iDeal kampaania

Lähisuhtevägivalla ohver: küsid, miks ma seda suhet ei lõpeta ega ära tule

Vägivald.

FOTO: Corbis/Scanpix

Olen lähisuhtevägivalla ohver juba pea 15 aastat. See on osa minu elust. Otsene füüsiline, materiaalne ja seksuaalne vägivald lõppes, kui tulin Pärnu naiste varjupaika. Ilmselt lakkab vaimne vägivald olemast, kui noorim laps on iseseisvunud. Lapsed on vahend, kuidas minu kunagine abikaasa saab mind jätkuvalt vaimselt terroriseerida.

Kooselu vägivaldse mehega suudab naise tunnetest teha külmunud lumepalli või hernetera. Soovisin olla kivi, et mitte midagi enam tunda. Mul ei tohtinud olla oma soove. Hingevalu oli nii lõputu, et muutusin iseenda varjuks. Tundsin end abituna, mees ja lähedased olid hukkamõistvad. Hirm ja usaldamatus võtsid otsustusjulguse. Vastutuse mõiste hägustub, sest sa vastutad selle eest, mida oled teinud või tegemata jätnud. Keha reageerib, otsustab ja töötab ainult ellujäämise režiimil.

Mõte, et see kõik juhtub kodus kui inimesele tavaliselt kõige turvalisemas paigas ja et vägivallatseja on ikkagi kunagi olnud väga armas inimene, halvab üdini.

Ja siis tuled sina ja küsid, miks ma seda suhet ei lõpeta ega ära tule.

Kust võtta see julgus, et minna ei tea kuhu? Tööle pole mind ammu lubatud. Mis saab lastest? Kust leian töö ja kodu? Miks tulla ära sealt, kus olen omandanud oskused toime tulla? Tean, kuidas end kaitsta löökide eest, tean, kuidas olla nähtamatu.

Ja siis küsitakse minult kohe esimesel ülekuulamisel, kas ma tahan kokkuleppemenetlust.

Minult oodatakse kiiret valikut, aga mul pole aimugi nendest paragrahvidest ja seadustest. Mu ümber on esimestel päevadel palju vormis ja vormita inimesi ja ma pean kõigile tõestama-tõestama-tõestama. Näen, et minu sõnades kaheldakse. Mind ei ole ammu keegi uskunud. Miks peaks nüüdki? Vägivallatseja on ju ideaalne sell igal kohtumisel ametnikega.

Nii olen nõus igale poole oma allkirja panema. Tahan pääseda, kõigest rahu saada.

Vaid mõnel meie seast jätkub julgust minna kohtusse. Ega nad vist teagi, mis katsumused seal ees ootavad. Need võivad kesta aastaid.

Kirjutan neid mõtteid enda ja Pärnu lähisuhtevägivalla ohvrite tugigruppi kuuluvate naiste nimel. Andke, palun, meile natuke aega! Püüdke mõista, mis meie elus toimunud on, ja aru saada, et sellest väljatulek on pikaajaline protsess. Küsige meie käest enne, kui annate hinnanguid meie eest. Me oleme olemas, iga neljas naine Eestis.

Haini Ilonen, Pärnu naiste varjupaigast

Tagasi üles