Liibanoni rahutu rahu

Mis on see, mis Liibanonis toimub? Kui sõda, siis üks kummalisemaid. Kui rahu, siis üks rahutumaid. Sõjategevust ei ole, kuid kerkivad langenute mälestusmärgid. Vaenlast pole, küll aga vaen. Ja üks sinine joon, mis sümboliseerib kõike: ebaõiglust ja kompromisse, elu ja surma, sõda. Ja ennekõike ikkagi rahu.

Näiliselt ongi Liibanonis rahulik. Aga kui kaevuda sügavamale pinna alla, näeb, kui habras ja katkemiseni pingul see rahu on. Pindalalt Eestist neli korda väiksemas ja rahvaarvult neli korda suuremas riigis hõõrduvad ja põrkuvad omavahel eri huvid ja maailmapildid.

18 ametlikku religiooni. Moslemid – omavahel rivaalitsevad šiiidid ja sunniidid, druusid, samamoodi eri usulahkudesse jagunenud kristlased. Välisriikide huvid ja peened poliitilised mängud. Muu maailma silmis terroristlik, kohalike seas aga heroiseeritud islami vastupanuliikumine Hezbollah, mis seadnud oma pühaks eesmärgiks Iisraeli hävitamise. Nii rahuvalvejõudude kui Hezbollah’ga koostööd tegev kohalik armee. Kestev piiritüli Iisraeliga. Sõjategevus Süüria piiril, riiki valguvad põgenikemassid koos Süürias oma territooriume kaotava ISISega. Liidame siia lokkava korruptsiooni, tööpuuduse, veritasu, vaesuse ja saame plahvatusohtliku kokteili.

Kas see on rahu?

Kõigepealt loobivad meie masinaid kividega ja siis jäävad ootama, et tuleks CIMIC, millelt saaks paluda näiteks generaatori parandamist või muud abi. Kuido Põldoja

Aasta 2013. Liibanoni armee snaiper jälgib läbi relvale monteeritud optikaseadme juudiriigi sõdurit. Tardub siis hinge kinni hoides, et õlga surutud püss ei liigataks. Aeglaselt, kuid vääramatult pigistab nimetissõrm päästikut. Otsus on sündinud ja edasikaebamisele ei kuulu. Plaks! Vintrauast sööstab välja kuul. Samal silmapilgul, kui Liibanoni sõdur uuesti välja hingab, teeb teisel pool kontrolljoont Iisraeli vormis sõdur oma viimase hingetõmbe.

Liibanoni kitsekarjus tuterdab oma hoolealuste järel üle kontrolljoone Iisraeli poolele. Võib-olla trotsist, võib-olla hajameelsusest. Me ei tea ega saagi teada. Sest Iisraeli sõdur laseb ta sealsamas maha. Kas see kõneleb rahust või püüdlusest rahu suunas?

Kas võib rahumeelseks nimetada Iisraeli vastust oma kontrollpunkti poole tormanud relvastamata talupoegadele, kes kurat teab mida mõeldes või tõestada tahtes kontrolljoone traataiast läbi murravad ja Iisraeli kontrollalale trügivad? Lõhkeainest ja liha luudelt rebivatest teraskildudest vastust, mis jätab kuus inimest surnult lamama. Järjekordne vereohver kivisele, viljatule maakoorikule. Mõttetud surmad, mis suurel pildil ei muuda midagi. Miskit ei muutnud läinud aasta alguses hispaanlasest rahuvalvaja surmgi. Iisraeli raketirünnakus, mis oli vastus Hezbollah’lt kusagilt banaanilehtede vahelt Iisraeli suunas lennutatud rakettidele.

Või kas Lõuna-Liibanoni tänavatel lehvivad Hezbollah’ kollased lipud ja plagud äsja Süürias langenud võitlejate portreedega kannavad rahusõnumit?

Või on see sõda?

