Marvi Volmer teenib rahva parimat osa

“Klaasike šampust või tass kohvi?” küsivad poisid Marvi köögis portel. Foto: Urmas Luik

Äsja juubelit tähistanud Pärnu käsitöömeister Marvi Volmer on majesteetlik naine, keda elus on saatnud kaks jõulist unistust või rolli: olla purjelaeva kapten ja sisekujundaja.

Marvi on teinud mitmesugust tööd. Ta on leiba teeninud kultuuritöötaja, fotograafi ja käsitöömeistrina ning ellu viinud enda unistusedki.

Marvil on õpetajasoont. Ta tunneb rõõmu oma teadmiste edasiandmisest, uskudes, et käsitöötegijad on meie rahva parim osa. Rahvarõivaid tegema õpetada on talle puhas rõõm.

Elu armastus

“Kasvasin Läänemaa ja Pärnumaa piiril Varbla vallas Kulli külas Palatu Antsu talus. Tahtsin alati mere äärde,” räägib Marvi.

Lapsepõlveunistus oli tal merekool ja pärast 7. klassi tegi ta selle emale teatavaks. Skandaal tõusis taevani, kuid ega see Marvi meelt muutnud. Kahjuks otsustati merekoolis neidude vastuvõtt lõpetada. Unistus merest täitus aga teistsugusel moel.

Kui Marvi ja tema abikaasa, nüüdseks igavestele jahimaadele lahkunud Omar Volmer ostsid Kastna poolsaarel väikse kivimaja, oli nende esimene suurost Bella plastpaat.

Juba küpses eas Marvi ostis endale Soomest sünteetilisest materjalist mutid ja hakkas korrapäraselt merel kalal käima, alati ehitud ja sätitud. Marvi on seda alati.

“Mul oli mutis ikka kala. Merekarud kõrval imestasid, kuidas see võimalik on. Nalja sai ja ma viskasin oma kaladki vahel neile,” meenutab naine.

Kastna aastaid kogunes 20. “See oli füüsiliselt raske, aga hingele väga kaunis ja vaimustav aeg,” mõtiskleb Marvi.

Omar Volmer on olnud Marvi elu armastus. “Tegelikult oli Omari esimene armastus Ameerika indiaanlased ja siis tulin mina,” seletab ta. Koos said nad olla veerand sajandit.

“Tüdrukuna elasin Kalevi tänaval ja märkasin seal vahel kõndimas üht meest: punase pea ja ütlemata huvitava olekuga. Mulle tundus, et terve Pärnu peale ei ole kedagi huvitavamat. Aga sinna see mõte jäi. Läks mitukümmend aastat, kuni elu meid kokku viis,” jutustab Marvi.

Tuba nagu lossikamber

Marvi kodu asub uuselamu seitsmendal korrusel ja akendest avaneb imeline vaade linnale ja merele.

Oma koduaknast on näinud Marvi kõiki Pärnu regatte, sadu jumalikke päikeseloojanguid ja kaluripaatide täpikesi.

Korteri valis ja kujundas naine ise, ehitades kolmetoalisest ühetoalise. Iga ruutmeeter selles kodus on läbi mõeldud ja peegeldab perenaise värvikat ja aristokraatlikku olemust. “Ükskõik, kuhu ruumi ma lähen, hakkan mõttes seda kohe kujundama. Olen ka hotellitoas mööbli ümber tõstnud,” kinnitab ta.

Marvi kodus leidub hulk mälestustega seotud põnevat kraami, ebatavalist mööblit, pisikesi Hiina toose, fotogaleriisid, raamitud eksootilisi etnograafilisi pearätte ja salvrätte, uskumatuid naiselikke nipsasju, mis kõik annavad aimu siinse elaniku värvikast isiksusest, soojast südamest, kunstnikuloomusest, pikkadest reisidest ja suurest sõpruskonnast.

Baldahhiiniga voodi on viimase Prantsuse kuningapaari Louis XVI ja tema armastatu Marie Antoinette’i stiilis, peatsis asub pisike pilt sellest õnnetu saatusega naisest.

Perenaisele meeldib Prantsuse kuningate stiil, sest see on kerge ja õhuline, meeldivad värvid ja külluslik atmosfäär.

Marvi arvates pole oma kodu vaja tingimata ilmale näidata, aga kui juba külla tullakse – ja veel juubeli puhul –, avab ta ukse. Lahkus on tema loomuses. Inimesteta on elu üksildane, ometi tahaks elukogemusi ja sündmusi jagada.

