Kalmeti talu peremees muretseb mesilaste pärast

“Oh, tööd jätkub, ajast tuleb puudu, maja on vaja kõpitseda, metsas puid teha,” ütleb Kalmeti talu peremees Jaan Linn. Foto: Ants Liigus

Kalmeti talu peretütre Viive kaudu Tambale elama sattunud Jaan Linn on külas paarkümmend aastat jutti elanud, aga tööd teinud pealinnaski, keevitajana.

Nüüd ütleb mees enda kohta, et ta on perenaise sulane. Külarahvas aga kostab, et Linna Jaan on teada-tuntud rauatöömees, igast väiksemast jupistki nokitseb veel midagi välja.

Maja taga lume rüpes tukub viis mesitaru. “Kes teab, palju neid kevadeks jääb,” muretseb hobimesinik Jaan, sest ilmad on heitlikud.

“Ega siit välja saa, kui on suured lumetormid,” teatab mees koduuksel ja seletab, et kui vanad eest kadusid, polnud valikuid, tuli siia tulla. “Ümberringi on paljud majad tühjad, need rüüstatakse kohe ära, mootorsaega tõmmatakse seinad maha, sest naela pole aega välja tõmmata.”

Aga Jaan mäletab aega, kui kauplusauto juures seisis järjekord, rahvast oli nii palju koos, nagu peetaks külakoosolekut. Nõukogude ajaga kadusid kohapealt töökohad ja noored läksid linna või võõrsile leiba teenima. Jaani naine sõidab tööle lähimasse linna Lihulasse, ta on lasteaednik. Päevas edasi-tagasi 60 kilomeetrit.

“No mis vahemaa see on? Tallinnas sõidad tund aega ühest linnaotsast teise,” rehmab jutukaaslane käega, nagu vehiks kärbseid.

Pensioniootel peremees toimetab kodus, kõpitseb maja kallal, käib metsas tuleva talve küttepuid tegemas ja viskab lund, kui hommikuks õueteed täis sadanud või tuisanud.

“Meil käib siin loomaaed: kitsed, põder kahe vasikaga, metssead, telekast rääkis, et neil on põrsad suure lumega otsa saanud,” seletab Jaan kuuldut-nähtut. “Metssead võtsid meil kartuli puha üles, ikka paremat sorti pidi. Ei aidanud muu, kui panin elektrikarjuse, tugeva: kui säraka kärsa vastu saab, ei vaata enam põllu poolegi.”