Ei, see ei ole rahu. See on viha, ei hakka esimene eestlasest OGLi (ingl k Observation Group Lebanon) ülem kolonelleitnant Vitali Lokk olukorda ilustama. Teda võib uskuda. Kui keegi üldse selles regioonis toimuvast sotti saab, siis on need põhjaliku väljaõppe ja süvitsi minevate teadmistega vaatlejad, kes iga päev mõlemal pool kontrolljoont kohalikega suhtlevad. Nemad suudavad näha nii suurt kui väikest pilti. “Paraku on see teineteise vihkamine. Hästi sügav, emapiimaga kaasa antud,” tõdes Lokk.

Ametlikult on Iisrael ja Liibanon endiselt sõjajalal. Aga kindlasti on olukord rahulikum kui 2006. aastal, mil Hezbollah’ ja Iisraeli sõdurid Lõuna-Liibanonis 34 pikka ja painavat päeva järjepanu teineteise ja tsiviilelanike verd valasid.

Kindlasti on ajad praegu paremad kui 1975. aastal puhkenud, 15 aastat kestnud ja 250 000 inimest enneaegu hauda saatnud Liibanoni kodusõja päevil, mil eri riikide ja usulahkude esindajad üksteist halastamata nottisid.

Lihasse ja hinge löödud haavad aga ei ole paranenud. Lahingutest jäänud varemete ja tuha all hõõgub endiselt vihkamise tuli ja piisab sädemest, et leegid jälle lõõmama ja veri voolama hakkaks.

Elu pilvepiiril

Seepärast ongi vaja regiooni tasakaalustava jõuna püüdlikult erapooletut joont hoidvat UNIFILi (ingl k United Nations Interim Forces in Lebanon) rahuvalvemissiooni. 1978. aastal käivitunud missiooniga 2015. aastal uuesti liitunud ligemale 40pealine Eesti kontingent on end koos soomlaste, iirlaste ja fidžilastega sisse seadnud mägisesse Lõuna-Liibanoni At Tiri küla lähistele rajatud patrullbaasi. Ametlikes dokumentides tuntakse seda Liibanoni ja Iisraeli eraldavast kontrolljoonest kümmekond kilomeetrit põhjas asuvat baasi kui UNP 2-45.

Selliseid, suuremaid ja väiksemaid, massiivsetest betoonplokkidest ja okastraadist ümbritsetud baase on Lõuna-Liibanonis palju. Nii UNIFILi omi kui Liibanoni armeele kuuluvaid. Pea iga mäe tippu on raadiomast koos toetava kaitserajatisega. Ega asjata öelda, et kõige levinum taim siinkandis on okastraat.

Merepinnast 800 meetri kõrgusel, mäetipus paiknevas baasis lõõtsub pea alati tuul. Teinekord, õhtuti, kannavad need endaga läbi baasi tihkeid pilverünkaid. Taamalt minarettidest kostab õhtupalvusele kutsuv laul. Helid, millele teinekord sekundeerib Süüriast lahingumüra. Aga siin ei ole pingestatud õhkkonda nagu Afganistanis, kus kunagi ei võinud päris kindel olla, et vaenlase rakett ei maandu baasis.

Baasi värava taha on hea ärivaistuga kohalikud püsti ajanud kohvikud, suveniiri- ja riideärid. Plekkosmikud, millest enamikul paljulubav kiri “Supermarket”. Ja ega nad väga liialda. Pisikesed poed on maast laeni kõiksugu kraami täis laotud: alustades küpsistest ja lõpetades vesipiipude, kulla ja Hezbollah’ meenetega. Teistest uhkem on Chicken Charlie ehk eestlaste kõnepruugis Kana Karli kiirtoidurestoran, mille laudade ääres vormikandjad õhtuti istuvad.

Ent millegi poolest erineb eestlaste teenistuskoht – Soome-Iiri pataljoni kodubaas ülejäänutest. Õige: seal, kus eestlased ja soomlased kanda kinnitanud, on mõistagi saun. Siin on neid koguni neli. Mitte et ilmaolud saunast tuntavalt erineksid. Suviti kerkib õhutemperatuur 50 kraadini. Sellistel päevadel tuleb baasi dušikraanidest vaid kuuma vett. Veega, mis tuuakse kohale tsisternides, pole priisata. Duši all tohib veeta 90 sekundit päevas.

