Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/03/17/2899954t1h185e.jpg)
/nginx/o/2016/10/14/5957245t1h0705.jpg)
Endla teatris teist hooaega alustav näitleja Kleer Maibaum-Vihmar sõnab, et võib paanikata öelda, kuidas ta ei ole veel 100 protsenti kohal. “Tunnen, et energia tuleb alles järele. Aga las ta tuleb,” lausub ta.
Kleerist hoovab igal sammul pealinna naise avameelsust ja elegantsi. Ega vestlusteemadki piirdu sugugi teatriga. Hingamisterapeudi ja joogaõpetajana kõnetavad teda eneseotsingud ja spirituaalne teekond. Temalt võib õppida, kuidas küpse ja eneseteadlikuna hoida elus naiselikku tundlikkust ja haavatavust, kuidas olla enese vastu kristalselt aus – näitlejanna teab sellest nii mõndagi.
Kuidas teile sügis mõjub?
Sügis meeldib. Ilusad värvid. Külmaks minemise vastu pole tavaliselt ka midagi, aga sel aastal oli suvi minu jaoks hästi ilus ja mu kehale ei meeldi see külm. Pean jälgima, et kannaksin ja sööksin õigeid asju.
Kui teed väikseid sutse, jääb lahjaks, sest sinna sisse ei saa alati nii palju elu sisse panna.
Mis suvest meelde jäi?
Suvi läks kohanemise tähe all. Olin maal terve suve ega mäleta, et oleksin endale sellist asja aastaid lubada saanud. Lapsepõlves ja kooli ajal ehk viimati. Väga-väga mõnus. Ujusin iga päev hästi palju. Osa inimesi on öelnud, et nii vilets suvi oli, aga mina seda ei märganud. See oli esimene suvi meie maakodus.
Kuidas selle koha üles leidsite?
Kohta, kus tunneksin ennast koduselt, on väga raske leida. Olen elupaiga suhtes ülinõudlik. Eelmisel aastal Pärnusse kolima hakates käisime palju kinnisvara vaatamas. Siinse kinnisvaraturu pakkumised olid mul peas. Interneti kaudu leidsime ja läksime vaatama. Armusime nii ära, et pidime ära ostma. Meri on jalutuskäigu kaugusel.
Tegelikult oli see eluaegne unistus, aga enne ei tekkinud võimalust. Oleks selline kodu kusagil Pärnu lähedal olnud, poleks linnakodu vajagi.
Terve perega ühest Eesti otsast teise kolimine pole niisama.
Millisesse kooli lapsed panite?
Ega mul ei olnud mingeid valikuid. Lapsed olid Tallinnas Waldorfi koolis. Vabakool oli parim variant, sest Pärnu Waldorfkoolis olid ainult algklassid.
Minu silmis on kooliõpetus, kus ei kaasata vaimsust, lausa traagiline. Ma ju mõistan, et oleme kõik vaimsed olendid, teadvustame seda endale või mitte.
See teema puudutab teid väga.
Ma pole ilmselt maailmas ainus inimene, kelle jaoks oli vaimsete teadmiste avanemine nagu plahvatus. Enne seda oli pidev paanika ja segadus, mida võiks nimetada informatsiooni puuduseks.
Tänapäeva lapsed on teistsugused kui meie omal ajal. Neil on tugevam tõetunnetus. Meie uskusime rohkem täiskasvanuid ja vähem iseennast. See viis suure sisemise konfliktini. Vaimsus tähendab teadvustamist, et me oleme vaimuolendid, kehastunud hinged.
Meil on võimalus olla universumiga pidevas ühenduses. Sellega kaasneb teadmine, et kõik on võimalik, sest meie käsutuses on jõud, mis teeb selle võimalikuks. Minu teekond vaimsuseni algas raamatutest. Hingamisteraapiat õppides sain sügava teadmise, kuidas olla maailmaga üks. Jooga tuli hiljem.
Enese tundma õppimine tasub vaeva, seda enam näitlejatöös.
Ma olen terapeudina töötanud inimestega aastaid. Ega me olegi nii erinevad, kui arvame. Meie kõigi hinges on igatsus olla ühenduses. Kõige rohkem kannatame eraldatuse all. Igaühel on oma nüanssidega story, aga kõik me soovime olla hoitud ja armastatud ning ise oma armastust jagada. Tean seda omast käest. Olen seda tüüpi terapeut ja abistaja, kes on ise hästi palju läbi elanud ja kogenud.
Kas näitlemise mõte on teiega olnud juba lapsest saati?
