Eesti kilul hakkab Audrus külm

Esimene kala peaks Eesti kalapüügiühistu tegevjuhi Mart Undresti sõnul jõudma külmkambrisse 4. aprillil. Foto: Ants Liigus

Baltimaade moodsaim külmhoone. Audru lähedal Lemmetsa külas on kalapüügiühistul valmimas Eesti suurim ja Baltimaade moodsaim külmhoone.

Eesti kalapüügiühistu avab märtsi alguses Audru lähistel Lemmetsa külas Eesti suurima ja Baltimaade moodsaima külmhoone, mis ööpäevas suudab külmutada 200 tonni ning ladustada 3000 tonni kilu ja räime.

“Kalur ise püüab, kalur ise külmetab, kalur ise müüb – kaovad ära vahendajad, kellele siiamaani läks teatud osa kasumist,” nendib külmhoone tootmisjuht Lembit Poobus, kelle hinnangul võidavad selle valmimisest eelkõige kalurid. Iseäranis need, kes kuuluvad kalapüügiühistusse ehk Kaabeltau OÜ, Keskpunkt OÜ, Monistico OÜ, Saare Kalapüügi OÜ, Pärnu Rannakalurid TÜ ja Hiiu Kalur AS.

“Kuna meil külmutus- ja ladustamisvõimsust piisab, võiksid meie kliendid, kellelt me kala ostame, olla tõenäoliselt ka väljastpoolt organisatsiooni kalurid,” ei tõmmata kalapüügiühistu tegevjuhi Mart Undresti kinnitusel ust kellegi ees kinni.

Kalur kasumisse

Poobuse sõnutsi annab nende rajatav külmhoone kohalikele kaluritele kindlustunde kevadel taas merele kala nõudma minna. Kartmata, et kokkuostjad neil naha üle kõrvade tõmbavad. “Tihtipeale ületab kalapakkumine kevaditi nõudluse, tihtipeale on see tahtlikult tekitatud, viimaks maha kala hinda, surudes maha kaluri tahtmist saada õiglast hinda,” on Pärnumaa rannakalurid Poobuse väitel aastaid talunud miljonilisi kahjumeid “nõndanimetatud ärimeeste poolt”.

Nüüd on kalurite kannatused Poobuse sõnutsi lõppenud ja ees ootab helge tulevik.

“Meie oleme selle poolest teistsugused, et Pärnumaa rannakalurid on ühed külmhoone omanikud, nende esindaja on nõukogus ja nõukogu liikmed on väga pädevad, pragmaatilised ja edukad firmaomanikud,” selgitab Poobus.

Nagu Undrest märgib, ei ole kalurid nüüd enam sundseisus, vaid saavad valida, kellele kala müüa. “Üks ostja on turul juures ja kavatseme pakkuda head koostööd kaluritele, nii hinnas kui tingimustes,” kinnitab ta.

Samal ajal möönab Undrest, et tõepoolest on ühistu liikmetega sõlmitud mõningaid kokkuleppeid, mis tagaksid külmhoone töö. “Aga päeva lõpuks on neil võimalus valida, kindlasti ei ole olukord selline, kus me oleme lepingutega kohustanud ainult meile kala tooma, peame ikkagi turu trende järgima,” lubab tegevjuht paindlikkust.

Hooajakaup

Külmhoone laomahust piisab Undresti kinnitusel kogu ühistu püütud kilu ja räime ladustamiseks. Ruumi jääb ülegi.

 “Kalandus on selline tsükliline, et nii kvoodid kui kõik asjad muutuvad ja aeg-ajalt ei ole turgudel võimalik kohe kaupa realiseerida, sellest vajadus suurema laomahu järele,” põhjendab Undrest.

Sama loogika kehtib külmutusvõimsuse kohta. Undrest ei loo endale illusiooni külmutada 365 päeva aastas iga päev 200 tonni kala, vaid ikka vastavalt hooajale. “Aga eks me püüa töötada võimalikult efektiivselt läbi aasta,” lisab ta.

