/nginx/o/2016/02/01/4957067t1h411e.jpg)
/nginx/o/2011/02/04/510457t1hd912.jpg)
Linnaelust villand, otsustas Tambalt pärit Veiko Alberg perega kodukohta kolida. Mees oli 14 aastat töötanud Tartus, juhatanud rehvivahetuse ja autoremondiga tegelevat Kummikoda, õppinud ärijuhtimist ja saanud selgeks, et julgus, uudsus ja pealehakkamine viivad edasi.
“Kui ei katseta, jäädki, kott peas, istuma,” ütleb Veiko, kes kohalike silmis oli alguses lausa imelik. Sellepärast, et ta hakkas kolhoosi kunagises pullilaudas kasvatama vihmausse. Hankis Venemaalt “seemne” ja nüüd tassib lauta naabrite juurest lehmasõnnikut, kuigi vanasti toimiti vastupidi: sõnnik oli see, mis laudast välja aeti.
Teaduskirjandus ütleb, et ussid töötlevad sõnnikut ja komposti palju kiiremini ja täiuslikumalt kui mullas sisalduvad mikroorganismid. Nende töökusega valminud biohuumus on lõhnatu, näeb välja nagu granuleeritud muld ning mahetootjad ja lillekasvatajad on juba ette sillas Staratel-tõugu abimeeste toodangust.
Eesti esimene vihmaussifarm töötab Tartumaal Pupastveres koostöös maaülikooliga. Kasvanduse omanik on töötuks jäänud ehitaja, kes internetist avastas Vladimiri oblasti vihmaussifarmi ja teadurid, kes vihmausse uurivad ja koolitusi korraldavad. Starateli aretamisega jõudsid venelased ühele poole 1980. aastatel, üks uss annab aastas 1500 järglast ja tonnist kompostist saab Starateli abiga keskmiselt 600 kilo biohuumust ja 10-15 kilo usse, mida, muide, kasutab kosmeetikatööstus. Ameeriklased aretasid California punase huumuseussi juba 1930. aastatel.
“Mul on alles esimene partii usse, võib ju öelda, et see on nagu sõnnikust saia tootmine, aga alustamiseks oli vaja laut soojustada, siin peab olema 20 kraadi sooja. Kirjutasin projekti, sain Leader-programmist toetuse ja alustasin,” arvab vihmaussikasvataja ärijutud liiga varaseks, kuigi tal on esimene biohuumus näidisena kotis.
“Lugesin kirjandust ja surfasin internetis, Tartumaal käisin vihmaussindust õppimas. Nüüd tuleb hoolitseda selle eest, et iga päev saaks söödalisana 300 kilo sõnnikut neile lauta toodud,” kergitab Veiko pimedas laudas väikese lambitule valgel “peenralt” valge kile serva. Selle all liiguvad nagu pikad viinerid rasvased töölised.
Kasvandusvabal ajal taastab Veiko vanaemast jäänud talumaja ja käib teeotsas vastas lastel, kes 17 kilomeetri kauguselt Varblast koolist vallabussiga kodule lähemale saavad. Hõbesalu, kus Tamba põliselaniku Arvo Albergi vanem poeg toimetab, jääb vallakeskusest just nii kaugele, aga omal ajal oli see kõik kokku Varbla kolhoos.
“Uss ei karju, teda on hea pidada ja kui tingimused vastavad nõuetele, ei ole ta stressis,” räägib Veiko Alberg ja ütleb, et mõtleb praegusest ökonoomsemale küttesüsteemile ning tootmise laiendamisele, sest põrandapinda rajatises jätkub.