Tallinna südalinna liiklusmärgid valdavalt ainult eestikeelsed. Mida ütleb jaapani turistile sõna “kesklinn” liiklusmärgil?
Meie tiimi liikmelt varastati Kalamajas jalgratas ja politseisse helistades ei saanud seal keegi temast aru. Tallinna Kaubamajas ei suutnud ükski saaliteenindaja mu teist kolleegi juhendada, milliselt riiulilt leida spagette. Kolmandale tulid kodakondsus- ja migratsiooniametist (KMA) kõik elamis- ja tööloa taotlemiseks vajalikud paberid – reklaamime end e-riigina, aga KMA tahab kõik elektroonilisi dokumente millegipärast ka paberkandjal! – ainult eestikeelsena. Paljud muudki elementaarsed probleemid on endiselt lahendamata.
Millised probleemid on kõige valusamad?
Kõige raskem on välismaalaste jaoks koolikohtade nappus. Esiteks on neid vähe ja teiseks on näiteks Estonian International Schoolis lapse õppemaks aastas 19 000 eurot. Euroopa koolis on väiksem, kuid sinna saavad vaid saksa või prantsuse keelt emakeelena rääkivad lapsed. Inglise kolledžis on välismaalaste lastele õpilaskohti ülimalt vähe. Kas Pärnus saaks inglise keelt rääkiv laps põhiharidustki?
Eriti hull on üleüldine sallimatus, mis levib Eestis nagu katk. Just tegime oma töölesoovijate seas väikese uuringu ja mis selgus – mitte keegi ei seadnud kandideerimisel kõige olulisemaks pakutavat palganumbrit, vaid seda, kas saab elada ja töötada sallivas keskkonnas.
Pidasin 20aastasena Pärnu volikogus ettekande, kus rääkisin kuulsa USA majandusteadlase Richard Florida teooriast, et loova linna alustaladeks on kolm t-d: tehnoloogia, talendid ja tolerants. Riik, kus poliitikul on lubatud öelda avalikult “kui on must, näita ust!”, jäävad kaks nendest t-dest olemata.
Kuidas muuta inimesed sallivamaks?
Sellise maailmapildi vastu aitab ainult üks: saatkem kõik meie noored välismaale. Vahet pole, kas Harvardi õppima või Austraaliasse põllutööle. Ma ise elasin 17aastasena aastakese USAs, 7000 kilomeetri kaugusel oma Pärnu kodust vahetusõpilasena ja mõtlesin juba toona: kui iga Eesti noor elaks läbi sellesama aasta, oleks tänapäeva Eesti palju parem paik.
Tegin 15 aastat tagasi mind võõrustanud väliseestlasest perekonnapea Romet Aringuga intervjuu ja jumala eest, vahetage nimed ja aastaarvud ära ning tema põgenemise lugu on täpselt sama, mis toimub praegu Vahemerel. Ta oli tollal vaid nelja-aastane, kuid mäletas kõike peensusteni: kuidas paadikoha eest müüdi maha kogu oma maine vara, kuidas keset merd murdus paadimast, kuidas laibad ujusid paadi kõrval ja lapseootel ema nuttis paadis südantlõhestavalt. Mille pärast me küll peame ennast praegustest paadipõgenikest nii palju paremaks?
Püüdsin aastate eest Pärnu linnavolikogus algatada linna finantseeritava stipendiumifondi ideed. Seesama idee töötab edukalt näiteks Singapuris – linn maksab kinni kõige andekamate noorte õpingud maailma mainekates ülikoolides ja vastutasuks on noorel kohustus töötada neli kuni kuus aastat avalikus sektoris. See on väga hea süsteem: haridus koos silmaringi avardamisega, mis tuuakse koju tagasi.
Silicon Valley on hea näide. Ülistame seda piirkonda maailma muutvate ettevõtete tõttu, kuid tasuks meeles pidada, et 74 protsenti Silicon Valley tehnoloogiaspetsialistidest vanuses 25–44 on sündinud väljaspool USAd.
Kuidas tekkis Jobbaticali idee?
Kõik Eestit külastanud turistid kiidavad siinset loodust ja Tallinna vanalinna ilu. Miks mitte anda neile võimalus pikemalt Eestis peatuda? Inimene teiselt poolt maakera ammutaks terve aasta kultuurielamusi, meie saaksime kasu tema tööst, arendades siinset ettevõtluskliimat.
