“Aga kui palju sa meile maksad?” uurib konteinerisse sisse seatud juuksurisalongi nahkdiivanil lösutav hallipäine hõredate juustega mees mind teraselt takseerides. On raske öelda, kas tema küsimus on tõsimeelne või viskab ta nalja. Ma ei taha talle midagi maksta, ma ei taha temaga isegi rääkida.
Tahan teha intervjuu Hasaniga. Kohaliku noore mehega, kes Liibanonis Soome-Iiri pataljoni patrullbaasis, kus Eesti rahuvalvajadki teenivad, juuksuriametit peab. “Jah, muidugi,” ongi moodsates, lõhkirebitud säärtega teksades ja valge T-särgiga Hasan rõõmsalt intervjuuga päri. Oodaku ma teda vaid konteineri ette puu varju asetatud laua taga. Ta lõikab päeva viimasele kliendile soengu ja tuleb.
Minutit kümme hiljem väljubki salongist pügatud peaga Iiri rahuvalvaja ja tõmbab endale helesinise UNIFILi nokatsi pähe. Tema järel Hasan. Suleb salongiukse ja astub minu poole. Saatjaks, nägu naeru täis, seesama intervjuu eest raha kasseerida üritanud vanem mees.
“Asso,” ütlen ja sirutan käe juuksurile. “Hasan,” surub ta mu kätt. “Hasan,” teatab teine mees ja sirutab mulle käe. “Tore,” mõtlen hämmelduses kätt andes, “tuleb intervjuu kahe Hasaniga.”
Me ei hooli sellest, kust sa tuled või millised on su usulised tõekspidamised. Tähtis on, et sa oleks hea inimene.
Hasanid sätivad end mu vastu istuma ja jäävad küsimusi ootama. Pean plaanist kinni ja pöördun juuksur Hasani poole.
Kes on teie lemmikkliendid, kas iirlased, eestlased või soomlased?
Tegelikult on nad kõik head sõdurid. Ma olen siin juba neli aastat. Ja ma olen väga õnnelik. Loodetavasti saan siin olla kogu oma elu. Sõdurid on mulle nagu vennad. See on tõsi!
Aga seda võin küll öelda, et Soome sõdurid on vaiksed ega räägi eriti palju. Eestlased on umbes samasugused. Iirlased räägivad rohkem.
Jah, me oleme põhjamaa rahvad, ei kipu väga lobisema.
Vanem Hasan: Tegelikult see pole nii. Nad on hakanud rääkima. Siin on üks vanem Eesti mees, ma ei tea tema nime. Küsisin temalt, miks eestlased ei ütle kunagi tere ega räägi meiega.
Ja nüüd tundub, et see on 100 protsenti muutunud. Nad on hakanud lehvitama ja tere ütlema. Ja see on hea. Me oleme selle üle õnnelikud. Ma ei palugi rohkem, kui et minuga räägiksid. Sellega näitad, et oled inimene.
(Pöördun uuesti juuksur Hasani poole.) Ütlete, et olete siin töötanud neli aastat. Kuidas teist sai juuksur?
Kolm aastat lõikasin juukseid siit 24 kilomeetri kaugusel kodukülas, prantslaste laagri lähedal. Ja siis oli mul natuke Prantsuse sõduritest kliente. Aga mitte palju, kuna mu salong oli laagrist väljas. Seejärel kolisin äri siia, laagrisse.
Mulle tundub see lausa geniaalne – avada sõjaväebaasis juuksurisalong. Klientidest ju puudust ei tule, kuna sõdurid peavad kandma lühikest soengut.
Tõsi. Aga ei ole sugugi nii, et kõigil ühtemoodi juuksed maha ja ongi kõik. On väga palju lühikesi soengutüüpe. Sealjuures väga keerukaid. Mõni sõdur näitab mulle pilti ja ütleb, et tahab just sellist lõikust. Seda pole üldse keeruline teha, kuna ma olen professionaal. Ma tean juuste lõikamisest kõike. Ja olen oma töös väga kiire.
Vanem Hasan: Ta on sellega juba harjunud. Tegelikult oskab ta sulle juba peale vaadates öelda, millist soengut sulle vaja on või milline soeng sul varem olnud on. Tal on väga hea mälu ja ta teab kõiki stiile.
