Osa Lavassaare muuseumi kolimine Türile näitab ilmekalt, et Pärnus ei ole niivõrd puudu rahast ega lahendustest, kui just tahtmisest. Vastab tõele, et kui Pärnus pakkuda välja mõni idee, on esimene reaktsioon enamasti tõrjuv, sõltumata sellest, kes on võimul.
Kuigi ajaloolise veeremikogu Pärnusse toomine lörtsiti ära Mart Viisitamme linnapeaks olemise ajal, kui tohutuid summasid raisati meeri mainekujundusele, on vitsa väärt kõik linnavõimu osalised. Seda enam, et ennast kompromiteerinud Reformierakond sehkendab endiselt linnavalitsuses.
Kahju, et Pärnu andis kergelt käest võimaluse endale nime teha ja ligitõmbavust suurendada. Kas meil tõesti ei jätkunuks endal oidu taotleda rahastamist INTERREGist, teha koostööd Edelaraudteega, leida maa-ala ekspositsiooniks?
No ei olnud aastail 2005-2006 ega hiljemgi selleks tahtmist. Ah, milleks omale lisamuret tekitada, kui võib ju vaikselt linnaametis tuksuda ja suhteliselt korralikku palka vastu võtta ennast tolmuseks tegemata.
Türi linna aga peab ausalt tunnustama. Nad tahavad tänulikult ära märkida, et kitsarööpmelise raudtee toomine asulani pani aluse Türi arengule.
Siinkohal tuletagem meelde, et teema-aastaaegade poolest on Türi – Eesti kevadpealinn ja uhkelt arvukas lillemess kindel ning tuntud kaubamärk.
Laias laastus võib Pärnu linnavõimu võrrelda priipassihobusega, kes hädapärast täidab oma funktsiooni, kuid näeb vaid silmaklappide ulatuses. Pärnu arengu kõige suurem takistus on tohutu laiskus ja aluseta lootus, et keegi tuleb ja teeb kohalike eest midagi ära ning aitab linna uuele rajale. Ei tule ega aita.
Pärnu vajab moodsas pruugis restart’i nii mõtlemises kui tegutsemises ja asju tuleb näha laiemas kontekstis kui neli aastat valimistest valimisteni.