Eesti riik on jätnud dementsed saatuse hooleks (1)

Teet Roosaar
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Mailiis Ollino

102aastane Asta elab kauges lapsepõlves. “Kas sa tulid hobusega?” pärib naine viieaastaselt lapselapselapselt, kes on tulnud teda hooldekodusse vaatama. Tüdruk vaatab üllatunult ega ütle midagi.

Asta on üks dementsetest vanuritest, keda Eestis on 15 000 – 17 000. Täpset arvu ei tea keegi, ent nii sotsiaalministeerium kui eri spetsialistid on ühel meelel, et dementsus on tugevalt aladiagnoositud ja rahvastiku vananedes puutume sellega üha enam kokku.

Pärnu haigla õendus- ja hoolduskeskuse juhataja Margit Seppiku sõnutsi esineb dementsust viiel kuni kaheksal protsendil üle 65aastastest ja 30 protsendil üle 90aastastest. “See on sündroom, mis tekib näiteks insuldi või Alzheimeri tõve tagajärjel. Dementsust ravida pole võimalik, küll saab aeglustada selle süvenemist,” selgitas ta.

Ajurakud on kahjustunud

Kui vanuri käitumine muutub, tal on raskusi hiljutiste sündmuste meenutamisega ja ta ei tunne enam millegi vastu huvi, tuleb perearsti poole pöörduda. Margit Seppik

Kui vanuri käitumine muutub, tal on raskusi hiljutiste sündmuste meenutamisega ja ta ei tunne enam millegi vastu huvi, soovitab Seppik perearsti poole pöörduda. Peretohter saab patsienti testida, kahtlustamist ja rahutust leevendavaid ravimeid välja kirjutada ja ta edasi närviarsti või psühhiaatri juurde suunata.

Dementsus ei ole vananemise normaalne osa. Vananedes halveneb mälu aeglaselt ja inimene võib unustada nimesid ja telefoninumbreid, kuid mõtleb välja lahenduse. Dementsel ehk kahjustunud ajurakkudega inimesel on lahenduste leidmisega raskusi, ta küsib korduvalt samu asju, ei suuda enam ise toitu valmistada või ravimeid võtta, jätab hügieeni hooletusse, kahtlustab vargusi, eksib ära.

Paljud vanurid saavad aru, et nende mälu ja mõtlemisoskus on halvenenud, häbenevad seda ja oskavad oma puudusi varjata. Lähedased märkavad seda alles siis, kui inimese käitumine muutub ja ta jääb varasema tegevuse suhtes ükskõikseks.

“Öeldakse, et eakad lähevad tagasi lapseks,” rääkis Seppik. “Selles on tõetera sees: kolme- kuni viieaastased lapsed omandavad iga kuuga midagi uut. Skaala teises otsas on dementsed, kes iga kuuga unustavad midagi oma oskustest.”

Dementsuse areng on aeglane. Raskeks muutub ta Seppiku jutu järgi viie–kuue aasta jooksul, lõppfaasis kaob lühimälu kiiresti.

Seppik soovitas aju haiguslike muudatuste all kannatavaid inimesi mitte süüdistada ja üritada säilitada nende eneseväärikust. “Suhtlemine peab olema nagu võrdne võrdsega,” lausus ta.

Dementsete eest hoolitsemine on raske ja ajapikku järjest kurnavam. Riik ja omavalitsused pakuvad hädas perekonnale vähe abi. Seetõttu üritavad need, kelle rahakott lubab, probleemse vanuri hooldekodusse panna.

Seppiku arvates ei peaks dementseid kohe hooldekodudesse saatma. Kui ajukahjustustega inimesi oleks võimalik tööpäevadel järelevalve alla jätta, saaksid omaksed nendega kauem koos olla. “Liikuvad dementsed ei peakski hooldekodus olema,” leidis Seppik.

Tartu ülikooli arsti-õppejõu Ülla Linnamägi hinnangul hoolitseb 80 protsenti inimestest dementsete eest kodus ja vaid viiendik elab hooldekodudes.

Pärnu abilinnapea Jane Metsa sõnade kohaselt hooldavad paljud omakseid kodus rahapuudusel. “See pole lähedaste suhtes õiglane. Lõpuks on nad nii kurnatud, et ei tule ise enam eluga toime,” põhjendas ta.

15eurone toetus võeti ära

Perekonnaseaduses on sugulastele pandud kohustus hooldada neid, kes pole võimelised end ülal pidama. Varem maksis riik omastehooldajatele väikest toetust, mille suurus oli 2005. aastal 240 krooni (15,33 eurot) raske ja 400 krooni (25,56 eurot) kuus sügava puudega inimese hooldamise eest.

2005. aasta kevadel kohustas riik omavalitsusi hooldajatoetusi maksma ja lõpetas paar aastat hiljem riigieelarvest selleks raha andmise. Osa omavalitsusi jätkas väikeste toetuste maksmist, osa hakkas otsima võimalusi neid suurendada.

