Ennesõjaaegsed inimesed mäletavad, et tollal maksis leib kaupluses 15-16 senti kilogramm ja leivavili kaheksa kuni kümme senti kilogramm. Seega moodustas teravilja hind leiva hinnast umbes 60 protsenti.
Mis ajab leivateo kulukaks?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Niisuguse hinnaga küpsetasid leiba Cibus ja kõik Pärnu pagarid ning vürtspoodnikud alates 1929. aastast kuni 1940. aasta okupatsioonini.
Krooni taas käibele tulekul oli leiva hind ligemale 1.10 krooni. Teravilja hinda küll enam ei mäleta, vist 70-80 senti. Sealt algas mõlema hinna tõus.
Möödunud sügisel maksis vili kaks krooni kilogramm ja leivakilo kauplustes 14-16 krooni.
Vahest lehetoimetus küsib Rein Kilgilt: kuidas saab leivategemine minna nii kulukaks, kui teravilja hind moodustab leiva hinnast umbes kuus protsenti? Ma ei hakka siinkohal oletama leiva transpordi kulusid.
Ainult seda tean kindlalt, et leivajahule lisatakse vett ja selle kogus oli ja ongi, nagu vanasti öeldi, leivategija kasum.