Juuksur Hasan: Siin on praegu umbes 600 sõdurit ja ma tean neid kõiki.
Vanem Hasan: See on tõsi. Teinekord istuvad nad tooli, ei ütle sõnagi ja Hasan lõikab neile täpselt sellise soengu nagu tarvis.
Räägime Liibanonist. Milline on elu teie kodukülas?
Minu küla on väga ilus. Ja Liibanon on väga ilus. Mis sina arvad Liibanonist? Ilus?
Jajah. Mulle meeldib kliima. See on ... soe. Maastik on väga ilus, ent sellel näib olevat väga raske midagi kasvatada.
Tõsi. Töö on väga raske. Aga elu on meil ilus. Väga ilus.
Juuksur Hasan otsib sõnu, pöördub siis nimekaimu poole ja räägib midagi araabia keeles.
Vanem Hasan (kes nüüd intervjueeritava rolli minu vaikival nõusolekul üle võtab): Ta ütleb, et tal on väga hea meel Liibanoni üle. Mul on küll selles suhtes eriarvamus. Aga jah, ma arvan, et Liibanon on üks ilusamaid riike maailmas. Liibanon on seedripuude riik. Ja Liibanonis sai alguse tähestik. On väga palju ilusaid asju, mida Liibanonis vaadata. See on väga paljurahvuseline riik, meil elab siin 28 rahvust. Isegi võib-olla eestlasi.
Me ei hooli sellest, kust sa tuled või millised on su usulised tõekspidamised. Tähtis on, et sa oleks hea inimene.
Küladest läbi sõites märkasin, et kui juba maja ehitatakse, siis ikka loss.
(Siin ja edaspidi vanem Hasan, A. P.) Jah, inimesed on siin väga rikkad ja ma arvan, et ühed maailma intelligentsemad. Paljud aga lahkuvad kodumaalt, et elada ja töötada Ameerikas või Euroopas. Esimene asi, mida me võõrasse riiki elama minnes teeme, on uurida välja, kuidas saaks äri teha. Legaalset äri. Et saaksime oma elu paremaks muuta. Me ei taha olla odav tööjõud.
Näiteks on üks minu pereliikmeid väga tähtis doktor Prantsusmaal. Töötab välja verevähivastast ravimit. Ja on nii hinnatud teadlane, et Liibanoni panevad prantslased talle turvamehed kaasa.
Ent millega tegelevad need, kes ei ole nii targad, et välismaal suurt raha teenida? Kuidas nemad toidu lauale saavad?
Osa on põllumehed. Mõni teeb mingit palgatööd. Aga enamikul on pojad välismaal tööl. Nii et nad ei sõltu siin teenitud rahast, vaid elavad sellest, mida pojad väljamaal teenivad.
Seega on siin esikohal religioon ja seejärel kohe perekond.
Just nii. Pere on väga oluline. Iseäranis emad ja isad.
Ja teie, kaks Hasani, olete samuti üks pere?
Ei, me oleme kahest eri perekonnast. Aga me oleme sõbrad. Mõnikord, kui ta on haige, on mul temast kahju. Ja kui mina olen haige, on temal minust kahju.
Kui tal on raha vaja, ei pea ta isegi küsima, ainult tulgu minu juurde ja öelgu, et tal on raha tarvis. Ja kui mina vajan raha, ma samuti ei küsi temalt, vaid võtan selle ta rahakotist.
Mida te arvate UNIFILi missioonist? Kas see teeb Liibanonist veel parema paiga maailmas?
Kui räägime majanduslikust küljest, siis jah. Majandusele on see hea. See loob töökohti. Hasanile ja veel mõnele. Samuti saavad sellest kasu turud. Rahuvalvajad ostavad puuvilju, saiakesi või kommi. Raha liigub ja majandus areneb.
(Otsekui midagi õhku rippuma jättes, paneb Hasan suu kinni ja jääb mulle oma kavalate pruunide silmadega äraootavalt otsa vaatama.)
Ma pean nüüd midagi küsima, midagi, millele te ei pea vastama.
Oleneb, mida te küsite.
Milline on Hezbollah’ positsioon Liibanoni poliitilisel maastikul ja siin, Lõuna-Liibanonis?
