Urmas Hännile: Misse käbi koksata

Urmas Hännile. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

On kiiduväärt, et Eesti vabariigi õiguskantsler leidis hiljuti mahti lahata rahva ja ühiskonna jaoks sedavõrd üliolulist probleemi, nagu seda on kiirlaenu intressipiirang. Eriti kui see riivata laenu pakkuva ettevõtja põhiõigusi.

„Vaba konkurents turul peaks üldjuhul välistama selle, et ettevõtja lülitab teenuse/kauba hinna sisse ebamõistlikke kulusid või saab ülemäärast tulu,” tõdes õiguskantsler. „Kui ettevõtja seda teeks, tekiks üldjuhul turule teine ettevõtja, kes pakuks isikutele sama kaupa/teenust odavama hinnaga ning esimene ettevõtja oleks samuti sunnitud ülemäärase tulu teenimisest loobuma või vastasel korral turult kaduma."

Kaduma loodetavasti tsiviliseeritult, mitte liiakasuvõtja Greni kombel, kelle laenuleiva ütlemata mõrust maitsest meeleheitel vanem vend Klas Astrid Lindgreni jutustuses „Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist” lihtsalt surnuks tulistab.

Eesmärk pühendab abinõu

Kui nüüd kaarnana nupukas, kui laenata meie tragi tippametniku tunnustamiseks sõnu Alide Dahlbergi tuntud luuletusest „Mutionu pidu”, õiguskantsler pärast nii kaaluka intressipiirangu küsimuse lahendamise vajalikkusele osutamist on ihu ja vaimu kosutanud ning uue tööotsa järele ringi vaatab, võiks ta soojenduseks mõttesse jääda avalikkuse ette lipsanud lorijutu juures, nagu oleks mitmedki erakonna peakontorile lähemad Isamaa ja Res Publica aktivistid edutatud ministrite nõunikuks, ääremaade truusid funktsionääre aga premeeritud soojade kohtadega maavalitsustes.

Ent samas ei maksaks kantsleril üldse mitte jääda ainult Laari leeri põrnitsema: analoogset joru on aetud teistegi kohta. Ehk Isamaa ja Res Publica Liidu tegevjuht Tiit Riisalo sõnadega: „Täpselt sama moodi on see toimunud ka kõigi teiste erakondade ja ministrite puhul.”

Kui see ongi nii, mis parata. Eesmärk pühendab abinõu, sest ainult sedasi toimides pääseda peost suhu kiratsevate erakondade naksid nooremohvitserid   näljapajukil virelemisest ning nad saavad, kabe Anzug üll ning vaimustusest leekiv süda selle all, jutlustada oma tõest ja õiglusest ja paradiisist, mis laotub üle Peipsi rannalt Läänemere kaldale käiva  maa kohe, kui just nemad ja nende partei üritusele andunud võitluskaaslased vaid saaksid Riigikogu valijate häälte tiivul lennata Toompeale Eesti põlve uueks looma.

Et politoloog Ivar Tallo manitses punti löönud iierrelllasi ja respublikaane eespool mainit väärsammu kibekähku hukka mõistma, kõiki pahandavalt palgale võetud asjamehi ei liiguta nende kohtadelt nagunii enam keegi, paistab olevat tema mure. Nagu ka ennustus, et vastasel juhul tabab kahe kamaluga riigi rahakotist endale mammonat krabavaid erakondi kiire poliitiline allakäik.

Parlament juba koos

Et allakäigust ei saa kõikvõimalike statistiliste näitajate järgi aina õnneteed käivas Eestis juttugi olla, võiks eeldatavasti hellahingeline õiguskantsler hoopis alandatud Evelyn Sepa pärast südant valutada. Kuidas küll nii, et parlamendi kolmes viimases koosseisus tegijaneiu olnud taandati 2011. aasta Riigikogu valimiste Eesti Keskerakonna üleriigilises valimisnimekirjas 123. kohale.

Riigikogu valimised pole ometi miski pisisündmus, vaid midagi sootuks olulisemat.
Mida just, fromuleeris kõige täpsemalt 23. jaanuari Aktuaalse Kaamera nädalaringvaates Priit Toobal, Keskerakonna peasekretär.

„See on tänastele Riigikogu liikmetele ja erakonnas  teistel ametipostidel ja struktuurides töötavate inimeste jaoks palgapäev,” nentis Keskerakonna gensek.

Sellele Toobali tõdemusele tuginedes võiks kantsler omanohki aru pidada, toeks veel teisegi peasekretäri (Reformierakond, Kristen Michal) sõnad: Valimisnimekirjad on nagu elu, seal on mitmekesisust igat pidi!” – kas Eesti vabariigis ikka makstakse palka ainult tehtud töö eest või on ilminguid sellestki, et mõnegi töö tasunumbrid saavad paika kaua enne seda, kui asjaosaline on lillekestki liigutanud. Või sellestki, et teenistuse suuruse ning tööpanuse vahel valitseb ainult hiromant Edgar Egiptele mõistetav seos.

Liiati on selliste inetute kahtluste tekkeks põhjust. Argo Ideon nentis juba 17. jaanuaril Postimehes, et ehkki rahvas kui kõrgema võimu kandja ütleb oma sõna alles 6. märtsil, toimib meie valimissüsteemi mehaanika ennustatavalt ning lubab mitmekümne poliitiku kohta juba ammu enne valimisi kindlalt väita, et näeme neid järgmises parlamendikoosseisus.

Öeldut toetas samal päeval Vikerraadio saates Uudis+ pikemalt sõna saanud Tartu Ülikooli politoloog Rein Toomla.
„Arvan, et siin on juba teada vähemasti isegi neli- või ka viiskümmend nime, nii et võiks ütelda, et peaaegu pool koosseisu (Riigikogu - U. H.) on juba nüüd teada,” ütles õpetatud mees.
Teemat arendades tõdes Toomla valimiste ja valimisnimekirjadega seoses muudki tähelepanuväärset.

