Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erakonnad kasutavad suurema häältehulga saamiseks ebaausaid võtteid. Öeldakse, et kui see pole seadusega keelatud, on see lubatud. Kas seadus näeb kõiki asjaolusid ette? Öeldakse, et üks loll võib rohkem küsida, kui 100 tarka vastata oskavad.
Olukorda annab parandada õiglusega. Kahjuks sellist sõna meie riigikogulased ei tunne. Näiteks häälepüüdjad Brüsselist. Europarlamendi liige Tunne Kelam ütles, et tema riigikogu valimistest osa ei võta, see on valija petmine (häältevargus). Vilja Savisaar-Toomast arvas seevastu, et kõik kandideerivad, miks mitte temagi.
Paistab, et IRLis on õiglus tärganud ja neid võib usaldada. Reformierakonna ja Keskerakonna tahtel jäid riigikogu töötasu, koosseisu suurus ja valimisseadus muutmata. Üksikkandidaatide suur tung riigikokku näitab, et saadikukoht on eriti ihaldatud, kõrge palga ja soodustustega. Riigikogus toimub aga meeskonnatöö, üksikkandidaatide kasutegur on nullilähedane, otsused võetakse vastu häälteenamusega, hääle-kahega 100 vastu ei saa.
Eriti ebameeldiv on riigikogulaste vabadus erakonda vahetada. Võtame näiteks Rahvaliidu. Kõik riigikokku kandideerijad andsid valijatele lubaduse kaitsta nende huve vastavalt erakonna platvormile. Lahkudes nad ju petsid valijat ja vähendasid antud mandaatide arvu. Mida sellistest inimestest ja riigikogulastest mõelda? Neil puudub maailmavaade, tähtis on vaid säilitada isiklik heaolu ükskõik millisesse erakonda kuuludes.
Valitav riigikogu peaks esmajärjekorras tegema muudatused sellistes asjades, nagu näiteks valimisseadus, riigikogu liikmete arv ja palk. Tuleb lõpetada Tallinna ülerahastamine ja tasuda võlg ääremaadele. Riik peaks arenema ühtlaselt. Kui vaja, tuleks korraldada referendum. Kindlasti tõuseks nende probleemide õiglasel lahendamisel sellest kasu kogu riigile, kasvaks usaldus riigikogu vastu ja valijate arv.