Aga kurta ei saa. Peale sauna on baasis wifi, jõusaal, juuksur, õmbleja ja kolm korda päevas sooja toitu pakkuv söökla. Ja ega eestlased kurdagi.

Nagu kinnitas pataljoni ülem kolonelleitnant Vesa Vainio, on eestlased silma jäänud oma asjatundlikkuse, kõrge moraali ja laitmatu teenistusega. Rahuvalvajatena, keda ülejäänutele eeskujuks sättida.

“Ma küsisin Soome rahuvalvajatelt, mis vahe on professionaalidel ja amatööridel. Vastus: profid teevad 100. patrulli täpselt niisama kõrgel tasemel kui esimese, ei mingeid kvaliteedi kõikumisi,” iseloomustas Vainio Eesti rahuvalvajaid. “Ma ütlen alati oma poistele: “Hei, vaadake, kuidas eestlased teevad, ja tehke samamoodi!”

Meie Scoutspataljoni võitlejatest komplekteeritud rahuvalvajate põhitegevus seal kaugel, segase sisekliimaga maal ongi patrullimine. Maastikul ja linnatänavatel, nii päeval kui öösel, nii sõidukitega kui jalgsi. Näidatakse enda kohalolu ja jälgitakse, et konflikti pooled sõlmitud lepingutest kinni peaksid. Patrulle kohtab sinise joone juures vaatluspunktides, turgudel, aladel, kust Hezbollah on rakette lasknud. Kokku kümmekond patrullivormi.

Varasel pärastlõunal näitab termomeeter konteinerelamute rea küljes, mis koduks eestlastest rahuvalvajatele, 46 kraadi kuuma.

Järjekordne, soomustatud Mercedesest ja PASI soomukist koosnev patrullkonvoi jätab pärast marsruudi ülevaatamist ja varustuse kontrollimist kodusadama selja taha ja suundub umbkaudu 100kilomeetrisele ringile oma vastutusalas.

Soomuki kitsukeste vaateavade taga vilksab mööda mägine trööstitult pruunikaspunane maastik, kaetud hallide kivilahmakate ja krõbekuivade põõsamoodi heinatuustidega.

Põlluharimine paneb siin proovile kõige visamadki. Kõpla ega adraga pole midagi teha. Kivid koristatakse kopaga, vaod aetakse sisse ekskavaatoriga. Aga rahvas on töökas ja kasutab ära iga kividest vähegi lageda maalapi. Peamiselt kasvatatakse tubakat ja oliive. Allpool, Vahemerele lähemal, laiuvad banaaniistandusedki.

Kolonn liigub auklikke, kord mõranenud asfaldiga kaetud, kord kruuskattega teid pidi, mis tihedalt puudest ääristatud. Väidetavalt on puude eesmärk varjata sõdurite salku Iisraeli droonide eest. Kui sul liitlasi pole, tuleb loodusest oma liitlane teha.

Jõutakse esimeste majade vahele. Kui Lõuna-Liibanonis juba maja ehitatakse, siis loss, millesugust Eestis võivad endale lubada ainult väga rikkad. Kaks kuni neli korrust, võlvid, kaared, sambad. Ja kuuliaugud kui mälestus tormilisest lähiajaloost. Selliseid villasid jõuavad ehitada aga üldjuhul välismaale pagenud, seal raha teenivad ja suviti Liibanonis puhkavad inimesed. Pidevalt Lõuna-Liibanonis elavatele inimestele jääb selline elukvaliteet kaugeks ja elatakse viimistlemata, räsitud välimusega hoonetes.

