Leib – meie töö ja meie toit

Toomas Kivimägi. Foto: PP

Pärast Kaupo Meieli suurepärast arvamuslugu kolmapäevases Pärnu Postimehes (“Pärnu leib ja mage nõukaihalus”, PP 25.01) polegi nagu enam midagi lisada. Ent kuna Mati Kuuse avalik kiri (“Eestimaa uhkus …”, PP 29.12) oli mõeldud minule, on igati viisakas ja teema olulisust silmas pidades asjakohane anda oma kommentaar.

Mida ma Rein Kilgile ette heidan?

Alustan minagi emotsionaalselt. Jõudnud tagasi kahenädalaselt puhkuselt (olin ka 20. jaanuaril Eestist ära) ja läinud eelmisel pühapäeval Selverisse süüa ostma, leidsin eest tühjad ja nukrad Pärnu leiva kastid. Meiegi pere vaieldamatu lemmik oli Pärnu vormileib. Kui mind on elu õpetanud muutustega kohanema, siis minu seitsmeaastase tütre lemmikleiva kadumine on kordades suurem probleem. Samad tunded valdavad tuhandeid pärnakaid. Leivatootmise lõpetamine Pärnus on selle aasta üks halvemaid uudiseid.

Ent emotsioonid on äris olulised vaid ostja poole pealt vaadates, ei enamat. Eesti on valinud liberaalse turumajanduse mudeli ja just see on meie edu peamine kandja. Maailmas on muidki majandusmudeleid, mida meie lähiminevikust meenutada, ja ehk nende mudelite puhul saaksime olla uhked leivatootmise üle Pärnus ka aastal 2011. Ent kas tõesti tahab keegi, et meie ise, me lapsed ja tulevased põlved kasvaksid aastas 1988? Kas või nii püha asja nagu leib nimel? Mina kategooriliselt mitte.

Liberaalsel turumajandusel on miinuseid. Selle valus näide ongi leivatootmise lõpetamine Pärnus. Põhjused on terav konkurents leivaturul, konsolideerumine, ettevõtete ülesostmine, kulude vähendamine.

Arvan, et Rein Kilk peab Tartusse tööle võtma vaid mõne inimese, kui sedagi, et toota seal sama kogus leiba-saia, mis seni küpsetati Pärnus. Selleks, et kedagi mõista, tuleb asetada end tema rolli: kas teie ettevõtte omanikuna olete valmis kandma iga päev kahju 20 000 krooni?

Mida ma Kilgile ette heidan (kui võib), on see, et ta siiski kinnitas mulle paaril korral, et kui linnapea “käsib“, tuleb leivatoomist Pärnus jätkata, ja lubas selle peale mõelda. Eks Kilk või selle lubaduse nüüd naljaks pöörata, aga siiski … ma lootsin. Aga ratsionaalselt ja majanduslikult asju hinnates, isegi Rein Kilgi edukuse puhul (et mitte kasutada sõna “rikkus”) on iga päev 20 000 krooni kahju kanda palju mis palju.

Kas on võimalik midagi päästa?

Optimistina arvan, et on. Kas soov realiseerub, on juba oluliselt raskem küsimus. Ent nii nagu ettevõtteid ja tootmisi suletakse, neid ka avatakse. Iga lõpp on uue algus, ütleb filosoofia üks põhitõdesid.

Mõistagi on suur probleem mitukümmend töötut ja seda nii linnale, aga eelkõige nendele inimestele endale. Samal ajal on Tallinna maanteel käivitumas pagariäri, mis sõna otseses mõttes ootas viimast leivategu Cibuses, saamaks kvalifitseeritud ja kogenud tööjõudu. Usun, et mõni Cibuse töötaja on seal juba tööd leidnud või leidmas. Aga ikkagi on töökohtade kaotamine probleem. Kuid kõnealusel juhul on minu suurem mure leivatootmise lõppemine.

Pagariärisid ja kauplusi, mis küpsetavad mitmesuguseid saiu, on Pärnus mitu ja nende tööpõld nüüd pigem laieneb. Seepärast pole minu nostalgia ja mure Lahe saia pärast nii suur. Seda enam, et valge sai on küll väga maitsev, ent inimestes tuleks kasvatada harjumust tarbida sellest tervislikumaid tumedamaid ja kiudainerikkamaid saiatooteid.

Ent vormileivale asendust pole! Seepärast plaanin veel kord kohtuda Rein Kilgi, Aksel Treimani ja Mati Kuusega ning kutsun avalikult üles teisigi asjast huvitatud või sellega seotud ärimehi pidama aru, missugused on meie võimalused taaskäivitada Pärnus vormileiva tootmine. Rõhutan, et räägin vaid vormileivast, sest mõne uue leiva puhul on ju meile teadmata, kas pärnakas võtab selle toote vastu. Sel juhul oleks küsitav linna kaudse toetuse eraldamine ausa konkurentsi printsiipi järgides. Ent kui koos vormileivaga pakutakse välja Muuli leiva ja Lahe saia tootmine, siis seda heldem linn on.

Mida saab linnavalitsus teha? Ennekõike luua hea ettevõtluskeskkonna ja eeldused investeeringuteks. Aga oma leiva nimel oleme valmis panustama ka maaga, vee ja kanalisatsiooniga tasuta liitumise ja planeeringu kiire menetlemisega. Muide, viimasena nimetatu võib olla ettevõtjale valiku tegemisel tähtis argument.

Mul on väga hea meel, et Pärnu ühe lipulaeva Mateki töötajate ja juhtkonna suurele potentsiaalile ja edule suutis linn vääriliselt vastata planeeringu kiire menetlemisega, mis kindlustas selle, et tehase laiendus tuleb just Pärnusse, ei mujale. Kuigi kaalukausil oli veel mitu pakkumist. Kõike seda ja rohkemgi lubame vormileiva taastootmise käivitajalegi. Ent mitte põhjakorealikku lausdoteerimist, vähemalt seni, kuni volikogu seda otsesõnu ei käsi!

Auru väljalaskmiseks tegi linnavalitsus ettepaneku jätta Eino-Jüri Laarmanni eelnõu volikogu päevakorrast välja hääletamata, kuigi oma sisu(tühjuse) poolest ta seda väärinuks, andmaks volikogu liikmetele võimalus oma arvamus kõnepuldist välja öelda. Enamgi: oleme valmis pakkuma volikogu kõnepulti Mati Kuusele või mõnele teisele initsiatiivgrupi esindajale. On küll oht, et eelseisvate valimiste valguses satume suurele populismi lainele, aga las ta olla. Ehk tuleb arukaid ja häid ettepanekuid.

See on minu vastus avalikule kirjale ja seisukoht meie ühise mure – sooja leiva pärast. Välja külmetama pole linnakodanikel mõtet tulla ega solvanguid loopida, selliste arvamustega ei arvesta ma kunagi. Kel asja vastu sisuline ja siiras huvi ja soov teada saada, mida linnavolinikud leivast arvavad või luuletajad kirjutanud (viide Eino-Jüri Laarmanni eelnõule), on oodatud täna kell 12 raekoja saalis algavale volikogu istungile.