Lapsena meeldis mulle filmide saatel kepsutada ja laulda, seepärast pandi mind lasteaias varakult lavale. Pidasin viisi ja esinemisjulgust oli ka. Hiljem meeldis meile pinginaabriga emadele tantsukavasid esitada. Minu suguvõsas lavainimesi ei olnud. Malevas kohtusin hilisema Rakvere teatri näitleja Tiina Mälbergiga. Tema kaudu suheldes tutvusin teatrirahvaga: nad polegi nii teistsugused inimesed kui ma ise.
Õppisin vahepeal Tartus eesti filoloogiat ja olin seejärel Saksamaal lapsehoidja. Seal puutusin jälle kokku näitlejatega, kes julgustasid mind lavateele minema.
Kes on olnud teie suurimad eeskujud teel teatrilavale?
Priit Pedajas, kes oli minu lavakooli kursuse juhendaja. See, et meie teed ristusid, pole juhus. Tema sügavus on mulle hingelähedane. Kooli ajal ma seda ei teadvustanud, rohkem tunnetasin. Mul oli turvaline. Ta oskas julgustada ja oskas tunnustada. Olen terve elu otsinud turvatunnet.
Mulle on väga oluline meeste tunnustus. Olen ilmselt väga õrnas eas saanud kriitika osaliseks ja see ei ole mulle hästi mõjunud.
Kuidas on kriitika teile mõjunud?
Mingi aeg tagasi vaatasin draamateatris pilte, mis olid tehtud siis, kui ma sinna peale lavaka lõpetamist mängima läksin. Elustusid mälestused, kui kriitiline ma enda suhtes peegli ees seistes olin: see on halvasti ja too võiks olla parem.
40aastaselt vaatasin fotosid ja mõtlesin: issand, kui ilus noor inimene, täiuslik, andekas. Aga millised valud, hirmud, kannatused ja kahtlused! Palju selles kõiges oli üldse minu enda mõtteid ... Need olid pereliikmete ja vanema generatsiooni hirmud ja eelarvamused. Nüüdki üritab vahel mõni selline minu pähe lipsata, aga ma püüan ta kinni. Kõik on ju kõige paremas korras.
Televaataja südamed võitsite siiski seriaalis “Kodu keset linna” sihikindla pereema Heleni rollis. Mida see töö teile andis?
Tuntuse kogemuse. Mingi osa minust tahtis olla nähtamatu. Ühest küljest ihkad näitlejana väga tähelepanu, teisest aga häbened.
Seriaaliga on täiesti võimatu olla nähtamatu. Ma isegi ei vaadanud tükk aega televiisorit ega vaadanud neid seeriaid. Mingil hetkel hakkasid lapsed mulle tänaval järele jooksma ja väljaanded intervjuusid tegema. Keegi märkis võtetel, et sa pead arvestama, et oled avaliku elu tegelane ja sul pole enam privaatsust. Sellele järgnes Garnier’ reklaaminäo töö: see aitas mul lahti lasta hinnangud kommertstöö tegemise kohta.
Võtted iseenesest pole rasked, aga neil on oma spetsiifika. Laval läbiva rolli esitamine nõuab palju rohkem jõudu, energiat ja vastupidavust.
Olin pikalt vabakutseline. Lahkusin 2004. aastal draamateatrist, sest hingamisteraapia neelas kogu mu aja. Õnneks algasid seriaali võtted. Seriaal toitis mu ära ja aitas kinni maksta ka kõik koolitused.
Kas te ei karda, et suurelt lavalt väikelinna teatrisse maandudes jääte siin publikule võõraks?
Ei karda. Töötasin seriaali järel küll draamateatris, aga see oli puhtast jumala armust. Kui Ingomari (abikaasa Ingomar Vihmar, S. J.) lavastuses jäi mõni roll puudu, lõin kaasa. Lapsed sündisid ja mul oli palju tegemist.
Kuulsus ei ole minu eesmärk. Kui vaja, leiab Tallinna publik mu siit üles. Pärnu ei ole Tallinnast väga kaugel. Teen seda tööd iseendale keskendudes ja mul oleks väga raske, kui peaksin kogu aeg mõtlema, mida inimesed minust arvavad. Eks see mõte hiili muidugi ligi, eriti enne esietendust.
Teatrikriitik Pille-Riin Purje kirjeldab, et sulandute Blanche DuBois’ rolli “endastmõistetava jaheda aristokraadisarmiga, kandes ilmeksimatu daamilikkusega kauneid kleite”. Tema sõnul iseloomustab teie lavaelu reserveeritus, pessimistlik elutaju, kerge muserdatus ja saatuseteadlikkus. Kas nõustute?
Lugesin seda. Ma olen Purjega täitsa nõus. See käis rolli kohta ja see võib olla mingi osa minust, mis võib välja paista, aga seal all on väga palju soojust. Minu lapsed, lähedased ja needki, kes on minu juures teraapias käinud, teavad.
