Sel nädalal täitus 40. tegutsemisaasta Audru lasteaial, täna õhtuks ootab kõrgete mändide alla peitunud maja meenutuste päevale lasteaia kunagisi töötajaid ja vilistlasi.
Audru lasteaed on kooli saatnud 770 last
4. veebruar 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kahekorruselisse hoonesse mahub neli rühmatäit lapsi, keda esimesed kolm aastakümmet eristati numbrite järgi. Kui aga kuue aasta eest hakati rühmadele nimesid nuputama, langes metsaäärses majas valik sõbralikuna tunduvatele putukatele: sipelgale, mesilinnule, lepatriinule ja sajajalgsele.
Pärast seda kui valmis Audru lasteaia teine maja Papsaare ja Pärnu piiril, tuli eristumiseks vanale majale endalegi nimi välja mõelda. Loogilise valikuna sai nimeks Männituka. Ilmselt olekski võimatu midagi veel sobivamat leida.
Audru kahe lasteaia juhataja Jekaterina Kuru tõdes vanas majas ringkäiku tehes, et ehkki see tundub hubane ja kodune, pitsitab ruumipuudus tuntavalt.
1971. aasta algul valminud hoone fassaad ja ruumid vajavad hädasti remonti. Juhataja on optimistlik, et need tööd tehtud saavad, ehk valmib mõne aasta pärast juurdeehituski.
Ruumi oleks tõesti juurde tarvis, sest osa rühmade tarbeks leidub praegu vaid üks tuba, kus nii mängitakse kui magatakse kappidest lahti käivates kahekorruselistes voodites.
Plaanitava juurdeehituse tulemusel mahuks lasteaeda kaks lisarühma. See ongi see arv, mis leevendaks Audru piirkonnas lasteaia järjekorra. Kui aga olud taas paranevad ja vallas eramuehitus hoo sisse saab, tuleks lasteaiale veel üks maja ehitada.
Ikka jälle jõuab Kuru jutu sees tõdemuseni, et lasteaial on vedanud lapsevanematega, kes nõu ja jõuga aitavad kaasa maja ja hoovi õdusaks muutmisel.
Tihe koostöö vanematega
“Maja on meil vana ja vanemad on aastate jooksul väga palju aidanud remondi tegemisel, samuti õueala korrastamisel,” rõõmustas juhataja. “Hästi fantastilised vanemad on meil! Nad kohe julgevad ise oma ettepanekutega välja tulla.”
Ehk peitub emade-isade avatud meele ja kaasalöömise soovi põhjus osalt selles, et paljud praegused lapsevanemad on omal ajal samas lasteaias käinud. Praegu on lasteaias mitu last, kelle vanaemadki pisikeste tüdrukutena siin majas mängisid.
Suuresti tänu vilistlaste ja vanemate abile on Männituka lasteaia ühte kitsukesse ruumi sisse seatud oma muuseum, kus väljas vanad tööriistad ja muud põnevat, näiteks lasteaia algusaastatest alleshoitud vanad nukud.
Muuseumi vara pole üksnes põnev vaatamismaterjal, vaid sellest tõuseb praktilist kasu. Kipub ju tänapäeval olema nii, et pisikestele lastele muinasjutte lugedes ei saa nad paljudest asjadest aru, näiteks ei tea, mis on sirp või vokk. Nii saabki vajadusel muuseumist abiks võtta esemeid, millega lastele kas muinasjutte või rahvakalendri tähtpäevade kombeid selgeks teha.
Tüse kogemustepagas
Männituka lasteaia suurimaks varaks loeb juhataja hoopis oma töötajaid, kelle seast leiab 40 ja 35 aastat ja mitu üle paarikümne aasta samas majas töötanud naise.
“Kogemused maksavad kasvatajatöös palju, eriti pisikeste laste harjumisel lasteaiaga,” rääkis Kuru. “Nooremad õpetajad ei julge näiteks vanematele kindlat “eid” öelda, kus vaja. Selle maja õpetajad oskavad ja siin harjuvad lapsed üllatavalt kiiresti ära.”
Nimelt on aastatega kogetu näidanud, et laps harjub uue ümbruse ja kollektiiviga kiiremini, kui vanem ei ole last rühma tuues kaua ta seltsis, hoopis lapsele järele tulles võib rühmas kauem koos mängida. Nii tekib lapsel turvatunne hõlpsamalt.
Samal ajal ei piisa kas või 30 aastast lasteaednikuna töötamisest, et vastata lapsevanemaid painavale küsimusele: mis vanuses last on kõige kergem lasteaiaga harjutada? Sellele on kogenud õpetajail üks vastus: reeglit pole, see on individuaalne ega ole mingeid märke, mille järgi saaks ennustada, kuidas laps harjub.
Nii nutab mõni kodustes oludes väga seltsiv laps lasteaias mitu nädalat järjest ja muidu tasane ja argliku moega mudilane kohaneb rahulikult.
Et aga lapse elu esimeses kollektiivis kergendada, võib harjutamise ajal talle kaasa anda lemmikmänguasja või peita voodisse padja alla perepildi – see lisab põnnile turvatunnet.
Kui aga küsida rikkaliku kogemustepagasiga õpetajatelt, millised suuremad muutused on viimastel aastakümnetel lasteaias toimunud, tõdevad nad, et lapsed jäävad ikka lasteks, aga lapsevanemad on lasteaiale lähemale tulnud.
Nõukogude ajal oli tavaline, et lapsed toodi sovhoosi kaugematest paikadest kohale bussiga, vanemaid lasteaednikud suurt ei näinudki ja lasteaiapidudel isad üldjuhul ei käinud, heal juhul nägi neid majas esimest korda alles lõpupeol.
Oli aeg, kui vanemad ei tohtinudki üle sõimeukse tulla. Ulatasid uksel lapse kasvatajale ja laps jäi nutma ühele, ema teisele poole ust.
Lasteaednike hinnangul on suur õnn, et nüüd kohtuvad õpetajad emade-isadega suisa kaks korda päevas ja kodu-lasteaia side on tihedaks muutunud. Kurvaks teevad meele need vanemad, kes ei tule õhtul küsima, kuidas lapsel päeval läks.
Kiiduväärt on, kui lapsevanem mainib hommikul, kui põnn näiteks tavapärasest kehvema tujuga ärkas. Nii on õpetajalgi lihtsam tegutseda. Parim, mida vanem oma lasteaias käiva lapse heaks teha saab, on kasvatajaga rääkida ja koostööd teha.
Audru lasteaed
Avati 1. veebruaril 1971. Poolt kohtadest kasutas ETKVL Audru karusloomakasvandus ja poolt Audru sovhoos.
Algusaastatel võttis lasteaed vastu 100 last, kõigile võimaldati koht öörühmas.
1991 läks lasteaed Audru valla alluvusse ja kaotati öörühmad.
1996 sai lasteaed oma lipu.
1996 valmis lasteaia laul.
2000. aastast toimub lasteaia vedamisel Audru valla väikelaste folklooripäev “Karjapoiss on kuningas”.
2001 ilmus raamat “Audru lasteaed läbi aastakümnete”.
5. novembril 2007 avati Audru lasteaia Papsaare maja.
2009 veebruaris nimetati maja Männituka lasteaiaks.