Kihnu Jõnn muheleb maalemineku ootuses üha enam

Tõnu Kann
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Ants Liigus

President, pankur ja ehitusmeister käisid Laitses Tauno Kangro Graniitvillas Kihnu Jõnnu tormimantli sabasiilu sättimas. Vana merekaru ise on kevade lähenedes muutunud aina muhelevamaks. Miks ka mitte, kui 14. mail ootab Jõnnu Pärnu jahisadamas pidulik maaletulek.

Pärnu Rotary president Jüri Feofanov, Nordea panga Pärnu juht Mati Tiimus ja ehitus- ja kinnisvaraärimees Toomas Rapp ei sõitnud käesoleva nädala hakul esimest korda Laitsesse seal savisse voolitavat Jõnnu vaatama.

Meeste jutuvada tõsidusest teel Pärnust Laitsesse, aga ka kõhkluseta valmidusest trotsida pimedal maanteel üha tihenevat tuisuilma võis aru saada, et need kolm niisama, naljapärast teekonda skulptor Tauno Kangro ateljeesse ette ei võtnud.

Nad läksid kahemeetriseks kasvanud Jõnnu tormikuue sabasiilu sättima.

“Paterdava pardi mulje jätab see sabakuub,” sõnas Feofanov. “Ja ärgem laskem end Kangro kindlast käitumismaneerist ehmatada, kui kuju juures meile miski ei meeldi, tuleb see välja öelda, sest viimane sõna peaks ikka meile kui tellijaile jääma.”

Tiimus ja Rapp nõustusid, et teatav kangus tuleb asjale kasuks, kuid skulptorit sealjuures solvata ei tohiks, sest tegu on ikkagi kunstnikuga, kes kogukusele ja sepa sirgjoonelisusele vaatamata on ilmselt õrna hingega mees.

Tellija ja kunstnik

Laeva rooliratta taga seisvast ja kodusadamasse tüürivast Kihnu Jõnnust tellis Kangrolt kuju tõepoolest Pärnu Rotary klubi, mille liikmed kolm eelmainitud meest on. Klubil pole see sugugi esimene skulptuuri tellimise kogemus.

Nende eestvõttel kerkis Pärnusse skulptor Rait Pärja modelleeritud Raimond Valgre akordioni mängiv kuju kuursaali kõrval ning klubi oli osaline Mati Karminilt tellitud Püha Jüri monumendi Tori kiriku juurde püstitamiselgi.

Kangro seevastu on vist küll Eesti kõigi aegade töökaim modelleerija ja tänapäeval arvatavasti oma ametivendadest skandaalseim ja kuulsaim.

Meenutagem tema ideed püstitada Soome lahe lainetesse kümneid tonne kaaluv pronksist Kalevipoeg, kel meri sõna otseses mõttes põlvini. Või Tallinna kunstikuluaarides ikka veel laineid lööv korstnapühkija monument, mis ühtede arvates on võlts, teiste arvates geniaalne.

Mõne sõna sellest korstnapühkijast poetas Kangro Pärnu meestelegi, kui need Laitsesse jõudnuna olid saanud ateljees segamatult hinnata pooleli Jõnnu kunstilist siirust ja meremehepoosi elutruudust, enne kui kunstnik sisse astus ja kõigile säravat naeratust saates terekäe ulatas.

Siis Kangro ütleski, et Tallinnasse tehtud korstnapühkijasse lipsas viga, aga seda saab veel nüüdki, pronksi valatult tagantjärele parandada.

“Nii et öelge praegu, kui skulptuur on savis, kõik südamelt ära, mis silma riivab, et hiljem ei tuleks ütlemist,” ärgitas Kangro, aga lisas kohe, et selle savikuju kallal on tal oma paar nädalat tööd, enne kui asi hakkab pronksivalukoja poole liikuma.

“Aga pronksivalu tulge kindlasti vaatama! See on tõeline elamus, kui seda esimest korda oma silmaga kogeda: kuum vormi valatav metall, sädemed lendavad …” kirjeldas kujur, mõtles siis hetke järele ja lausus, et tegelikult on see elamus alati.

Pronksivalamise jutt meenutas Pärnu meestele, milleks nad tulid. “Meile ei meeldi tormikuue saba: punnitab tahapoole ja kipub parti meenutama,” ütles Feofanov ühise arvamuse välja.

“Parti? Võib-olla tõesti peaks siin midagi vähemaks võtma,” nentis Kangro ja näis erinevalt kergemaid vorme hindavast Feofanovist pardisaba meenutavasse tormikuube armunud olevat.

“Aga seda saba pidi on ju hea kuju kukile ronida!” hüüatas Kangro. Kunstnik manas sõnadesse sütitava pildi päevitunud tüdrukutest, kes kuumal suvepäeval pronksist tormikuube pidi Jõnnu kukile tõusevad ja seal poolpaljalt fotoaparaadi ees poseerivad.