Torkab silma, et paljude majade ülakorrustest turritavad betooni armatuurtraadid. Justki oleks hoone lõpuni ehitamata. Ja nii ongi. Nimelt tuleb Liibanonis maksta maja eest riigimaksu. Aga alles siis, kui elamu valmis. Nii on kasulik jätta mulje, et hoone on veel ehitusjärgus.

Enamasti ohutu

Päevasel ajal näivad külad hüljatud. Elu hakkab keema õhtuti, mil leitsak taandunud. Kohalikele on valged, UN-märgistusega sõidukid ja sinikiivrid saanud lahutamatuks osaks argipäevast.

“Inimesed tunduvad rahulikud, nad ajavad oma asja ega lase ennast häirida,” kostis kaks korda Iraagis ja laevakaitsemissioonil karastunud ja nüüd rühmavanemana Liibanonis teeniv veebel Guldar Kallas küsimuse peale, millisena näib Liibanon läbi kuulikindla klaasi või taktikaliste prillide vaadates. “Enamik kohalikke on meie vastu viisakad ja sõbralikud.” Kallase kinnitusel ei ole harvad juhud, kui rahuvalvajad lahkelt puudevarju lükatud laua äärde teed jooma ja juttu vestma palutakse.

Sõpruse märk on kas või kohalikega peetud jalgpallilahing, mille viimasena mainitud võitsid. Samuti on Eesti sõdurid osalenud kohalike pulmas. Liibanoni armee sõduritega käiakse iga nädal ühispatrullis ja treeningutel.

Ja ometi peab teadma, kuhupoole vaadata või sammud seada. Valesse kohta sattumine võib lõppeda halvasti. Pahaste linnaelanike kivirahe alla jäämine ei ole veel kõige hullem stsenaarium.

Alles hiljuti piiras salk habemikke vaatlejate masina ümber ja kukkus seda kaigaste ja kividega lammutama. Pärast rünnakut laiali tormates litsus üks laamendajatest otse üle miinivälja. Ega ta kaugele jõudnud. Karma sai kiirelt kätte. Pauk, mullapilv ja õhus laperdav, keha küljest lahti rebitud jäse.

Eesti kontingendi ülema major Kuido Põldoja selgitusel on raske öelda, miks muidu neutraalselt või suisa sõbralikult meelestatud kohalikud aeg-ajalt rahuvalvajate vastu pööravad.

“Võimalik, et nad mingil ajal lihtsalt ei taha meid teatud piirkondades näha,” avaldas Põldoja. Nimelt on kohalikel teada, et kohalikega tekkiva konflikti korral hoiab UNIFIL piirkonnast eemale, kuni tsiviil-militaarkoostöö (CIMIC) ohvitserid on olukorra ära klattinud.

Üks variante on Põldoja sõnutsi see, et alal, kus rahuvalvajaid rünnatud, plaanitakse Hezbollah’ harjutusi, veetakse nende relvi või tehakse muud valgust kartvat. Teisalt võib olla tegu kohalike kavalusega. “Kõigepealt loobivad meie masinaid kividega ja siis jäävad ootama, et tuleks CIMIC, millelt saaks paluda näiteks generaatori parandamist või muud abi,” pakkus Põldoja välja alternatiivse versiooni.

Üldjuhul ju, erinevalt Afganistanist, missioonisõdurid Liibanonis kohalikele meelehead ei jaga. Ega tõtta ummisjalu abistama. Liibanoni inimestel on Loki selgitusel aitamisest äraspidine arusaam. Selmet tänulik olla, nähakse abistajas rumalat, kelle nõrkus tuleb ära kasutada.

Väite iseloomustamiseks räägib Lokk loo UNIFILi nõustavast kohalikust naisest, kes kuulis kord hilisel tunnil oma koduuksele koputamist. Ukse taga seisis noor naine, laps süles. Palus tekki. Kuidas sa jätad aitamata? Muidugi sai abivajaja teki. Järgmisel õhtul koputas keegi jälle uksele. Sedakorda oli eelmisel õhtul teki saanud naine võtnud kaasa sõbranna. Tuli veel üks tekk loovutada. Kolmandal õhtul nõudliku koputamise peale uksele läinud naine leidis aga oma ukse tagant juba meesterahvad.