Kas sa soovid, et ma räägiks nii (teeb käega laual usja liigutuse), või tahad, et ma räägiks otse?
Ma tahan, et te räägiks otse.
Hezbollah on väga oluline mängija Liibanonis. Ka poliitiliselt. Tähtis kõigile liibanonlastele. Kõik teavad seda. Kui Hezbollah’d ei oleks siin, poleks siin kedagi. Ja nii lihtne ongi.
Kas te selgitaksite seda?
See on nii, nagu on. Hezbollah on meile ülioluline. Nende ministrid on meie valitsuses.
Kas nad kannavad inimeste eest hoolt?
Jah, muidugi. Nad aitavad inimesi ravimite, toiduga. Nad hoolitsevad inimeste eest. Vaeste inimeste eest.
Samuti kaitsevad.
Muidugi.
Eestis on meil naabrivalve süsteem: naabrid hoiavad su majal silma peal, kui ennast parasjagu kodus pole. Kas Hezbollah tähendab midagi samalaadset?
Jah. Sa võid jätta oma maja uksed lahti, kui magad. Või kodunt lahkud. Keegi ei lähe isegi su maja ligi. Sest silmad on kõikjal. Eriti siin, Lõuna-Liibanonis. Meil pole kuritegevust. Juristid ja kohtunikud võivad tugitoolis tukastada, kuna neil ei ole siin midagi teha. Siin ei ole vargusi, rööve – mitte midagi.
Ja selles on oma osa Hezbollah’l?
Muidugi. Kui lähed minu linna, teavad nad kohe, kes sa oled ja mis su jalanumber on. Ja ma vannun, et see on tõsi! Hetkest, kui lennukilt maha astud, on sinu kohta teada, kes sa oled, kust tuled ja kuidas siia said. Ja mis eesmärgiga tulid.
Ja me oleme selle olukorra üle väga õnnelikud.
Varem võis igaüks meile vastu nägu virutada. Minu maja on sõdades neli korda maatasa tehtud, enne kui Hezbollah tuli tagasi ja selle territooriumi enda kontrolli alla võttis. Enne seda ei hoolinud meist keegi.
Iisrael pommitas meie mošeid, kirikuid, tappis tsiviilelanikke. Minu vanaisa, vanaema ja naaber hukkusid 1978. aastal. Punane Rist korjas vaid nende tükid üles. Ja kedagi ei huvitanud. Ei ÜRO ega Ameerika – keegi ei hoolinud neist. Täpselt nagu oleks koer tapetud. Aga tapeti kolm inimest! Ma ei tea midagi oma isast. Mul pole temast isegi pilti. Olin väga väike, kui ta suri.
Kuidas saab naaber lihtsalt tulla üle aia ja teha, mida iganes tahab? Aga nüüd piisab, kui ta oma sõrme püsti ajab. Kohe tuleb keegi, kes selle mõõgaga maha raiub.
Ma ei saanud varem osa oma kruntide poole vaadatagi. Aga nüüd saan tänu Hezbollah’le sinna minna ja kasvatada, mida aga tahan.
Sellepärast nimetamegi Hezbollah’ liikmeid vastupanuvõitlejateks, mitte terroristideks. Terroristid hoiavad vägivallaga alasid oma kontrolli all, aga Hezbollah ... Kui olid valimised, hääletasid Lõuna-Liibanonis kõik inimesed nende poolt. Kõik! Ja neile ei avaldatud selleks mingit survet, see oli nende oma vaba tahe.
Tänan selle selgituse ja sirgeselgse arvamuse eest!
Ei ole probleemi. Tead, meil oli siin ajakirjanik Robert Fisk, võib-olla oled temast kuulnud, ta on väga oluline ajakirjanik maailmas. Tuli minu majja ja küsis mult sama. Ja ma andsin talle sama vastuse: “Kui sa tahad, et ma räägiks otse, siis ma räägin. Aga kui tahad, et ma räägiks seda, mida sa kuulda tahad, ei räägi ma üldse. Nii lihtne ongi. Isegi kui kaotan oma töö, mis siis. Ma ütlen täpselt seda, mida öelda tahan.”
Ma elasin kümme aastat Iirimaal. Ja ainus, mida inimesed seal Liibanonist kuulsid, tuli ühelt, Iisraeli poolelt. Aga kui on probleem, tuleb alati ära kuulata mõlemad pooled.
