Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/01/26/505382t1hcdf6.jpg)
Aastad mööduvad ja muutust pole näha: eeldasin, et mu sõbrad-tuttavad kogu maailmas hakkavad nüüd küsima, kas Eesti ongi see väike põhjamaa riik, mis läks üle eurole. Peale jäid aga Eestiga seotud juhuslikud faktid. Toon teile näiteks kolm olukorda, millesse sattusin läinud aasta detsembris.
Marrakech, 3. detsember
Jalutame Agega Maroko kõige turistirohkema linna Jemaa el-Fna väljakul. Meid ümbritsevad sajad putkad, mis meile üksteisevõidu merguez’e (Põhja-Aafrikas tuntud punaseid vürtsikaid vorstikesi) ja lambalihahautist tagine’i müüa üritavad. Mulle tundub, et kõik need kohalikud Mustafad on valmis kõrgetele panustele mängima: lääne ja ida blondide eristamine on ju nendele köki-möki.
Enamgi: iga kord, kui nad Jemaa el-Fnal Ida-Euroopast pärit heledapäist neidu silmavad, jooksevad nad temaga soravas poola keeles rääkima. See mind enam eriti ei üllata: nagu Paapua Uus-Guineas või Filipiinidel ei ole meil, eurooplastel, mingit vahet, on Marokos kõik Ida-Euroopa naised poolatarid. Eesti nime ei tasu parem mainida, kohaliku ajule on see liigne müra.
Faro, 25. detsember 2010
Jõuluaeg võib Portugalis talumatult külm tunduda, eriti kui luud-kondid on Eesti kliimaga harjunud. Ei kohane eestlased lõplikult oma kodumaad matva talvepimedusega, ei hakka mina kunagi taluma seda Atlandi-äärset niiskust, mis alati otse mu tundlikusse hinge pressib. Ja muidugi igatsen lund, aga selles pole midagi üllatavat.
Ootan Faro lennujaamas oma lendu, kui kõrvallauas istuv Jorge küsib minult, kuhu ma minemas olen. “Eestisse,” vastan järgmist singiviilu degusteerides. “Või nii, ega ma sellest suurt midagi tea ... Aga neil on see Zahovic!” turgatab talle. Ma tean juba, kuhu see vestlus triivib: Jorge on üks miljonist portugallasest, kes arvab, et Eesti on üks väikeriik Balkani poolsaarel, täpsemalt Sloveenia.
Mind valdab pahameel ja mõistan, et riike, mis ei investeeri jalgpalli, ähvardab maakaardilt kadumine.
Salamanca, 16. detsember
Hommikune loeng on läbi ja Hugo kutsub meid Salamanca ülikooli sööklasse lõunale. Ta on kena haritud noor Portugali teadlane, peale selle kirglik jalgrattur. Meie vestlus voolab ja Hugo toonitab, et tema loengutes on juba olnud Eestist pärit Erasmuse tudengeid.
Hugo pole küll veel Eestis käinud, aga elementaarseid fakte ta sellest riigist enam-vähem teab. Varsti üllatun: leian meid arutamast eri teemadel ja jutust põikavad läbi faktid, nagu Tallinn 2011. aasta kultuuripealinnana, Ryanairi ootamatu Tallinna-suunaliste lendude uudis. Ja siis järsku, selgest taevast tuleb ta lagedale sellega: “Ma võib-olla pole sulle veel öelnud, et mu lemmikjalgrattur on Eestist.”
Pean tunnistama, et minu teadmised rattaspordist on väga kesised, äärmiselt, aga Hugo teab ülihästi, millest ta räägib. “See noormees on 23aastane, ta nimi on Rein Taaramäe ja ta võistleb Cofidises,” seletab vestluskaaslane. Tšempion ta ei ole, aga tal on väga omapärane stiil. Ta on võitleja, ma ei unusta kunagi seda õnnetust, mis temaga eelmisel Tour de France’il juhtus - endal oli suur verejooks, aga jätkas sellest hoolimata sõitu.”
Hugo ootamatu Rein Taaramäe mainimine näitab, kui suur jõud on epifenomenidel. Tavalistel inimestel ja nende tegudel. Ükskõik millisest riigist – või rahvusest – rääkides võib mõni konkreetse eriala tegelane olla palju määravama tähtsusega kui kõik geograafilised, poliitilised ja majanduslikud kaalutlused kokku.
Tõlkinud Teve Floren