Kunstinautija ja metseen

Mida Marvi silm näeb, seda ta mõttes ka disainib. Inimesele peale vaadates käib tal peast kohe läbi, mis toonis rõivad ja millised ehted talle sobiksid. Poest midagi ostes kujundab ta selle ümber. Käsitöömeister lisab, et käsitööd või kunsti ostes ei kauple ta eseme valmistajaga kunagi hinna üle, sest teab, et käsitöölised on alati alamakstud. Neid tuleks tema arvates toetada.

Marvit ümbritsevate esemete kaunis vorm ja värv inspireerivad ning tuletavad meelde, kui palju kaunist leidub selles ilmas. Ning et elu on kaduv, on igal esemel teada tulevane omanik, kes selle hinnalisusest teadlik. Et asjad ei satuks inimeste juurde, kes neist pidada ei oska.

Kodus on Marvil vanaema ja ema tehtud uhked saanitekid. Palju asju on naine kinkinud Pärnu muuseumile. Omari muuseumile, nagu ta armastab öelda. Näiteks Marvi ema valmistatud suured tikitud põrandavaibad. “Ma ei taha, et need jäävad ei tea kellele ja otstarbeta. Muuseumis on nad õige koha peal,“ põhjendab ta.

Marvi vanaema oli taluperenaine, Marvi ja tema ema kasvasid selles talus üles. “Minu ema oli väga tõsiselt võetav tikkija,” lisab ta.

Maailmas ringi käies ostab Marvi endale etnilisi rõivaid ja ehteid. “Väga-väga armastan ehteid. Ma ei pea silmas kalliskive, vaid etnograafilisi ehteid,” räägib naine, silitades Egiptuse kuninganna kaelakeed.

Marvil ripub kapis palju põnevaid eri maailmajagudest toodud ja tikanditega ehitud kleite, mida ta kannab meelsasti teatris või kultuurisündmustel. On Tuneesia, Egiptuse ja Pakistani kleite.

Need on uhked, täissiidist või kortsumatust puuvillasest kvaliteetsed esemed – puhas käsitöö ja kindlasti mitte lihtsa naise rõivad.

Marvi kogub lehvikuid, neid on tal poolsada: eri suuruses ja kujunduses ning igast ilmanurgast. Nendest paneb ta välja ekspositsioone, mida ise naudib. Lehviku olemus on Marvi meelest vaimustav. Esiteks on see ese kaunis ja elegantne, sümboliseerides hõlmikpuu lehte, teiseks praktiline: kui sellised suved nagu mullu korduma hakkavad, peaks iga Eesti naine endale lehviku muretsema.

Naiselik tarkus

Igaühe elus leidub mõni vastuolu või traagika, mida pole võimalik isegi parandamatul optimistil, nagu seda on Marvi Volmer, olematuks mõelda. Ta on kogenud reetmise kibedust ja valu, kuid see pole teda muserdanud. “Ma ei mõtle valusate asjade peale,” ütleb ta. “Olen nagu Scarlett O’Hara. Kuidas ma saan olla õnnetu, kui mul on vaja elus edasi minna, kui mul on vaja naerda ja palju ära teha?”

Marvil pole lapsi, aga on neli ristilast, keda ta on tahtnud alati toetada. Ja kaks kasulast, kellega tihedalt suhtleb. Ja kui ta ei taha viletsa ilmaga poodi minna, leidub alati mõni lahke kaaskondlane, kes võtab aidata. Kes aitab, seda aidatakse.

Vanust Marvi ei tunneta, tema meelest pole võimalik olla 70aastane. See võib olla fakt, aga mitte tunne. Avar silmaring, erk tähelepanu ja hoolitsetud välimus kõnelevad tema eest.

“Naine ei tohi ennast lasta käest ära. Panen imeks tütarlapsi, kes sätivad ennast abiellumise või esimese lapseni. Ja siis kõik muutub. Juuksed on sorakad, riided välja veninud. Miks see nii on? Kuhu jääb naiselik tarkus?” mõtiskleb Marvi.

Ka söömine on Marvile rituaal, ta katab endale kuningliku laua, olgu toit kui tahes lihtne. Nii saab väljendada austust toidu vastu. Selliste hetkede loomine muudab elu ilusaks.