Tamba küla põliselanik Arne Alberg nuumab lihaveiseid

“Ära võib surra, aga haigeks ei tohi maal jääda,” ütleb Tamba küla põliselanik Arne Alberg, kes enda sõnutsi peab nahk-toores-talu ja kasvatab lihaveiseid. Suusad ootavad, millal peremehel aega need alla panna. Foto: Ants Liigus

Maahing on see, mis hoiab Tambal kinni küla põliselanikku Arne Albergi, sest kus temal, vanal hoorattal, nagu ta enda kohta ütleb, siit enam minna.

“See on suur asi, kui suits korstnast välja tuleb,” kostab Tamba talu Ilvese maaüksuse omanik, mõeldes poisipõlveaegsele ligi 80 inimesega kodukohale, kus nüüd püsielanike üleslugemiseks jätkub kahe käe sõrmedest.

Arnel on hea meel sellest, et tema noorem ja vanem poeg tegid linnaringi ära ja sätivad elamist esivanemate taludesse. Keskmine poeg aga sattus sellise meepoti ligi, mis teda isa sõnutsi Soomest mingi väe ega võimuga tagasi ei too.

“Mina olen viimane vanamees siin, poliitika on maaelu ära tapnud,” kostab Arne, käsib võõrastest rahutul suurel pruunil koeral Brunol paigal olla ja tõttab pilte tooma, et näidata viit lapselast.

Nahk-toores-talu

Nende vanaisa hakkas maast madalast põllutööd tegema, käis, pastlad jalas, Varblasse kooli ja kui mehhanisaatorina kolhoosi tööle sai, ootas kaks aastat järjekorras, enne kui anti mootorratta ostu luba, järjekorra alusel.

“18 aastat olen olnud oma käe peal, süda läks rütmist välja, arst ütles, et rabelda ei tohi, aga kus sa siin maal teisiti saad,” vaatab Arne üle prillide nagu justiitsminister Lang kuulajale otsa.

Viis aastat tagasi lõpetas Arne lehmapidamise, sest piimaring kadus ära, kuigi sealtkandi piima veab nüüd kokku Saaremaa tööstus.

Kaks aastat tagasi tegi pere praeks viimase sea, sest nende ja põrsastega jändamine tõi tulu asemel kulu.

“Eks ta üks nahk-toores-talu ole,” möönab Arne ja räägib, kuidas ta nagu kogemata sattus mahetootmise infopäevale ja sai sealt rohelise tee lihaveiste pidamiseks, mida loodushoiu fond pakkus. “See on nagu tootmisvahendite andmine, kolm aastat olen tegelnud nendega, nad annavad järglasi ja sellel aastal tuleb esimene lihaveisepalk, kaks looma viin ära.”

Paatsalu karjamõisasse rajatud talupidamist nimetab omanik hobitaluks, sest tootmine ei anna nii palju raha tasku, et selle eest uusi masinaid muretseda. Veneaegne vanavara töötab põllul ja heinamaal, kuni tehnikamehel jätkub taipu seda korras hoida.

“Ja ikkagi on elu siin nagu hernes, mul ei ole mingit masu, mu elu ja hing on kõik siin, maa sees,” kinnitab Arne.

Karjapidamise puhkus

Väinamere linnu- ja loodushoiualale jääv Paatsalu lahe äärne Tamba on kaunis suvituspaik ja linlased hindavadki siin ainult suve. Nagu Eestimaale omane on siingi külas paar soomlasest kohaomanikku, aga ka nukralt mahajäänud kõrghaljastusega meenutusi esivanemate vaeva ja rammuga rajatud taludest.

Töökohad on need, mis annavad põhjuse maale tulla ja jääda, või siis peab olema naasmiseks väga tugev põlvkondlik seos. Selline, nagu näiteks Albergidel.

“Kui mina poodi ei lähe, ma inimest ei näe,” ütleb Arne küla tühjuse kohta. Poodi on mõlemale poole kümme kilomeetrit, nii Varblasse kui Vatlamäele.

Selle jutuga sätib mees oma hoolealustele valmis maiustustekoti. Parajad leivapalad, et kutsuda lumises koplis olijad mulgule lähemale. Bruno rihmapidi kaasas, sammub peremees sulalumist rada pidi maakividest lauda taha.

“Kuigi mul on aastas 365 tööpäeva, on lihaveistega nagu pool puhkus, viin neile leiba, kallistan, ajan juttu … Loomad annavad jõudu ja loodus energiat,” tõdeb Arne.

Pikad roosakad keeled haaravad väljasirutatud käest palukeste järele.

100 tegemata tööd

Pärnust maakonda pidi 80 kilomeetri kaugusele jääva Varbla valla Tamba küla nime leiab tuuleparkide loojate kavadest. Arendajate plaan panna rannikule neli tuulikut on kahanenud poole võrra. Millal tiivikud siin tuult püüdma hakkavad, külarahvas öelda ei tea. Maad on siinkandis lahjad ja loomapidajaid vähe, seepärast polnud arendajate kavatsusele kuuldavasti vastasseisjaid.

Arne majaukse juures seisavad seina najal puusuusad, lihtsad, sidemetega kinnitusega.

“Telekas räägiti, et kõik käivad suusatamas, mina ka, määret ei olnud, ajasin küünalt alla ja tegin ringi ära,” kõneleb mees.

Selle ringi värske rada tuli karjamaaservas üle puutumata lume piki bussipeatuse teeotsast taluni toovat teed.

“Siin on nii, et kümme tööd on tegemisel, 100 on tegemata ja tööjärg on 50 aastaks ette,” seletab Arne. “Siin sa pead olema mehaanik, varustaja, turustaja, loomaarst, see on loogiline elu selles situatsioonis.”

Ühe ringi vanavanemate rajatud kodukohast on Arnegi teinud, omaaegsesse Pärnumaa tippmajandisse Edasisse, aga kui kolhoosikord lõppes, tuli ta Tambale tagasi. Kaasavaraks vana Žiguli. Rublast oli saanud kroon ja vee peale jääda aitas Tallinna turul käimine, müügiks suitsutatud seapead ja kalameestelt kokkuostetud silgud.

Sellele, kuhu naised Tamba külast on jäänud, on Arnel hea seletus. “Mõni kasvab kokku, mõni kasvab lahku, nii et – me siin kõik nagu poissmehed,” nendib ta.



Tamba küla

* Esmamainitud 1521 kui Tampen.

* Varbla valla 40 küla hulgas üks väiksemaid: üheksa elanikku.

* Kõik elanikud on mehed, rahvastikuregistri andmetel on see naisteta küla.

* Asub Paatsalu lahe ääres, kunagine karjamõis.

* Kaugus Pärnust 80 ja Läänemaal Vatlamäe kaudu 65 kilomeetrit.

* Põliselanikud peavad loomi ja harivad kehva rannamaad.

* Suvituskoht, kus 1996. aastal ilmunud EE 9. köite andmetel on olnud puhkebaas Tallinna suusavabrikul Desurek, Tulika Taksol ja Tallinngaasil.

* Arendajad OÜ Tuuleenergia ja OÜ Uulu Elekter on kavandanud kahe tuulikuga Tamba tuulepargi rajamise.

* Jääb Natura 2000 võrgustikku Väinamere loodus- ja linnuhoiualale, kus kaitstavad liigid on näiteks Läänemere viiger, harilik võldas, merisutt, kaunis kuldking, madal unilook, püstlinalehik, aga ka 42 linnuliiki, sealhulgas soopart, jääkoskel, punaselg-õgija, kühmnokk- ja laululuik.

Andmed: Pärnu Postimees