“Uskuge, ma teen selle kuju nii kõva, et seal võib pool tosinat paljast naist poseerida, kui tahavad!” lubas Kangro naerdes.

Nüüd tundus, et see saba polegi ehk niiväga kohmakas ja kui seda veidi siluda, ei meenutaks see enam parditagumikku, eriti kui talle omistada peidetud redeli funktsioon. Milleks naistelt nali ära võtta?

Vasak käsi ja parem jalg

“Vasak käsi, mis vabalt roolirattale toetub, ei ole loomulikus asendis, liiga sirge on, peaks rohkem küünarnukist kõverdunud olema,” esitas ehitusmeister Rapp oma arvamuse.

Käsi näis tõesti natuke imelik, kui ainult jäset vaadata. Kuju üldmuljes see silma ei torganud.

Kunstnik astus Rapi märkuse peale Jõnnust paar sammu eemale, vaatas oma kätetööd mõne hetke ja nõustus, pistes kritiseerijale pihku väikese laevarooli, mille, nagu Kangro rooli Rappile ulatades ütles, oli kunstnikule sünnipäevaks kinkinud Tallinna Sadam. “Võta selline asend, nagu Jõnnul on! Vaatame, kuidas see käsi olema peaks,” ütles kujur Rapile sõbralikult.

Kunstnik töötas kiiresti: noaga lõikas ta savi katvat paksu tumedat plastiliinikihti käsivarreõndlast vähemaks ja lisas seda küünarnukile ning mõne minuti jooksul jäse varasemaga võrreldes kõverduski. Tulemus sai siiski silmaga näha robustne.

“Ma hiljem viimistlen,” lubas Kangro, kuigi kõik said aru, et viimistlemisele ei kavatsenud sel õhtul keegi aega raisata.

“Ja parem jalg on ka minu meelest natuke valesti, see peaks nagu vasak käsi rohkem kõverdunud olema,” märkis Tiimus. Mõne hetke Jõnnu jalgu seiranud mehed kükitasid palgijämedusele savist jalale lähemale ja Rapist sai jälle modell.

Toodi kast ja pandi Rapp sellele ühe jalaga toetuma. Et pilt täielikum saaks, võttis mees Tallinna Sadama kingituse jälle kätte ning Kangro vaatas.

Päris nõusse ei jäänud, ütles, et Jõnnil on seljas paksud vammused ja mitu numbrit jalalabast suuremad kotad ning kõik põlvekõverdamised ei tarvitsegi siin nähtavad olla.

Aga märkis kuju peal küsitavad kohad ära, lõikas taas savi katvat plastiliini, kuid mitte palju. Ütles, et ei leia suurt nuga ateljees üles ja väike on nii jämedale põlvele kui Jõnnul väetivõitu.

Jõnnu naeratus ja nööbid

Keegi märkas äkki, et Jõnnul on mantel kinni nööbitud nagu naistel, paremalt vasakule.

“Aga vaata sellega ma ei ole nõus,” sõnas Kangro ja võttis varnast meremehe ehtsa tormikuue ja näitas, kuidas selle nööbid õieti käivad. Tormikuuel oli kaks rida nööpe, sisemine rida nööbiti nagu meeste-, välimine hõlm aga vastassuunas nagu naisterõivastel.

“Kuid seda on väga lihtne ümber teha,” ütles Kangro ja üks Jõnni nööpidest oligi juba vasakult paremale kinni. Kuidas see pronksi valatuna lõpuks jääb, eks seda tule oma silmaga kaeda.

Olin meeste arutelus olnud meelega sõnaaher ja ütlesin Kangrole lohutuseks välja selle, mille üle Pärnu Rotary mehedki isekeskis enne ateljeesse ilmumist arutanud olid: Jõnnu näoilme on meisterlik, nii jõnnulikult muhe ja muretu, et tekib lausa mure, ega kunstniku meisterlikkus pronksivalus kaduma lähe.

“No viimaks midagi kiitvat ka!” lõi Kangro nägu särama. Ja selgitas, et kavatseb nii näoilme kui Jõnnu kinnastamata käed roolirattal siledaks poleerida, et need eriti jõuliselt kompositsioonis esile tõuseksid. “Ei lase me siit midagi head kaduda!” kinnitas ta.

Viimaks pakkus Kangro kõigile teed ja kohvi ning mehed leppisid kokku, et kohtuvad tuleval nädalal uuesti.

“See on küll tõsi, et kuju hoopis paremaks läinud,” nentisid Feofanov, Tiimus ja Rapp Pärnusse tagasiteel üksmeelselt.

Mulle meeldis see kuju samuti.

Jõnn hakkab seisma Pärnu jahtklubi õuel ja saab sinna 14. maiks, kui kuju tellinud ja sponsoreid kogunud Pärnu Rotaryl on 17. aastapäev.

“Sünnipäevapeole ootame kas või tervet Kihnut,” naljatas klubi president. Aga võib-olla ei naljatanud ka, äkki ootabki tervet Kihnut?

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles