Misse käbi koksata

Urmas Hännile. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Kiiduväärt, et Eesti Vabariigi õiguskantsler Indrek Teder leidis hiljuti mahti käsitleda meie rahvale ja ühiskonnale sedavõrd üliolulist probleemi nagu kiirlaenu intressi piirang. Eriti kui see riivata laenu pakkuva ettevõtja põhiõigusi.

“Vaba konkurents turul peaks üldjuhul välistama selle, et ettevõtja lülitab teenuse/kauba hinna sisse ebamõistlikke kulusid või saab ülemäärast tulu,” tõdes õiguskantsler. “Kui ettevõtja seda teeks, tekiks üldjuhul turule teine ettevõtja, kes pakuks isikutele sama kaupa/teenust odavamalt ning esimene ettevõtja oleks samuti sunnitud ülemäärase tulu teenimisest loobuma või vastasel korral turult kaduma.”

Parlament juba koos

Kui kaarnana nupukas õiguskantsler pärast intressipiirangu probleemi lahendamise vajalikkusele osutamist uue tööotsa järele ringi vaatab, võiks ta soojenduseks mõttesse jääda teemal, nagu oleks mitu erakonna kontorile lähedal Isamaa ja Res Publica Liidu aktivisti edutatud ministrite nõunikuks, ääremaade truid funktsionääre aga premeeritud soojade kohtadega maavalitsustes.

Eesmärk pühendab abinõu, sest ainult sedasi toimides pääseda peost suhu kiratsevate erakondade naksid nooremohvitserid näljapajukil virelemisest. Ja saavad, kabe rüü üll ning vaimustusest leekiv süda selle all, jutlustada oma tõest ja õiglusest. Juhul kui nemad ja nende partei üritusele andunud võitluskaaslased saaksid lennata Toompeale eesti põlve uueks looma. Riigikogu valimised pole ometi pisisündmus, vaid midagi sootuks olulisemat.

Mida just, formuleeris kõige täpsemalt “Aktuaalse kaamera” nädalaringvaates Keskerakonna peasekretär Priit Toobal. “See on riigikogu liikmetele ja erakonnas ülejäänud ametipostidel ja struktuurides töötavatele inimestele palgapäev,” nentis ta.

Kas Eesti Vabariigis ikka makstakse palka ainult tehtud töö eest või on ilminguid sellestki, et mõnegi töö tasu saab paika kaua enne seda, kui asjaosaline on lillekestki liigutanud?

Argo Ideon nentis 17. jaanuari Postimehes, et ehkki rahvas kui kõrgeima võimu kandja ütleb oma sõna alles 6. märtsil, toimib meie valimissüsteemi mehaanika ennustatavalt ja lubab mitmekümne poliitiku kohta ammu enne valimisi kindlalt väita, et näeme neid järgmises parlamendikoosseisus.

Kui ongi nii, et kõrge koht erakonna üleriigilises valimisnimekirjas on kindel pääsetäht Toompea lossi istekohale, siis milles oli 26. jaanuaril otsa saanud poliitilise välireklaami mõte? Igal valijal olid need plakatitelt läbitungiva pilguga seiranud näod-persoonid ja nende tegemised ammu teada – Eestil pole ju suurust ollagi.

Küll on valijale tähtis, tänu millistele isikuomadustele üks või teine kandidaat valimisnimekirjas oma kohale tõusis-tõsteti ja kas potentsiaalne riigikogulane oskab iseseisvalt mõelda või on ta üksnes kellegi suuvooder ja marionett.

Kõnekas minevik

Aga miks peakski keegi pretendentide loendis seletamatult väärikal positsioonil kandidaatidest, veel vähem keegi neid siia-sinna liigutajaist, midagi kommenteerima? Meie poliitväe reameestele kehtib pärisarmees ammu toimiv põhimõte, et sõduri asi polegi mõelda, soldati asi on “Maul halten und weiter dienen” (lõuad pidada ja edasi teenida).

Pealegi kui orjalikkuse tasu pole kolm rubla ja 80 kopikat, nagu omal ajal sai kuus Nõukogude armee reamees, vaid 49 036 krooni. Peale selle kamaluga igasugu hüvitisi.

Et rahvas seda Tallinnas kõrgel mäel koos istuvat moodustist kummitempliks irvitab ja sellest niisama hästi kui midagi ei pea, näitab Turu-uuringute ASi viimane küsitlus elanike usalduse kohta riigiinstitutsioonide vastu. Selle järgi olid läinud aasta neljandas kvartalis meie parlamendist veel sandima renomeega üksnes ametiühingud ja erakonnad.

Muidugi on selline hinnang häbiks nii riigikogule kui riigile tervikuna. Tulevad valimised võinuks lõpuks ometi olla pöördepunkt, jõudmaks sündsusetuse teelt siivsuse rajale, ent imede aeg paistab Eestis otsas olevat.

Kuni juhte ei pane toimetama üksnes paarikümne aastaga reaalsesse hääbumisohtu valitsetud isamaa esmalt elule päästmine ning seejärel riigi jätkusuutlikkuse tagamine, vaid oma poiste jälle lausa rahva tungival soovil mõnusapalgalistele kohtadele istutamine, ei muuda 6. märts 1 340 122 eestimaalase elus midagi.

Hääleõiguslikud sellest miljonipiskust võivad paastukuu esimesel pühapäeval loomulikult toetada nii rohelisi, Keskerakonda, Reformierakonda, Isamaa ja Res Publica Liitu, sotsiaaldemokraate või tillemaid parteisid, kuid jumala eest, enne valimisjaoskonda minekut võtku nad vaevaks sulgeda korrakski kõrvad kaela sadavale lubaduste kuldmulale. Et vaadata, kui palju on parteid 2007. aasta riigikogu valimisteks kokku kirjutatud valimisplatvormides tõotatust realiseerinud.

Pole ime, kui mõnelegi meenuvad seda nelja aasta tagust ulmet lugedes Hando Runneli 40 aastat tagasi kirjutatud värsid: “Misse asi ajada, misse sada sügada, misse tuhat tõmmata, misse tühi tüssata, misse käbi koksata, misse maksab mölada!” Ka aastal 2011.