Aga võtame paralleelharu – Liibanoni armee. Milline on tema roll ja positsioon?
Liibanoni armee on samuti väga oluline. Ma ei usu, et Hezbollah teeks siin, Lõuna-Liibanonis, midagi ilma Liibanoni armeele ütlemata.
Liibanoni armeel on väga head silmad. Ma usun, et nad on võimelised magamata vastu pidama 24 tundi. Ja nad mängivad väga suurt rolli. Nendeta ei oleks me keegi ja meil ei oleks seda maad.
Jah, nagu ma kuulnud olen, ühendab Liibanoni armee inimesi, kuna kõikide usulahkude esindajad teenivad kõrvuti.
Just. Armees ei ole lubatud öelda või näidata, oled sa kristlane või moslem. Kõik kannavad vormi. Oled armees ja religioon ei loe.
Kui midagi saaks Liibanonis parem olla, mis see olla võiks?
Me sooviks, et siin oleks rohkem õiglust. Õiglus on kõige olulisem.
Vihjate Iisraeli tegevusele.
Jah, osa meie aladest on endiselt Iisraeli okupeeritud, näiteks Sheeba farmid. Ja see teeb väga haiget. Sest kõik ju teavad, et need kuuluvad Liibanonile. ÜRO teab samuti, et need kuuluvad Liibanonile. Aga seal kestab Iisraeli okupatsioon. Nende selja taga on USA, mis ei taha Iisraeli solvata. Nii saabki Iisrael teha, mida tahab.
Kas UNIFIL ei saaks teid selles küsimuses aidata?
Ma ei usu, et UNIFIL saaks siin midagi teha. UNIFIL on siin ainult selleks, et raporteid kirjutada. Kui nad kuulevad Iisraeli sõjalennukeid üle lendamas, tõmbavad nad oma sinised mütsid sügavamale silmile.
Ükskord oli siin keegi prantslane ja üritas midagi selgitada. Ma ütlesin, et ma ei taha rääkida poliitikast. Iseäranis siin, ÜRO laagris. Siiski, ütlesin, et oma sõnutsi kaitsete siin meid. Tema vastas: jah. Mille peale mina ütlesin, et “hea küll, sa kuulsid Iisraeli lennukit üle lendamas, võid nüüd selle oma raportisse kirja panna. Aga sa ilmselt isegi ei näinud ega kuulnud seda lennukit, kuna sul on müts sügavale pähe tõmmatud”. ÜRO näeb vaid ühe silmaga, kuuleb ühe kõrvaga ja kõneleb pooltõdesid.
Juba 1970ndatest kehtib resolutsioon, et Iisrael peab oma väed Liibanonist välja tõmbama. Aga siiani ei ole seda juhtunud. Kui vaatame Iraaki või mõnd teist riiki: nii kui otsus vastu võetakse, hakkavad asjad juhtuma. Aga mitte siin. Suhtumine on selline, et me oleme mingi kolmas maailm. Ja nad ei hooli sellest, mis toimub Lähis-Idas. Ainus, mida nad soovivad, on nafta.
Aga me peame proovima asju paremaks teha. Me võime koos elada. See on suur maa, siia mahuvad kõik. Nii eestlased, leedukad, venelased, ameeriklased kui ükskõik kes. Ei ole nii, et “mina pean tapma sinu” või “sa tapad minu”. Ruumi leidub kõigile. Aga poliitika tuleb kõrvale jätta, siis elame nagu inimesed.
UNIFILi mandaat
“ÜRO rahuvalvemissiooni UNIFIL ülesanne Liibanonis on jälgida vaherahust kinni pidamist, assisteerida kohalikku võimu piirkonnas kontrolli saavutamisel ja hoidmisel ning aidata kohalikku elanikkonda läbi turvalise elukeskkonna tagamise. See tähendab, et UNIFILi sõdurite ülesanne on läbi patrullimise ja kohalikega suhtlemise võimaliku vaenutegevuse ennetamine ja tuvastamine, sellest ette kandmine ning seejärel olukorra lahendamise kohalikule armeele üle andmine.
UNIFILi mandaat lubab jõuga sekkuda vaid siis, kui tekib oht kas UNIFILi üksuste või kohalike elanike eludele.”
