/nginx/o/2009/01/07/113789t1h7b6b.jpg)
Lõppeval kuul on Rootsi ajakirjanduses ilmunud korduvalt meenutusartikleid sündmustest Baltimaades 20 aastat tagasi. Rootsi endine suursaadik NSV Liidus ja Venemaal, hiljem Saksa- ja Prantsusmaal Örjan Berner kirjeldas Svenska Dagbladetis oma kohtumist Põhjamaade suursaadikute esindajana Venemaa liidri Boriss Jeltsiniga pärast Vilniuse veresauna 1991. aasta jaanuaris.
”NSV Liitu ähvardab kodusõda. Sõjalised aktsioonid Vilniuses ja Riias on osa ulatuslikust ja hästi ette valmistatud tegevusest demokraatia vastu. Aktsioone juhtisid tagurlikud jõud, kommunistlik partei, KGB, sõjaväe ladvik.
Kui tagurlikel jõududel olnuks Baltikumis edu, jõudnuks järg teistegi liiduvabariikide kätte. Tegevusmudel oli Tšehhi 1968. Olen viimastel päevadel mitu korda hoiatanud Gorbatšovi, et nii võib juhtuda. Nüüd, pärast Vilniust, olen saanud toetust Ukraina, Valgevene ja Kasahstani juhtidelt,” märkis Jeltsin Moskvas Valges Majas oma kabinetis.
Jeltsin rääkis Berneri sõnutsi vähe, kuid suure autoriteediga. ”Venemaa kiire ja jõuline reaktsioon võib siiski tagurlaste tegevuse peatada,” kinnitas Jeltsin. “Katsele taastada sõjaväe abiga diktatuur ja võtta tagasi võim vabariikides toimub massiline üldrahvalik vastupanu Venemaal. Neil on kindralid, meil sõdurid. Suurem osa sõjaväest ühineb Venemaaga Nõukogude juhtide vastu. Loome oma sõjaväe ja Vene KGB. Kaevurid Kuzbassis ja Donetskis võivad halvata majanduse. Ent siiski on tohutu kommunistliku organisatsiooni käsutuses vahendeid, nii et lõpp on ebakindel.”
Põhjamaade valitsusjuhtide deklaratsiooni pärast Vilniuse ja Riia sündmusi nimetas Jeltsin selgesõnaliseks ja väärtuslikuks.
Suursaadik meenutas jutte rahvasaadikute kongressi kuluaarides (istungjärk algas 17. detsembril 1991, toim).
Räägiti, et kommunistliku partei juhtkond eesotsas Mihhail Gorbatšoviga valmistub sõjaliseks võimuvõtmiseks Baltikumis. Üksikasjalikud plaanid pidid olema kindralstaabi ülemal armeekindral Valentin Varennikovil, kelle kätte antakse kirves.
Varennikov oli Krasnodarist pärit kasakas, kes võitles Stalingradis ja noore leitnandina osales Berliini vallutamisel. Kivikõva kommunistina poleks ta kõhelnud korrale kutsumast kangekaelseid separatiste, kes olid ohtu seadnud NSV Liidu.
NSV Liidu välisminister Eduard Ševardnadze pani ameti maha 20. detsembril, olles kõnes rahvasaadikutele öelnud, et ”diktatuur on teel”. NSV Liidu peaministrit Nikolai Rõþkovi tabas infarkt pärast seda, kui ta oli kuulutanud, et ”perestroika on ebaõnnestunud”.
Lääne juhtriigid reageerisid sündmustele Vilniuses passiivselt, sest nemad olid valmis sõjaks Iraagiga ja saanud selleks Gorbatšovilt heakskiidu.
“Kes andis käsu rünnata Vilniuse teletorni?” küsis artiklis Berner. Võib-olla Varennikov. Ehk ei olnud Gorbatšov sellega otseselt seotud, kuna tema juhtmõte oli vältida jõu kasutamist. Ent nii moraalselt kui poliitiliselt oli ta vastutav.
Oktoobris 1991 toimus Moskvas Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni (OSCE) tippkohtumine, mida võõrustas augustikuu võitja Jeltsin.
Iseseisva Eesti välisminister Lennart Meri ütles: ”Meie tunneme hästi kahte Venemaad: üks neist on rõhumise ja kommunismiimpeeriumi Venemaa, see teine Tšehhovi, Tolstoi ja Puškini õilis Venemaa. Teie, Boriss Nikolajevitš, esindate seda teist Venemaad.” Jeltsini ilmest võis näha rahulolu.