Peab mõtlema laiemalt – need inimesed ei võta meilt midagi ära, vaid annavad juurde. Majandusprofessor Enrico Moretti on öelnud, et iga kõrgtehnoloogiline töökoht loob ühiskonda kaudselt juurde viis uut töökohta. Kui meil õnnestuks Eestisse tuua 1000 inimest, aitaksime luua 5000 töökohta kohalike jaoks.
Paraku elavad Eesti ettevõtjad mugavustsoonis, palgates andekate välismaalaste asemel sageli sugulasi ja endisi koolivendi ja trennikaaslasi. Aga kui mõtleme oma kliendile Indias või Hiinas, kas siis koolivend on talle parim lahendus? Tahame teha globaalset äri, kuid palkame turvaliselt endasuguseid inimesi, mõtlemata kliendile. Nägin kord CV-Online’i kuulutust, et üks firma otsis turundusjuhti Ameerika turu jaoks Tartust. Miks ometi?
Aga inimesed tahavad ju kindlust?
Värbamismaailmas eksisteerib endiselt rasvane vale, mis kannab nimetust “püsitöökoht”. Tuleviku maailmas seda sõna enam ei eksisteeri. Tehnoloogiamaailmas on keskmine tööaeg ühe tööandja juures 18 kuud. Töötegemine on kui rännak, mille jooksul töötaja annab oma oskused kellegi käsutusse ja soovib vastu saada kogemusi.
Väga oluline on seejuures ausus: tööintervjuudel võib vabalt öelda, et tahan kolme aasta pärast oma firma teha, aga praegu veel kogemusi omandada.
Jobbaticali inimeste suur unistus ehk missioon on kaotada passi kui reisidokumendi mõte. Tänapäeva maailmas ei saa inimest panna fakti ette, et tema sündimine mingis riigis oli ebaõnn või matemaatiline viga ning vaatamata tema ambitsioonidele ja ajudele on ta liikumine maailmas tehtud äärmiselt keerukaks.
Mu eredamaid kohtumisi oli Malaisias ühe äpiarendajaga. See on praegu maailma kümne kõige nõutuma elukutse seas. Milline õnn oleks temasuguste ajudega mees Eestisse tööle saada! Kahjuks oli tal Süüria pass ja ainus riik, kus ta sai töötada, oligi Malaisia. Eestis oleks teda hädasti vaja, aga oma õnnetuseks on ta sündinud vales riigis. Inimesi ei tuleks tööle võtta mitte passi, vaid oskuste põhjal.
Konkurents tööturul ja võitlus talentide pärast on ülitihe. Aga konkurents näitabki, et sellel sektoril on potentsiaali. Maailm liigub selles suunas, et IT-maailmas jääb piire üha vähemaks. Talendisõda hakkab toimuma riikide vahel ja lõpuks peab ka Eesti riik mõtlema, kuidas siia rohkem talente meelitada.
Kas inimeste juhtimine on õpitav?
Muidugi. Ja meeskonnatöö organiseerimine. Juba alates sellest, et muuta uue inimese esimene tööpäev meeldejäävaks. Kui 15 aastat tagasi juht tõepoolest juhtis inimesi, jagas käske ja korraldusi, on ta nüüd üha enam executive assistant (täidesaatev assistent – toim). Juht peab teenima kollektiivi, mitte oma võimu näitama.
Jobbaticalil on talentide ja ettevõtete andmebaas, mõlema kohta tehakse taustauuring ja viiakse nad siis kokku. Väga mugav on seejuures Skype. Pool Jobbaticali palgatud inimestestki on tööle võetud pelgalt Skype’i vestluse kaudu, nendega enne silmast silma kohtumata.
Esimese tegevusaasta jooksul kasutas meid üle 1200 ettevõtte enam kui 40 riigis. Kokku esitati umbes 7000 kandideerimisavaldust, millest töösuhteni viis üle 500. Jobbaticali andmebaasi on koondunud enam kui 50 000 inimest – USAst, Brasiiliast, Indiast, Ukrainast ja mujalt –, kes on valmis töö nimel elukohta vahetama.
Kuidas ennast teile maha müüa?
Eestis saadav IT-haridus on väga hea, programmeerijate tase kõrge. Meil on meeskonnas mitu Eesti arendajat (sealhulgas minu ettevõtte kaasasutaja pärnakas Allan Mäeots). Maailmatasemel müügiinimesi ja turundajaid on leida raskem. Ega nali “Eesti müügimees on nii agressiivne, et istub agressiivselt telefoni juures ja ootab, et talle helistatakse” ole tühjalt kohalt sündinud.
Olen veendunud, et kõrgkoolist saadud diplomi osatähtsus väheneb tööle kandideerimisel iga aastaga. Isegi töökogemus pole nii oluline. Tähtis on olla initsiatiivikas, näidata lahendusi, mida oled näiteks kooliajal juba teinud. Näidata viise, kuidas saaksid selle ettevõtte töö, kuhu kandideerid, muuta paremaks.
Noored teevad tihti selle vea, et saadavad oma CV viiekümnesse firmasse ja siis on kurvad, et isegi töövestlusele ei kutsutud. Aga tuleks hoopis võtta ette viis firmat ja nendega tõsiselt tegelda, nende firmade töö endale selgeks teha. Kõik inimesed, kes on meil tööl, tõid juba oma motivatsioonikirjas välja punktid, mida nemad Jobbaticalis teisiti teeksid. Rohkem süvenemist! Saan päevas kuni kümme kandideerimisavaldust ja ausalt öeldes sellised, kus kirjas ainult CV, panen kohe kõrvale. Ma ei usu, et niimoodi mõni tõeliselt andekas, aga väga häbelik inimene kaotsi läheks, andekad on ikka palju motiveeritumad ja andekus paistab isegi kirjas välja.
Kuidas oma pereelu sellise reisimisega kohandate?
Kevadel kolm kuud Malaisias elades oli kolmeaastane tütar minuga kaasas. Samuti on oluline abikaasa julgustus ja tugi. Tegeleme mõlemad oma äridega, reisime palju ja see on meid palju lähedasemaks muutnud.
Lapse kõrvalt jääb õnneks siiski aega ka mu kahele suuremale harrastusele, jooksmisele ja kriminullide lugemisele-kuulamisele. Mul on tossud alati kaasas ja püüan kohtumiste vahepeal käia jooksmas. Kui teised jalutavad uutes linnades ja võtavad ekskursioone, pole mul selleks aega – teen linnajooksu ja näen nii mõndagi. Kõige tähtsam on leida rutiin: ma kohe pean jooksma, siis hakkab keha ise pingutust tahtma.
Olen avastanud audioraamatud. Üks mu suur lemmik on Stephen King. Armastan Briti ja Ameerika krimisarju. Premeerin ennast osadega uuest Kingi romaanil põhinevast sarjast “22/11/63”, kui telekanal Fox seda ükskord näitama hakkab, soovitan kindlasti vaadata.
CV
Sündinud 17. juunil 1983 Kohtla-Järvel.
2012–2013 idufirma Newspin.co üks asutajatest.
2010–2012 Fox International Channels Balti regiooni juht.
2009 asutas Goodmood Media OÜ, mis tegeles meediakontserni Fox rahvusvaheliste kanalite turunduse ja reklaamiga Baltimaades.
2007–2009 MTV Eesti tegevjuht.
2006–2007 MTV Eesti turundus- ja kommunikatsioonijuht.
2005–2007 Pärnu linnavolikogu haridus- ja kultuurikomisjoni esimees.
Lõi 1999. aastal õpilasfirma enda leiutatud pehme helkuri tootmiseks. 2000. aastal kaitses selle kasuliku mudelina, saades Eesti esimeseks õpilas- ja ühtlasi noorimaks leiutajaks. Bakalaureusekraad Estonian Business Schoolist rahvusvahelise ärijuhtimise erialal.
Astus 2001. aastal Res Publicasse (hiljem IRLi liige).
Ajakiri Business Week valis Hindriksi 2007. aastal Euroopa noore ettevõtja konkursi nominendiks.
Oli 2010. aastal üks sajast noorest tulevikuliidrist, keda kutsuti 40. korda toimuvale tuleviku juhtide (Leaders of Tomorrow) sümpoosionile Šveitsis St. Gallenis.
Abiellus 22. juulil 2012 Las Vegases ettevõtja ja investori Allan Martinsoniga. Nende tütar Maya sündis 2013. aastal.