Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/01/4957067t1h411e.jpg)
/nginx/o/2011/02/04/510449t1habb8.jpg)
Paar nooti klaveril ja siis kõlab Tõusi külas tüüperamus “O sole mio …” nagu tervitus aknast elutuppa kiikavale talvisele päikesele, lauljal on koolitatud hääl ja suus kaunis itaalia keel.
“O sole mio” (sa mu päike),” laulis ka maailmakuulus tenor Luciano Pavarotti ja neid algussõnu teavad küllap needki, kellel itaalia keelega mingit pistmist ei ole.
“Itaalia keel on nii kristalne, puhas, musikaalne, tõstab meeleolu oma ilu ja kõlaga, see on Euroopa keeltest üks kergemini õpitavaid,” räägib majaperenaine Mai Eha, pealinnast Varbla valda ligi 100 elanikuga vaiksesse maakohta elama tulnud väärikas vanuses ja eesti-itaaliakeelset tõlketegevust nautiv daam.
Heade mõtete tee
Elutoa seinal rippuvad maalid kõnelevad Itaaliast, ühel neist on Dante sünnilinna Firenze vaade. Klaveril seisab meile armsa sinimustvalge kõrval teine trikoloor: rohevalgepunane Itaalia riigilipp.
“Tõusi on parim koht elamiseks, üks puhtama õhuga kohti Eestis ja ma võin siin kas või keskööl pilti seina lüüa või laulda nii kõva häälega, nagu tahan,” räägib Mai Eha ja valab suurtesse tassidesse auravat taimset jooki, heade mõtete teed, nagu kostitaja seletab. “Ja esimest korda on mul päris oma kabinet, seal teen tööd.”
Itaalia keele tõlgi, õpetaja ning sõnaraamatute koostaja Mai Eha heade mõtetega on aga omamoodi lood. Kui ta Tallinna tutvuskonnale särasilmselt teatas, et on ligemale paarikümne koha hulgast välja valinud ühe, mis jääb Pärnust poolesaja kilomeetri kaugusele, arvasid uudisest toibunud plaani hullumeelseks. Pealinnast kusagile pärapõrgusse, mõelgu ikka!
“Need, kes kartsid, et suren siin igavusest ja hirmust, eksisid. Siin on vähem karta kui Tallinnas korteris. Nüüd teen kartulipõllule parki, 40 puud on juba istutatud, praegu sügava lume all, ja pool juurviljapõldu kiviktaimla all,” kõneleb vestluskaaslane.
Pärnumaale tõmbasid Mai Eha juured: ta on sündinud Sikana meiereis, hoones, mis Pärnu-Paide maantee ääres kruusakarjäärile ette jäi ja kivipulbriks jahvatati. “Ma ei vaata seda kohta,” kostab naine veidi nukralt.
Vändra keskkooli lõpetamise järel viis kutsevalik teda Leningradi kultuuritööd õppima, juhus ja suur läbilöögivõime konkursil Estonia ooperikoori laulma ja kokku laulupedagoogi, tuntud dirigendi Peeter Sauli ema Linda Sauliga.
“Siin on minu armas lauluõpetaja,” paneb teine sopran Mai Eha lauale laserplaadi, millel kaanepildilt vaatab vastu lokkis juustega naine.
“Linda Saul andis mulle Itaalia laule, neid laulsime ka ooperikooris, aga ma pidin ju sõnadest aru saama, ülikoolist tulnud noor õpetaja Malle Vardja hakkas hääldust paika panema, aga mulle ei sobinud etenduste tarvis tehtud grimm, nägu läks käest ära, 1991. aastal hakkasin itaalia keelt õpetama,” voolab jutt teelaua ääres.
Tagasi Damanhuri
Õpetaja ise sai keele suhu omal käel. Ostis Leningradist 1971. aastal Varssavis välja antud venekeelse itaalia keele õpiku ja ütleb nüüd, et see on tal kaanest kaaneni läbi töötatud ning parim 15 kasutada olnud eri kirjastuste ja koostajate õpikute kõrval.
“Töötasin pedagoogilises instituudis, terve meie kateeder läks Kaarel Karmi juubelile, mis kestis kolm päeva. Mul oli ajast kahju, tegin sellest õpikust harjutusi ja kui paber otsa lõppes, võtsin Eesti maakaardi ja kasutasin selle teist poolt,” meenutab ta.
