Kaupo Meiel: Kahtlased kujud ja ausad kujud

Foto: Andres G. Adamson

Läinud esmaspäeval otsustas Pärnu linnavalitsus toetada jahtklubi hoovis asupaiga leidva Kihnu Jõnnu pronksskulptuuri valmimist 1600 euroga. Eraldatud rahasumma pole iseenesest suur, kuid tähenduslik. Meenutagem siinkohal, et Mart Viisitamme juhitud linnavalitsus ei andnud viimase Pärnu linnaruumi rajatud pronkskuju ehk Mati Karmini loodud Johann Voldemar Jannseni skulptuuri tarvis sentigi.

Hea küll, vana asi, aga omal moel viitab see “toetab/ei toeta, kuidas tuju” sellele, kuivõrd keeruline on Pärnut toredate, meile tähtsaid inimesi väärtustavate skulptuuridega ilmestada.

Euroopas on kultuuriinimeste, sõjameeste, rahvuskangelaste, rahvajuttude ja -laulude tegelaste kujud linnatänavail üpris sagedased. Need muudavad linna ajaloo käega katsutavaks ja huvitavaks. Pärnuski saab kenasti pilti teha Rait Pärja loodud Raimond Valgre või Karmini Jannseni ees, aga seda on tõesti vähe.

Rotary klubi vedamisel – ja Pärnu Postimeeski on oma toe ettevõtmisele andnud – valmib skulptor Tauno Kangro käe all Kihnu Jõnnu kuju. Rooliratast hoidev merekaru polegi nii väga kuulsa metskapteni ülistus kui tänukink kõigile Pärnumaa meremeestele. Juba savikuju, mille järgi pronksskulptuur valmib, laseb aimata vagusid, mille tuul on ühe õige meremehe näkku ja hinge kündnud.

Kangro on tubli skulptor, kelle erakondlik kuuluvus ei tohiks küll tema loomingu üle otsustamist segada. Kahtlemata leidub neid, kellele valmiv Jõnn ei meeldi, aga kindlasti on palju inimesi, kes kuju valmimisele kaasa elavad ja ootavad, millal see ometi paika saaks. Nii et pole selles kujus kahtlast midagi, aus ja tore värk. Tehke järele või makske kinni, nagu öeldakse.

Tartu linn tegi omal ajal korraliku plaani, millist inimest või nähtust linnaruumis pronkskujuga väärtustada, ja nende kava edeneb usinalt, samal ajal kui Pärnus aastast aastasse selle üle ümmarguste ja kandiliste laudade ümber arutatakse.

Linnapea Toomas Kivimägi on lubanud, et ületulevast aastast võiks Pärnu kolme-nelja aasta jooksul skulptuuridesse panustada 30 000 – 40 000 eurot ehk umbes pool miljonit krooni. See on hea algus, aga mitte raha, vaid tahte näitamisena.

Selle, kuidas, kes ja millal, annab paika panna, kuigi viimased arutelud meenutavad luige, haugi ja vähi asjaajamist, aga hea tahtmise ning avatud mõtlemise korral saab sellestki üle. Üks asi, millest võiks üle saada, on suhtumine, mis jäi silma volikogu ühenduste ümarlaual kõlanud sedastusel, et “iga kujuga peaks kaasas käima legend nagu papa Jannseni hoitava ajalehega, millest käega ülelibistamise järel tulevad vaid head uudised”. Selliseid kõmisevaid tõdemusi pole vaja pilduda, vaid asi tuleb kätte võtta ja legend luua. Aga ühendustes jäävadki vist pinnale “olgu olla” nõuanded. Kui lugupeetud ümarlaud tahab teada, kuidas Jannseni kuju legend sündis, võin selle neile isiklikult ja suure saladuskatte all paljastada.