See, et üks abikaasadest on lavastaja ja teine näitleja, on Pärnu teatrile tuttav. Kas teie selline positsioon kolleegides kadedust ei tekita?
Ei usu. Meie teater on siin abielupaare kenasti täis, vastabiellunuid on lausa kaks paari. Kui kelleski ka tekitab, on see tema probleem ja ta peab sellega tegelema. Kahju oleks sellisest inimesest, kui ta peab ennast selliste teemadega vaevama.
Kas Blanche’i roll pani teid näitlejana uuesti särama?
Minu enda jaoks! Ma saan näidata ja anda seda, mis mul on anda. Kui teed väikseid sutse, jääb lahjaks, sest sinna sisse ei saa alati nii palju elu sisse panna.
Olin nii kaua kõrval istunud. Ingomar on sellest kirjutanud ja mullegi öelnud, et ta ei suutnud seda enam näha, kuidas ma ei saa väärilisi rolle, või ei tekkinud neid võimalusi.
See tükk muutub järjest sügavamaks ja järjest mõnusam on seda mängida. Ma väga armastan oma lavapartnereid. Usun, et üksi ei teeks ma midagi – see on koostöö. Pean seda õnnestunud rolliks ja õnnestunud lavastuseks.
Ennist tuli jutuks enesetäiendamine. Joogarahvas teab rääkida, et käisite suvel Itaalias Shakti tantsu õppimas.
Käisin Shakti tantsu õpetajate koolitusel. Minu mõte on Shakti tantsu ümber keerelnud juba kolm–neli aastat. Mul on unistus läbida õpetaja koolitus Sara Avtar Olivier’ käe all, sest tema on just see õpetaja, kes selle tantsustiili on loonud. Mõte on tants Pärnusse tuua, sest see on tõesti väga äge. Shakti tants on kundalini joogast välja kasvanud. See ühendab kundalini jooga, hingamise ja tantsu. Mind tõmbab kõik, mis on seotud kundalini joogaga.
Teil ripub kaelaketi otsas põneva sümboolikaga medaljon.
See on jumalanna Isis. Ma lugesin eelmisel sügisel Riina Grethieli raamatut “Suure Jumalanna müsteeriumid”. See puudutas mind. Käisid just Tennessee Williamsi näidendi “Tramm nimega Iha” proovid ja seegi lugu on hästi naiselik. Minu jaoks kõneleb see sellest, mis võib juhtuda, kui naisi ei austata või naised iseennast ei austa. Sama teema on praegu kogu maailmas aktuaalne, sest nais- ja meesaspekt vajavad suuremat omavahelist tasakaalu. Elu muutub õnnelikumaks, kui naisi esile tõstetakse ja austatakse.
Saime äsja Eestile esimese naispresidendi.
Just nimelt! Olin emotsionaalselt väga liigutatud.
Kundalini jooga traditsioonis antakse praktiseerijatele vaimseid nimesid, mis tähistavad püüdleja missiooni siin elus. Seda teeb spetsiaalse ettevalmistuse saanud inimene sünniandmetele tuginedes. Mismoodi teie nimi kõlab ja mida see tähendab?
Olen Siri Mukh Kaur. See tähendab, et mul on potentsiaal olla inimestele inspiratsiooniks ja eeskujuks. Ega mu maine nimigi ole tähenduseta. Ei tea, mis mu isale seal Kohtla-Järvel 1972. aastal pähe tuli, kui ta sellise nimekujuga perekonnaseisuametis välja tuli. Kleer tähendab selgust ja puhtust – needki on mulle väga omased.
Teil on kolm last.
Nad on head inimesed ja see on kõige tähtsam. Neil on soe süda, nad oskavad armastada ja see on parim, mida lastele kaasa anda ja inimkonnale kinkida. Mulle ei ole nii tähtis, kas nad lähevad ülikooli või mis eriala nad endale valivad, aga kui nad on head inimesed, saavad nad elus hakkama.
CV
* Sündinud 1972. aastal Kohtla-Järvel.
* Abielus, kolme lapse ema.
Haridus:
* Lõpetanud Tallinna 62. keskkooli.
* Lõpetas 1998. aastal Eesti muusika- ja teatriakadeemia kõrgema lavakunstikooli (XVIII lend).
Töökogemus:
* Endla teatri näitleja alates 2015. aastast.
* Kundalini jooga õpetaja aastast 2012.
* Algallika Protsessi ja Hingamistöö terapeut aastast 2009.
* Töötanud Eesti draamateatris.
Telerollid:
* Heleni osatäitja seriaalis “Kodu keset linna” aastatel 2003–2006 ja seriaalis “Elu keset linna” aastatel 2007–2012.