Sajanditagune Pärnu ehitusbuum erines tänapäevasest

Tõnu Kann
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1950ndatest pärit Vana turg pole kunagi olnud vana ajaloolises mõttes, sest linna vanad turuplatsid asuvad hoopis mujal. 2000. aastaks oli turuplats aga siiski sedavõrd kulunud, et tervisekaitsetalitus võttis turuomanikult ajutiselt kauplemisloa. Kui nähti, et sanitaarremontidest enam ei aita, kerkis 2003. aastal Vana turg uuesti ehitatuna.
1950ndatest pärit Vana turg pole kunagi olnud vana ajaloolises mõttes, sest linna vanad turuplatsid asuvad hoopis mujal. 2000. aastaks oli turuplats aga siiski sedavõrd kulunud, et tervisekaitsetalitus võttis turuomanikult ajutiselt kauplemisloa. Kui nähti, et sanitaarremontidest enam ei aita, kerkis 2003. aastal Vana turg uuesti ehitatuna. Foto: PP

Kui võrrelda Pärnu linna arhitektuurse ilme muutumist läinud sajandi esimesel kümnendil 21. sajandi esimese kümne aastaga, siis nõustugem, et tänapäev jääb toonasele ajale ehitusliku sära poolest alla. Kuigi ehitusmahud on võrreldamatult 21. sajandi esimese kümnendi kasuks, ei ole kerkinud hoonete sotsiaalne tähtsus ega linnaruumi muutumise ulatus seda mitte.

Tõsi, hiljutine aastatuhande vahetus ei toonud Pärnule kaasa ühtegi linna arengule nii tähtsat sündmust kui 20. sajandi tulek. Neist kolm kõige tähtsamat olid: raudteeühenduse rajamine Valga, Riia, Viljandi ja Tallinnaga 19. sajandi lõpul, Venemaa suurima tselluloosivabriku Waldhofi töölehakkamine 1899. aastal ja Pärnu puukooli rajamine 1900. aastal.

Raudteeühenduse loomine Liivi- ja Eestimaa kubermangu pealinnadega arendas kaubandust ja lõi eelduse kohaliku tööstuse arenguks. Waldhof andis tööd mitmele tuhandele inimesele, kasvatades linlaste arvu. Puukooli rajamine pani aluse Pärnu rohevööndile, sealjuures suure hulga meie praeguseks vanade alleede istutamisele.

Peale selle kerkisid Pärnu kesklinna raudteega seotud kroonumajad ja eeslinna Waldhofi tööliste, eestööliste ja meistrite elamud, millest mitu on tänini Riia maantee servas ja Metsa tänavalgi alles.

Tänapäeva kortermajade ehituse buumile Pärnus ja sadadele tühjana seisvatele korteritele jäävad omaaegsed tööliste majad mõistagi alla, aga sadakonna aasta taguste suursuguste ühiskondlike hoonete kerkimine on tänapäevaga võrreldes lausa enneolematu.

Sel ajal kerkisid Pärnusse Issandamuutmise kirik (1904), tänapäevane Vanalinna põhikooli hoone (1902) ja selle võimla vana püssirohukeldri peale (1907). Ilmet võttis sõjaväekasarmu Tammsaare puiesteel (1905 ja edasi). Lõuna 2 avati Nikolai koguduse vanadekodu (1909).

Läinud sajandi esimesse aastakümnesse langevad ka nõukogude ajal hävitatud Endla teatrimaja (1911) ja praegu tühjana seisva Sillutise tänava haiglahoone (1912) ehitamise algus.

Möödunud sajandi hakul võtsid tänapäevani säilinud ilme Bristoli hotell Rüütli tänaval ja Pihkva pangahoone (kohtumaja) Rüütli ja Vee tänava nurgal. Samuti rannasalong, mida me rohkem kuursaalina tunneme.

Ühtlasi kerkis sel ajal rida siiani säilinud esinduslikke villasid nii kesklinnas kui ranna rajoonis, Ammende villa nende hulgas (1905).

Praegusel sajandil on sotsiaalselt tähtsuselt ja arhitektuurse ilmekuse poolest vastu panna Pärnu haigla uus hoone, kesklinna koolide võimla Kuninga tänava kooli (ehitatud 1875) hoovis, kontserdimaja, kolledþ ja spordihall. Silmatorkavuselt Silla keskus Papiniidus, mõni korterelamu ranna ja Mai rajoonis, Ülejõel ja kesklinnas.

Tööstushoonetest on märgiline mullu Niidu tööstuspiirkonda kerkinud Fortum Termest, mis elektritoodangult ületab 1910. aastal Laia tänava äärde püstitatud linna elektrijaama miljon korda, kuid näiteks Waldhofiga võrreldes annab Pärnus tööd kaduvväikesele grupile, mõjutamata linna välist arengut. Usun sellistes asjades aja paratamatut märki, mis kandub arhitektuurigi.

Märksõnad

Tagasi üles