Esimest korda sõitis Mai Eha Itaaliasse 1992. aastal, tasuta, sest ta koostas kontserdireisi tarvis pedagoogilise instituudi naiskoorile väikese Eesti-Itaalia vestlussõnaraamatu. “Tüdrukud määrasid isegi kohtumisi selle alusel,” muheleb ta.
Üksi ja koostöös on Mai Eha koostanud õppematerjale ja sõnaraamatuid, viimase kirjastuse Koolibri väljaandel kahasse Malle Ruumetiga. Selles on 20 000 märksõna ja jutukaaslane mainib, et õpiku juures olev hääldust suunav plaat jäi talle tööga pähe.
“Olen Itaalias käinud tõlgina üle kümne korra, aga ühte kohta tahan tagasi minna, see on Damanhur – ökokogukond, kes on mägedes käsitsi kaevanud ja ehitanud templid ning tõestab oma elumudeliga, kuidas inimesed saavad koos elada sõbralikult ja südamlikult,” avaldab naine.
Teadlaste rühma tõlgina nähtu selgituseks avab Mai Eha suuremõõtmelise värvipiltidega raamatu, loeb sealt ja samal ajal tõlgib põnevate fotode juurde kirjutatut. Öeldes, et see ligi 800 inimese kogukond on filosoofi, kirjaniku, kunstniku ja ravitseja Oberto Airaudi arusaama järgi tegutsenud juba üle 30 aasta. Vett korjavad Damanhuri elanikud mägedest, energiat annavad päikesepatareid, arendavad 80 majandustegevust oliiviõlitootmisest teraapiateni ja teavad, et taimed suudavad ennast inimestele kuuldavaks teha.
“See on kõrgintelligents,” ütleb raamatu lehitseja ja pöörab lehte, et näidata templi seitsme valmis saali vaateid ning välitemplit, kus suletud kogukond korraldab suurüritusi.
Keelereis Rooma
Kui Mai Eha nädalalõputi Tõusil maja korrastamas käis ja lõpuks siia elama tuli, kiikas külarahvas huviga, kes see selline on. Aga paikseks jääda sai ta siis, kui Tallinna keeltekoolis oma viimase kursusega itaalia keele tunnid lõpetas.
Ta pööras naaberküla Paadremaa seltsi kaudu kohalikudki itaalia keele usku. Tasuta õpetusega, tundes rõõmu sõbralikest inimestest enda ümber.
“Mõtlesin, mida mina võiksin siin välja pakkuda, kõik nad on kõvad keetjad ja küpsetajad ja käsitöötegijad, mina ei oska midagi,” avaldab vestluskaaslane. ”Pakkusin välja, et õpetan keelt ja pärast teeme reisi Itaaliasse, vaatama tuli 17, õppima jäi 11, mõni tuli alguses ka huvi pärast, et näha, kes see selline on.”
Maakohta sulandudes leidis “pealinna proua” pensionäride klubi Härmalõng, käib laulmas-tantsimas ja kui vallakeskuses Varblas tähistati rahvamaja 30. aastapäeva, astus Mai Eha lavale Valgre lauludega, neid on ta itaalia keelde tõlkinud 14. Siis selgus, et publiku poolel istus tema kunagisi õpilasi, kes üllatusid “oi, armas õpetaja, te olete siin!”.
MTÜ Paadremaa Külaseltsi koduleht teatab, et pühapäeviti jätkub külakeskuses ehk vanas koolimajas itaalia keele kursus. Vallalehes jätkub aga värvikas ja üksikasjalik kirjeldus neist, kes algõpetuse järel lendasid õpetajaga Rooma ja Napolisse ning Vatikanis käisid.
“Mind võluvad Itaalia juures muusika ja laulud, keele ilu, inimeste avatus ja see, et maa on ilus ja korras, sest itaallastel on väga tugev ilutunnetus, nad loovad ilu enda ümber,” särab Mai Eha pilk, mille ta aknast üle lumise välja punase kerana loojuva päikese poole saadab.
Tema õpilased, kelle hulgas üks õpetaja, ei pidanud paljuks Pärnust tundi sõita, said esmase sõnavaraga hakkama hotellis, poes ja tänaval.
“Viisime Roomas ülikooli raamatukokku eesti-itaalia sõnaraamatu, kingituseks, selle viimase, ja näete, kui toreda tänukirja ma sain,” näitab ta ümbrikut, millel saaja aadress algab sõnadega “kaunis daam”. “Nad on selle siit raamatust võtnud!”