Esialgu hakkab kohe-kohe valmiv külmhoone tegelema vaid külmutamisega. Ent Undresti väitel ei ole tulevikus välistatud tegevussuundade lisandumine.

“Teadupärast ei ole saladus, et kilust tehakse vürtsi, mis liigub ida suunas, siin ei ole me plaaninud kohe esimestel päevadel seda tegema hakata, aga edaspidi ei saa välistada,” avaldab tegevjuht. Samuti võidakse kilu ja räime kõrval hakata muid mereelukaid külmutama.

Masin üle inimese

Eelise konkurentide ees annavad Poobuse sõnutsi ultramoodsad Norrast toodud külmutusseadmed ja automaatsed tootmisliinid, millesarnaseid ei leia Baltimaadest ega Soomestki. “Tänu sellele saab olema kala kvaliteet väga hea,” usub tootmisjuht. “Ning just kvaliteedist sõltub tihtipeale kala müügihind.”

Kuigi aasta pärast plaanitakse Poobuse kinnitusel jõuda sinnamaale, et inimene kala puutuma ei peaks, ei saa seadmed, vähemalt esialgu, inimkäte abita hakkama. Sestap sõlmitakse esimeseks poolaastaks paarikümne inimesega tööleping.

“Eks iga päev arenedes ja õppides ma arvan, et me suudame selle tootmise efektiivsemaks muuta ja seetõttu jääb inimeste arv väiksemaks,” lisab Undrest. Ent tegevuse laiendamisel läheb jällegi rohkem inimesi tarvis.

Külmhoone rajamiseks ja seadmete soetamiseks kulub Undresti andmeil ligikaudu 70 miljonit krooni ehk 4,5 miljonit eurot.

“Tõuke selliste külmhoonete ehitamiseks saime Euroopa kalanduse fondist, kust tuleb meie puhul laias laastus 50 miljonit (3 195 582 eurot, A. P.) selleks,” avaldab ligi viis aastat töötas Brüsselis Eesti Vabariigi alalises esinduses Euroopa Liidu juures kalandusatašeena töötanud Undrest rahapaja aadressi.

Jõudu rohkem kui vaja

Tegevjuht nendib, et eks nende külmhoone tööle hakates pea konkurendid turusituatsiooni ümber hindama ja oma tegevuses korrektiive tegema. “Kindlasti jäävad praegu tegutsevatele külmhoonetele oma kliendid, kellega nad on hästi koos töötanud,” ei arva Poobus, et konkurents vihaseks läheks.

Näiteks AS Pärnu Lahe juhataja Ott Sool vaatab konkurentide tegemisi suurema ärevuseta.

“Need on ju laevaomanikud, kes seda ehitavad, ja neil on küllaldane kalakogus olemas,” ei usu Sool, et uue külmhoone avamine tema ettevõtmise ohtu seab. Isegi siis, kui kalapüügiühistu kalurid, kellele ta praegu teenust pakub, üle lähevad.

“Meie külmutame absoluutselt kõike, mida vaja: nii marju, fileed kui kõiki muid asju,” jagub Soolale ühistu räimedetagi kliente. Näiteks praegu on laos kambritäis metsaistikuid.

Soola sõnutsi suudeti Eestis püütud kala külmutada kolme gigantse külmhoonetagi, mis nüüd ELi raha eest on Haapsalus, Paldiskis ja Lemmetsas kerkinud. “Ega nende ehitamine hädavajalik olnud ja kui Euroopa Liidust poleks raha antud, poleks keegi neid ehitama hakanud,” leiab ta.

Eriti arvestades, et Eesti kilu- ja räimepüügi aastane kvoot kokku on Soola andmetel kordades väiksem kui uute külmhoonete tootmis- ja ladustamismaht.

“Tõenäoliselt on Eesti mõne aja pärast võimeline külmutama ka kogu Soome ja Läti kala ning võimsust jääb veel ülegi,” muigab Ott Sool.