Andrei Korobeinik soovib rohkem ebapopulaarseid otsuseid

Andrei Korobeinik veetis lapsepõlve Pärnus, õppis vene koolis ja suhtles venelastest sõpradega. Eesti keele sai ta selgeks alles täiskasvanuna Tartu ülikooli loenguid kuulates.

FOTO: Urmas Luik

Andrei Korobeinik mängib vabal ajal mõne partii malet, siis viibutab haamrit Pärnu linnavolikogus, järgmisena tõttab Tallinna noorte idufirmasid juhendama või oma IT-ettevõttesse tähtsaid otsuseid langetama.

Praegu 35aastane Korobeinik oli vaid 25, kui tema loodud suhtlusportaal Rate.ee ta miljonäriks tegi. Pärast seda tuli poliitika ja nii veetis ta kolm aastat riigikogus. Ühesõnaga, mees nagu orkester.

Esita küsimusi, millisest valdkonnast tahad – olgu lõimumine, turism ja tehnoloogia või Pärnu ja kogu Eesti tulevik –, Korobeinikul on see teema ammu analüüsitud.

Olete öelnud, et saite eesti keele selgeks alles ülikoolis. Kuivõrd keeruline oli noorel venelasel Pärnus üles kasvada?

Integratsioon ei tähenda keeleoskust. Küsimus on selles, millist infot me tarbime.

Kasvasin venekeelses peres, kuid tegelikult probleeme polnud. Sõbrad olid venelased, õppisin vene koolis ja raamatuidki lugesin emakeeles. Vajadus eesti keelt osata tekkis alles ülikoolis, kus oli tarvis loengutest aru saada. Keelt õpib kõige paremini, kui seda kasutada. Praktikata õpikust tuupimisele kulutatud tunnid on kasutud.

Väidate, et keele saab selgeks seda kasutades. Kas siis teie mainitud vene kool, sõbrad ja kultuur ei hakka lõimumist pärssima?

Integratsioon ei tähenda keeleoskust. Küsimus on selles, millist infot me tarbime. Venelased on oma kanalites kinni ega vaata mujale. Sama olukord on eestlastega. See on just tänapäeva ühiskonna probleem.

Miks venelased riigiasutustesse tööle ei kipu? Usun, et mitte seepärast, et nad kukuks läbi, vaid nad isegi ei kandideeri, sest neid ei huvita. Kui kandideerivadki, siis neid jälle ei taheta, sest nad ei vaata samu saateid või ei loe samu raamatuid. Kuigi keeleoskus on aastatega paranenud, olukord ise sisuliselt mitte.

Kuidas saada Eesti venelased kohalikku meediat tarbima?

Ma arvan, et seda polegi vaja. Interneti arenguga kohaliku meedia tähtsus nii või naa väheneb. Arvan, et mitmekülgne meediakasutus ongi ideaal, mitte see, kas venelased loevad Postimeest või ei. Nad võivad ju lugeda. Ega nad sellest kohe eestimeelseks muutu.

Nooruspõlves õppisite programmeerimise ise ära. Olete intervjuudes vihjanud, et seda peaks meie koolideski õpetama. Mis kasu see oskus lastele tooks?

Kui saad selgeks programmeerimise põhitõed, õnnestuvad teised ained samuti paremini. Programmeerimisele iseloomulik loominguline mõtlemine on oluline. Niiviisi õpiks laps võimalikult noorena mõtlema.

Samal põhjusel õpib poolteist tuhat Eesti last igal aastal koolides malemängu. Nad ei peagi pürgima professionaalseks maletajateks, vaid nad saavad tänu mõtlemisvõimele elus paremini hakkama.

Teie programmeerimisoskus viis teid portaali Rate.ee loomiseni, müüsite selle lõpuks 39 miljoni krooniga toonasele EMT-le. Kui tihti on Eestis samasuguseid edulugusid ette tulnud?

Mõni on ikka juhtunud. Näiteks oli Delfi algul väike Microlinki äriprojekt, kuid hiljem ostis Ekspress Grupp selle ära. Nüüd on Delfi teatavasti laienenud Lätti ja Leetu ja Baltikumi suuremaid meediaportaale.

Kasumlikke portaale on muidugi veel. Tasub märkida, et väga paljud neist on sündinud mõne huvilise hobist.

Nii sai Youtube alguse sellest, et kaks inimest tahtsid sõpradele oma videoid jagada ja lõid praktilisest vajadusest sellekohase keskkonna. Portaal muutus populaarseks ja hiljem ostis Google selle 1,6 miljardi dollariga ära.

Kui portaalid nagu Orkut ja Facebook juba teie turgu sõid, ostsite oma portaali tagasi. Miks?

“Ostmine” on selle kohta palju öelda. See summa, mille eest ma Rate.ee tagasi sain, oli päris väike. EMT üritas keskenduda põhiärile ja mulle oli see hea võimalus meeskond tagasi võtta. Praegu teeme nende inimestega muid põnevaid projekte.

Kas nende aastatega teenis EMT oma miljonid tagasi?

Ei.

Olete IT-valdkonna kohta öelnud, et ainuüksi heast ideest ei piisa. Kui tihti juhtub, et geniaalsest mõttest ei saa asja?

See on väga tavaline. Muidugi tekib küsimus, mis on geniaalne idee. Hea idee peab ajastusse sobima. Näiteks, kui keegi oleks mõelnud keskajal välja värviteleri, mis kasu sellest tõusnuks. Kas tegemist olnuks geniaalse ideega? Ilmselt mitte.

Seda küll, et turundusse tuleb tohutult panustada. Inimesed mõtlevad asju välja, aga ei viitsi nendega tegelda.

