Ivar Jüssi: Viigritele on stabiilne jää ülitähtis, nad otsivad rüsijäävalle ja teevad sinna oma poegimiskoopad.

Foto: PP

Euroopa Liit ja keskkonnainvesteeringute keskus toetavad Eesti vete 15 viigerhülgele GPS-seadme paigaldamist, et uurida nende talvist levikut.

Peale selle väitsid hülgeuurijad, et tahavad aimu saada tuuleparkide mõjust hülgepopulatsioonidele. Kogu projekti üks vedajaist on Eestimaa Looduse fondi hülgeuurija Ivar Jüssi.

Kuidas annavad GPS-seadmega koormatud hülged aimu tuuleparkide mõjust? Neid ju meie vetes peaaegu polegi.

Ega seda veel teagi. Õnneks toimub meie seekordne hülgeuuring enne, kui propellerid ja mastid püsti on aetud.

Meie uuring ei olegi otseselt tuuleparkide suunaga, vaid ikka viigritele elutähtsate piirkondade ja elupaikade selgitamiseks. Tahame rohkem teada saada selle kohta, kuhu tekib loomadele talvitumiseks ja poegimiseks sobiv jää ja kuidas ning millal nad seda asustavad.

Peale selle on suur osa uurimisprojektist, mille peakoordinaator on Tallinna tehnikaülikooli meresüsteemide instituut, pühendatud just tuule ja jää uuringutele. Peale hüljeste ja merelindude uuritakse kogu Liivi lahe jääd, selle kujunemist ja jäämassi liikumise üksikasju ning sellega kaasnevaid riske tuuleenergeetika arendajatele. Mõistagi huvitavad meid seejuures puutepunktid elusloodusega.

Jälgimisseadmeid on varemgi loomadele külge pandud, kas viigritele ka?

Eestis on pandud viigritele 15 märgist. Nendest kümme aastatel 1994–1999 ja viis paari viimase aasta jooksul. Esimesed olid eelmise põlvkonna riistad, mis praegustest erinevad niisama palju kui uued mobiiltelefonid vanadest. Vanadega sai helistada ja SMSe saata, tänapäevastega saab internetis surfata ja neil on GPS, kaardid ja muud lisavidinad sees.

Kui kaua GPS-seadmed loomade seljas vastu on pidanud?

Märgised liimitakse hülge kasuka külge ja nad pudenevad maha kevadise karvavahetuse ajal. Nii et ükskõik millal selle paned, aprillis on seade niikuinii kadunud.

Paraku kaotavad viigrid oma märgised varem, kuna nad jääaukudest sisse ja välja käimisega kulutavad karvkatet pidevalt.

Kui palju viigreid praegu Liivi lahes ja Läänemeres üldse elab?

Liivi lahe asurkond on ligemale 1000 looma. Soome lahes heal juhul 200, peamine populatsioon on Botnia lahes, seal elab umbes 5000–6000 viigrit.

Iseloomustage mõne sõnaga lühidalt hallhülgeid ja viigreid, eriti nende liikuvust vetes ja elukohatruudust, aga ka poegimispaikade erinevust ja sellest tulenevaid probleeme popululatsioonidele.

Viigrid on paigatruud ja pikki rändeid ette ei võta. Meil ujuvad nad Väinamere ja Liivi lahe keskosa vahet Ruhnuni ja sealt pisut kaugemale Läti vetesse. Hallhülged seevastu on üle Läänemere loomad, kes regulaarselt liiguvad Eesti, Soome ja Rootsi vahet, Poola ja Venemaa veteski käimine on nende rände puhul tavaline.

Hallid on ka poegimispaikade suhtes mingil määral paigatruud ehk nad koonduvad mingisse oma lemmikkohta, tavaliselt on see piirkond suur, ja otsivad triivivaid jäävälju. Kui jäämassiive soojadel talvedel pole, sünnitavad hallhülged maapinnale, rannikust eemal saartele näiteks.

Kuid viigritele on stabiilne jää ülitähtis, nad otsivad rüsijäävalle ja teevad sinna oma poegimiskoopad. Kuival maal poegimine tavaliselt edukas ei ole.

Talved on hinnangute järgi muutunud (isegi kuni kuu aega) lühemaks sajanditaguse ajaga võrreldes ja kliimasoojenemine lõikab talve just kevadisest otsast. Jää sulab varem, mitte ei teki hiljem. Mida see võib viigritele tähendada?

Paraku ei ole viigrite sünni ajastamine eriti nende enda määrata. Nad kannavad poega 11 kuud. Kui selles 1000+ asurkonnas on heal juhul 200 sigimisvõimelist emaslooma, on varaste sünnitajate osa liiga väike, et kari pikaajaliselt väljakujunenud sünniperioodi ühtäkki populatsiooni eluvõime nimel varasemale ajale nihutab.

Kas viigrid võiksid meilt hallhüljeste kombel mujale ujuda, kui häda suur? Või hakata ikkagi laidudel poegima, kui jääd pole?

Kuigi viigrite pojad hakkavad ujuma noorematena kui hallhülgepojad, on viigrite imetamisperiood hallidega võrreldes poole pikem.Hallidel kuni kolm nädalat, viigritel ligikaudu kuus nädalat.

Kuigi viigripojad võivad emadega koos ebasoodsast jääst eemale ujuda ja stabiilsemat jääd otsida, on ujumise ja külmas vees olemisega kaasnev energiakulu poegadele ohtlik. Nad ei saa küllaldast varu iseseisva elu alustamiseks ega kalapüügi õppimiseks. Meilt mujale nad ujuda ilmselt ei saa, sest nad ei rända eriti laialt. Botnia lahte, kus on rohkem jääd, on meilt oma pool tuhat kilomeetrit. Lähemal poegimiseks sobivat jääd ei leidu. Laidudele või randa eduka poegimise juhtumeid viigrite puhul teada pole.

Viigripoegi on rannast koos emadega leitud, aga ei ole teada, kas nad on sinna sündinud või jääga triivinud ning mis neist edasi saanud on: kas pojad on ellu jäänud.

Kus ja kuna te neid loomi märgistama hakkate?

Praegu ei tea, kus me oma jäätöid teeme. Plaan selgub veebruari viimastel päevadel. Eeldatavasti on tööpiirkond Varbla–Kübassaare joon.