Pärnu linnavolikogu otsustas lõpetada hooldajatoetuse maksmine neile, kel seaduse järgi on kohustus abivajavat pereliiget ülal pidada. See võimaldas piiratud teovõimega täisealiste eestkostjate toetusi tõsta 50 ja 75 euroni kuus, kuid jättis pereliikmed lisarahata. Sel aastal maksab Pärnu linn hooldajatoetust ligemale 80 inimesele, eelarves on selleks 82 170 eurot, millest 23 170 kulub sotsiaalmaksu tasumiseks.

Samast põhimõttest lähtub linn koduhooldusteenuste pakkumisel. Nende juures, kellel pole ülalpidamiskohustusega omakseid ega vara, käib linnale kuuluva eakate avahoolduskeskuse abistaja tasuta. Ülejäänud peavad poes või apteegis käimise, nõude pesemise, koristamise eest maksma euro–paar korra eest.

“See on kõrvalabi eakatele, kes elavad kodus, saavad igapäevatoimingutega hakkama, aga vajavad natuke abi. Ühel hooldajal on kümmekond hoolealust, mõne juures käiakse korra, mõne pool kaks korda nädalas. Külastusaeg sõltub isikust – pool tundi, üle paari tunni kindlasti mitte,” selgitas Pärnu linnavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja Aika Kaukver.

Kõrvalabi saamiseks peab eakas vastama kindlatele reeglitele. Hindajaks on avahoolduskeskuse töötaja, kes uurib, kas ja millist abi inimene vajab. Dementsetele linna teenusest kasu ei ole, sest nemad vajavad sagedasemat järelevalvet.

Kuni viiele inimesele suudab eakate avahoolduskeskus pakkuda ka isikuhooldust. “Pereliige läheb tööle, kaks–kolm korda päevas käib hooldaja, kes voodihaiget keerab, vahetab mähkmeid,” kõneles Kaukver.

Miks ainult viiele? Sellist teenust vajaksid osa dementsete lähedasedki. “Me ei jõua võtta kümmet lisahooldajat. Teenus on linna doteeritav,” vastas Kaukver.

Eakate avahoolduskeskuse isikuhooldus maksab pereliikmetele kaks–kolm eurot korra eest, nädalavahetustel ega riigipühadel hooldaja ei käi. Erafirmadest hooldab vanureid kodudes ainult OÜ Introne, mille tunnihind on tööpäeviti 6,50, nädalavahetustel ja riigipühadel 8,15 eurot.

Introne hooldab eakaid (sealhulgas dementseid) ainult Pärnu linnas. Kui linnakodu jääb Raekülast üle kilomeetri kaugusele, lisandub kilomeetritasu.

Seppiku arvates oleks koduhoolduse agentuure Pärnusse rohkem vaja. “Täna panen lehte kuulutuse “otsin koduhooldajat”, kuid agentuuril oleks kvaliteedimärk. Mul on vaja kindlust, keda ma oma ema hooldama lasen. Laste puhul selline asi juba toimib,” rääkis ta.

Lähedaste hinnangul ei tohiks koduhoolduse kulu ületada 550–600 eurot kuus. Suuremat summat on mõttekam inimese hooldekodusse panekuks kasutada.

Dementsed “lasteaeda”, omaksed tööle

Teine variant oleks päevahoid ehk “dementsete lasteaed”. Pärnus päevahoidu ei ole ja Suur-Pärnuks ühinevad omavalitsused on selle eesmärgina ühinemislepingu projekti kirjutanud. Paraku selgus Euroopa Liidu sotsiaalfondist raha taotledes, et meetme tingimused ei võimalda Pärnul selleks toetust saada.

“Praegu on meetmes sees, et üks partneritest peab olema varem päevahoiuteenust osutanud. Oleme päris kurjad sellise tingimuse peale,” lausus abilinnapea Mets.

Veendudes, et dementsete päevahoiuks toetust saada ei õnnestu, üritab Pärnu linn euroraha kasutada erivajadustega täisealiste päevahoiuks, et pered ei peaks puudega täiskasvanuid pärast toimetulekukooli hooldekodusse panema.

Erainvestor on tundnud huvi linnale kuuluva Tammiste hooldekodu juurde lühiajalise hoolduse maja ehitamise vastu. “Teenuse hind tuleks üsna krõbe: umbes 25 eurot ööpäev. Tallinna kogemus näitab, et enamasti kasutatakse lühiajalist hooldust siis, kui pere läheb reisile,” selgitas Kaukver maja ehitamisega seotud kõhklusi.

Huvitundjate nappuse tõttu lõpetasid päevahoiu reklaamimise Pärnu ranna rajoonis tegutsev hoolekoda Fööniks ja Villa Mare pansionaat. Päevahoolduse hind algas koos toidurahaga 28,60 eurost ja inimesed eelistasid siis juba pikemaks ajaks oma lähedase hooldekodusse panna. Hoolekoja juhataja Krista Nõmme sõnutsi kavatsevad nad pärast seda, kui kolmas korrus valmib, uuesti dementsete päevahoiuteenust pakkuma hakata.