„Eks ta päris paljuski ole tõepoolest vormistamise küsimus,” märkis politoloog.
Ning jätkas: „Millega me ikka same võrrelda - võtame eelmised valimised. Esimesest kahekümnest, kui rääkida praegu Reformist ja Keskist, siis kõik said sisse; kolmandas kümnes juba tuleb selliseid, kes ei suutnud ka kompensatsioonimandaadiga sisse saada. Miks peaks see aasta väga radikaalselt teisiti juhtuma? Kui mõlemad erakonnad jäävad kuhugi sinna samale tasemele, et 30 kohta pluss miinus natukese, siis paistabki küsimus olevat siin ainult, kui palju sealt tagant võib võib tulla mõnes mõttes üllatuslikke kandidaate.”

Seletamatud loendid

Kui ongi nii, et piisavalt kõrge koht erakonna üleriigilises valimisnimekirjas on juba sama hästi kui kindel pääsetäht Toompea lossi istekohale, siis milles oli 26. jaanuaril otsa saanud poliitilise välireklaami mõte: igal võimalikul valijal olid need neid plakatitelt läbitungiva pilguga seiranud näod-persoonid ning nende tegemised ammu teada – Eestil pole ju suurust ollagi.

Küll on valijale tähtis, tänu millistele isikuomadustele üks või teine kandidaat valimisnimekirjas just sellisele kohale tõusis-tõsteti ja kas potentsiaalne riigikogulane omab ka iseseisva mõtlemise võimet või on ta lihtsalt kellegi suuvooder ja marionett, kelle nukujuht on eeslavale lükanud, et seal siis hampelmanniga omatahtsi manipuleerida.   

Ei saa olla ometi nii, nagu on tõdenud kibestunud Evelyn Sepp: „Sedapuhku ma arvan, et inimesi, kes täpselt oskaksid kirjeldada, kuidas see nimekiri kokku pandi, millistel kaalutlustel, on väga vähe, ja ma arvan, et ühe käe sõrmedestki jääb piisavalt palju üle.”
Ja veel Sepa sõnu Aktuaalse Kaamera nädalaringvaatest.
„Küsimus ei olegi võib-olla selles, et kuidas ta  (valimisnimekiri – U.H.) tehniliselt kokku pannakse, vaid see, et ma arvan, et suur osa nendest kandidaatidest jääb vastuse võlgu küsimusele, et miks nad seal on, miks kedagi teist ei ole, miks nad on sellisel kohal, nagu nad on.”

Kõnekas minevik

Aga miks peakski keegi pretendentide loendis seletamatult väärikal positsioonil kandidaatidest, veel vähem keegi neid siia-sinna liigutajaist, suud pruukima ja midagi kommenteerima? Meie poliitväe reameestele kehtib pärisarmees ammu toimiv põhimõte, et sõduri asi polegi mõelda, soldati asi on maul halten und weiter dienen.

Pealegi kui taolise orjalikkuse tasuks pole mitte kolm rubla ja 80 kopikat, nagu sai omal ajal kuus Nõukogude armee reamees, käsukuulekuse etalon, vaid  49 036 krooni (Riigikogu praeguse koosseisu liikme kuupalk, XII Riigikogus need numbrid kaheldamatult kasvavad) pluss kamaluga peale veel igasugu hüvitisi.

Et rahvas seda Tallinnas kõrgel mäel koos istuvat moodustist kummitempliks irvitab ja sellest sama hästi kui midagi ei pea, näitab Turu uuringute ASi viimane uuring elanike usaldusest riigiinstitutsioonide vastu. Selle järgi olid läinud aasta IV kvartalis meie parlamendist veel sandima renomeega  üksnes ametiühingud ja erakonnad.

Muidugi on taoline hinnang häbiks nii Riigikogule kui riigile tervikuna ning tulevad valimised võinuksid lõpuks ometi olla pöördepunkt sündsusetuse teelt siivuse ja kombekohasuse rajale siirdumiseks, ent imede aeg paistab Eestis otsas olevat.

Enne mõtle, siis ütle

Kuni juhte ei pane toimetama üksnes paarikümne aastaga reaalsesse hääbumisohtu valitsetud isamaa esmalt üldse elule päästmine ning seejärel riigi jätkusuutlikkuse tagamine, vaid ikka aina omapoiste jälle lausa rahva tungival soovil mõnusapalgalistele kohtadele istutamine, ei muuda 6. märts 1 340 122 eestimaalase (statistikaameti väitel Eesti elanike arv 1. jaanuaril 2011) elus midagi.

Hääleõiguslikud sellest miljonipiskust võivad paastukuu esimesel pühapäeval loomulikult toetada nii Eestimaa Rohelisi, Eesti Keskerakonda, Eesti Reformierakonda, Erakonda Isamaa ja Res Publica Liit, Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda või ka tillemaid parteisid, kuid jumala eest, enne valimisjaoskonda minekut võtku nad vaevaks sulgeda korrakski kõrvad aina kaela sadavale lubaduste kuldmulale ning vaadata, palju on parteid 2007. aasta riigikogu valimisteks kokku kirjutatud valimisplatvormides tõotatust realiseerinud.

Pole üldse ime, kui mõnelegi meenuvad seda nelja aasta tagust ulmet lugedes Hando Runneli juba 40 aastat tagasi kirjutatud värsid: „Misse asi ajada, misse sada sügada, misse tuhat tõmmata, misse tühi tüssata, misse käbi koksata, misse maksab mölada!” Ka aastal 2011.

785 eurot