Kehvasti läks Itaalia ohvitserilgi, kes vaatamata hoiatusele kohalikke aitas. Kuidas aga sai ja oskas. Ja kui enam ei saanud, andsid kohalikud talle korraliku keretäie ja torkasid silma peast.

Hezbollah’ kants

Patrullkonvoi möödub kõrgest mäest, mille otsas asub pühakoda. Mäe jalamil laiuva, kontrolljooneni ulatuva lagendiku keskel kõrgub mälestusmärk kuuele liibanonlasele, kes selle koha pealt mäest alla Iisraeli poole tormasid. See oli nende viimane jooks. Mälestussambale kinnitatud fotodelt vaatavad vastu alles lapseohtu mehed. Nooreks nad jäidki.

Nõlvadelt kajavad vastu paugud. Kohalikud jahimehed plärtsutavad lindude pihta. Ega nad tohiks. Tulirelvad on siin keelatud. Ei ole vaja, et keegi Iisraeli suunas paugutades raketirünnaku kaela tõmbaks.

Aga kohalikel, kellele linnujaht on isalt pojale kanduv traditsioon, on sellest keelust suhteliselt suva. Üldjuhul peidetakse relv UNIFILi möödudes ära. Kuid vahel mitte. Nad teavad, et UNIFIL, mille põhiülesanne on rahu tagada ja konflikti ägenemisest hoiduda, saab vaid raporteerida ja kutsuda kohaliku armee, millel on voli korrarikkujad kinni pidada. Liibanoni armee saabubki. Nii kiiresti kui võimalik. Ja nii aeglaselt kui vajalik, et jahimehed jõuaksid lahkuda. Sest ehk kuuluvad kütid Hezbollah’sse, kelle kants Lõuna-Liibanon on, ja nendega ei soovi kohalik armeegi vastasseisu.

Kitsaid ja järsakuservi pidi kulgevaid teid üles rühkiv konvoi jõuab mäetippu. Avaneb hunnitu vaade hiiglaslikule nõgusatest mägedest piiratud, otsekui kausipõhja asetatud orule.

Silm seletab sügaval all looklevaid teid, siin-seal paistavad põllulapid. Ja majad. Palju-palju maju. On raske öelda, kus lõpeb üks ja algab teine küla. Ent kogenud silmale on igal külal oma maamärk. Puna-valge veetorni otsa püsti aetud suur rist tähistab kristlaste küla. Veidi eemal sirutuvad taeva poole minarettide teravad tipud: seal elavad moslemid. On neidki külasid, kus kõrvuti elavad nii kristlased kui moslemid. Ollakse üksteisega harjunud. Ei sõdita. Praegu mitte. Enam mitte. Veel mitte. “Nad on nii palju verd valanud, et hoiduvad sellest. Aga see võib iga hetk tagasi tulla,” kinnitas Lokk olukorra haprust.

Taamal orupõhjas paistab sinine joon. Iisraeli ja Liibanoni eraldav, siniste tünnidega tähistatud joon märgib Iisraeli relvajõudude tagasitõmbumist Liibanonilt vallutatud aladelt, milles kaks osapoolt ÜRO abil 2000. aastal kokku leppisid ja mille täpse asukoha üle siiani vaidlused käivad. Kontrolljoonest Iisraeli poolel rohetavad metsad on teravas kontrastis Liibanoni trööstitu ja lageda maastikuga.

Edasi jätkub patrull jalgsi. Jõutakse vaatluspunkti, mis asub otse sinise joone ääres. Kohe siin, künka otsas asub Iisraeli armee baas, mis praegu on mehitamata ja kasutab vaid elektroonilisi vahendeid. Baasi juurde viib kitsuke, pool meetrit lai jalgrada. Mõlemal pool seda, sammu kaugusel, lebavad kõrbenud ja segamini songitud maakoorikul sinna ilmselt kümne aasta taguse sõja päevilt jäänud miinid. Mõni kummis, sütik poolenisti välja kerkinud. Ent ikka veel valmis tapma.