Dementseid vanemaid hooldavate omaste koolitamisega pole riik ega omavalitsused vaeva näinud. Huvilised võivad küll minna näiteks 3. novembril EELK Tallinna diakooniahaiglasse dementsusega inimese abistamise kursusele, ent see maksab 50 eurot.

Seppik peab koolitamist väga oluliseks ja on teadmisi jaganud neile, kelle omaksed on Pärnu õendushaigla hooldekodus. “Koolitust peaks olema massiliselt. Selle eest võiks vastutada riik, tehes näiteks suuremates linnades koolituse riigihanke,” leidis ta.

Arsti-õppejõu Linnamägi väitel on koolitusi seni Eestis tehtud projektipõhiselt, näiteks Tallinna tervishoiukõrgkoolis. “Natuke on seda olnud hooldekodude hooldajatele, kuid need, kes kodudes dementseid hooldavad, on jäetud omapäi,” kõneles Linnamägi.

Eestis tegutses 11 aastat MTÜ Eesti Alzheimeri Tõve Ühing, mis 2012. aastal lõpetas. Selle aasta juunis asutasid Linnamägi (kes on ka ajakirja Eesti Arst peatoimetaja), Põhja-Eesti regionaalhaiglas tööle asunud kunagine sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler Ivi Normet ja haigekassas töötav Miret Tuur MTÜ Elu Dementsusega.

“Meil on ainult kolm inimest ja 75 eurot, kuid meilt oodatakse palju,” lausus mõlema mittetulundusühingu asutamisel kaasa löönud Linnamägi.

Alzheimeri tõve ühingu asutas Linnamägi omal ajal koos psühhiaater Kadri Andreseni ja sotsiaaltöötaja Larissa Orljonokiga selleks, et dementsusega seotud probleeme teadvustada, arste koolitada ning eesti ja vene keeles infomaterjali publitseerida. Hollandlaste abiga sündis Tartus dementsete päevakeskus, Avatud Eesti fondi toel avaldati Linnamägi ja Toomas Asseri raamat “Dementsussündroom ja selle põhjused”.

“Kui mina ülikoolis õppisin, oli dementsuse kohta ainult kolm rida konspektis,” rääkis Linnamägi. “Tegutsesime välisraha ja annetuste toel, aga kuna raha jäi vähemaks ja töötasime kõik niigi mitmel kohal, tegevus lõppes.”

MTÜ Elu Dementsusega on rohkem hooldajatele mõeldud ja esialgu pole neil veel jõudu, et näiteks üle-eestilist tugigruppide võrku moodustada. Küll on nad suutnud luua veebiportaali www. dementsus.ee, mis dementseid ja nende lähedasi aidata püüab.

Pension teeb inimese terveks

2009. aastal muutis riigikogu sotsiaalhoolekande seadust, jättes dementsed, kellel ei ole diagnoositud mõnda muud püsiva kuluga psüühikahäiret, erihoolekandest välja. Muudatust põhjendati sellega, et dementsed eakad vajavad teistsugust metoodikat, kui erihoolekandeteenustes pakutakse.

Niisugust metoodikat pole riigil tänini. Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna peaspetsialisti Ketri Kupperi jutu kohaselt viiakse erihoolekandeteenusel isik, kellel peale dementsuse muud diagnoosi pole, pensioniikka jõudnuna hooldekodusse.

Vanurite eest hoolitsevaid hooldekodusid riigil ei ole. Ainsana hoolitseb riik Valkla hooldekodus nende kümmekonna dementse eest, kelle on sinna saatnud kohus.

Koos dementsetega on Valkla Kodus skisofreenikud, alkohoolikud ja autistid. Kõik nad vajaksid eri lähenemist, milleks hooldekodul ei piisa personali ega teadmisi.

“Me lihtsalt hoiame inimesi kinni, et nad alkoholi kätte ei saaks,” nentis AS Hoolekandeteenuste kvaliteedijuht Aster Tooma.

Kurvad numbrid

* Eestis on 15 000 – 17 000 dementset vanurit. Täpset arvu ei tea keegi, sest dementsus on tugevalt aladiagnoositud.

* Dementsust esineb viiel kuni kaheksal protsendil üle 65aastastest ja 30 protsendil üle 90aastastest.

* Neli viiendikku lähedastest hoolitseb dementsete lähedaste eest kodus. Varem maksis riik neile väikest toetust, mille suurus oli 2005. aastal 15,33 või 25,56 eurot kuus. Pärast 2009. aastal muudetud perekonnaseadust loobus osa omavalitsusi (näiteks Pärnu linn) sedagi maksmast, et teisi hooldajatoetusi tõsta.

Andmed: Pärnu Postimees

Tagasi üles