Kui okastraat on Liibanoni levinuim taim, siis miinid on levinuim maavara. Keegi ei tea, kui palju neid sinise joone juurde külvatud on. Tuhandeid, kümneid tuhandeid. Teinekord, kui kontrolljoone äärsed alad põlevad, saadavad leekide praginat ja suitsusambaid üksteisele tihedalt järgnevad miinide plahvatused.

Motoriseeritult patrulli jätkav konvoi keerab ahtale rajale, mida mõlemalt poolt ääristavad põõsad ja müürina kerkivad kaljud. Otsekui silmad, jälgivad kümned ja kümned koopasuud mööda pea läbitamatut rada aegamisi edasi rappuva konvoi liikumist. Siin kusagil on olnud Hezbollah’ relvapeidikud ja tulepesad. See on üks teedest, mis kaardil märgitud kohana, kus peatuda ei tohi. Kui keegi siin konvoid ründaks, oleks olukord täbar.

Ja ometi tuleb peatuda, sest just selle koha peal, kus kitsuke tee ristub laiema maanteega, on pargitud raskeveok. Masina juures askeldavad mehed väidavad, et näe, mis teha, sõidukil tuli ratas alt ära. Räägivad nad tõtt või on see organiseeritud teesulg ...

Veel on vara

Viis tundi pärast patrullbaasist lahkumist jõuab konvoi siiski ühegi tõsise vahejuhtumita tagasi. Üks päev on jälle õhtusse jõudnud. Päev ilma otsese sõjategevuseta sinise joone lähistel. See on üks edukas päev. Aga mida toob järgmine, ei tea keegi.

Ega tea sedagi, millal võiks see, aastakümneid kestnud missioon lõppeda. Praegu on vara. Lokk usub, et kui UNIFIL praegu oma tegevuse lõpetaks, kaasneks sellega esiteks majanduslik kollaps. “See oleks õudne, mis siin toimuks. Väga paljud inimesed jääksid tööta. Kümned ärid kukuks päevapealt kokku,” tõdes ta, kuna peale otsese kohalike elanike palkamise teenivad ÜRO missioonilt poodnikud, kütusemüüjad, kohvikupidajad.

Aga see oleks vähim probleemidest. Piirkonna majanduslik kokkukukkumine annaks hoobi osalt kohalike toetusest elava Hezbollah’ sissetulekutele, kes praegu niigi Süürias sõdides verd ja ressursse kaotab. See avaks omakorda võimaluse rivaalitsevatele sunni moslemitele, kes vaid ootavad, et Hezbollah nõrgeneks. “Kui Iisrael praegu ründaks, ei osaleks sunniidid lahingutegevuses. Siin ei ole niimoodi, et “kõik Liibanoni eest!”. Siin peab ikka mõtlema, kas tasub lippu tõsta,” selgitas Lokk, et sunniidid ootavad pikisilmi, millal šiiidid saavad oma laksu kätte. Misjärel nad võiksid ise šiiitide positsioonid üle võtta. Ühe põhimängija nõrgenemine võib aga niigi rahu ja sõja piiril balansseeriva riigi taas kodusõtta paisata ja verre uputada.

Põhimängijad Lõuna-Liibanonis

UNIFIL (United Nations Interim Force in Lebanon) – valvab rahu. 10 000 sõjaväelast.

UNTSO/OGL (vaatlusgrupp Liibanonis) – UNIFILi silmad ja kõrvad.

LAF (Liibanoni armee) – teeb koostööd nii UNIFILi kui Hezbollah’ga. Hinnanguliselt 87 000 vormikandjat.

HEZBOLLAH (islami vastupanuliikumine Liibanonis) – terroristid või vastupanuvõitlejad, kuidas kellele. Hinnanguliselt 65 000 võitlejat.

IISRAEL – terroristid või vastupanuvõitlejad, kuidas kellele.