Kas revolutsioonilised ideed otsa ei saa?

Ei saa. Küsimus on motivatsioonis. Ühe teooria järgi ei teki enam täiuslikus heaoluühiskonnas ideid, sest neid pole enam vaja. Kui inimesel on kõik olemas, kaob areng.

Lähiajalugu aga räägib vastupidist keelt. Progress hoopis kiireneb. Kui võrrelda, mis juhtus kümme ja 30 aastat tagasi, on näha, et areng aina kiireneb. Võimalik, et aastaks 2050 on juhtunud rohkem kui viimase 300 aastaga.

Tänapäeva areng liigub selles suunas, et professionaalne ajakirjandus asendub blogidega, hotellid Airbnb-ga ja taksoteenus Uberiga. Nende valdkondade ettevõtjad hakkavad turust ilma jääma ja on ärritunud. Miks on see protsess nii palju negatiivset tagasisidet saanud?

See on alati nii olnud. Tööstusrevolutsiooni ajal asendati inimesed masinatega ja tagasiside oli ikka väga negatiivne. Inimesed kaotasid ju töö. Prantsusmaal näiteks maksab taksolitsents 100 000 eurot. Siis tuleb mingisugune Uberi lahendus, mille litsents ei maksa midagi. Loomulikult on sellisel juhul tagasiside tormiline.

Kuid pikas perspektiivis on see loomulik protsess, sest tehnoloogia aina eemaldab vahendajaid. Vahendaja on ebaefektiivne, sest võtab osa kasumist endale ega tooda vahepeal lisaväärtust. Teie mainitud uued lahendused võimaldavad vahendaja pealt säästa. Seda juhtub kõikides valdkondades.

Näiteks kultuur. Dan Brown kirjutas raamatu “Da Vinci kood”. On teooria, et tegemist pole just inimkonna ajaloo kõige andekama kirjanikuga ja tema edu on kirjastaja suurepärane töö. Tahaksin uskuda, et kümne aasta pärast pole kirjastajat sinna vahele vaja.

Sama võib juba näha muusikatööstuses, kus aina enam tõusevad esile artistid, kes on iseseisvad, kelle taga pole hiigelsuurt produktsiooni- ega turundustiimi.

Massilise iseseisvumisega juhtub seegi, et varem kehtestatud reeglid lendavad vastu taevast. Kas see pole ohtlik?

Reeglid ei kao, vaid need asendatakse järgmistega. Ajad muutuvad. Internet kujutab endast tohutut ohtu privaatsusele, kuid tänapäeva noored seda ei karda. Nad loovutavad enda andmeid teadlikult, lausa hea meelega. Privaatsuse ohverdavad nad selleks, et saada mõnda teenust vastu. Neil pole selle vastu midagi, kui keegi teab, kus nad õhtul käivad või millist kohvi nad armastavad. Vanasti oleks olnud ennekuulmatu seda kõike kogu maailmale kuulutada. Tänapäeval on see tavaline nähtus.

IT-äri kõrval tegite karjääri poliitikas. Mõni poliitik on riigikogust pettunult põgenenud. Teiegi pole pärast lahkumist tahtnud sinna tagasi minna. Kas pettusite samuti?

Kindlasti mitte. Arvan, et see oli hea kogemus ja suutsin seal mõndagi ära teha (Korobeinik algatas avaliku teabe seaduse muudatuse. Teenusmajanduse koda kuulutas selle 2012. aasta parimaks seaduseks, M. L.). Ma ei välista, et kandideerin kunagi uuesti.

Esiteks polnud mul möödunud valimistel aega, teiseks ei pakkunud Reformierakonna programm põnevust. Tunnen, et kui oleksin riigikogus, ei suudaks ma sellise programmiga midagi erilist ära teha.

Reformierakonnas on pärast presidendivalimisi tekkinud sisepinged. Kui palju oma erakonna käekäik teile praegu huvi pakub?

Jälgin erakonna käekäiku väga suure huviga. Erakond kindlasti muutub, aga mulle on tähtis, millises suunas. Mulle ei meeldi, et viimastel aastatel on viljeldud sotsiaalpopulismi. Täidetakse aina ühiskonna tellimust, erakond on läinud populaarsete loosungitega kaasa.

Vanemahüvitis näiteks on minu hinnangul ülikahjulik skeem, mis on läinud meile palju maksma. Usun, et emapalgasüsteem on süüdi selles, et Eestis on nii suur palgalõhe. Naised jäävad praeguses olukorras tööturust eemale. Viimased muutused on positiivsemad, loodetavasti jäävad lastega koju isadki.

Arusaadavalt toovad sellised lihtsad loosungid valimistel hääli. Valimistele ei kõlbaks idee, et üle 3500eurose palga pealt ei tule sotsiaalmaksu tasuda. Nii süüdistataks võimu selles, et rikastele jääb raha ja vaesed ei saa midagi. Tegelikult teeniksid pensionärid nii just rohkem, sest tasemel tööjõud tahaks Eestisse tööle tulla ja maksud siia maksta. Kõrgete tööjõumaksude tõttu kaotame praegu töökohti muudele riikidele. See on probleem.

Reaalsus on see, et mõne aastaga võib Leedu ja Läti oma ostujõuga meist mööda minna, kuna nad on olnud valmis raske olukorra tõttu tegema jõulisemaid reforme kui meie.

Seega, riigil tuleks teha senisest märksa rohkem ebapopulaarseid otsuseid.

Põhjamaaks ei saa ju kohe hakata. Raha jagamiseks peab enne seda teenima. Eestil seda raha veel pole. Sotsialismiks on vara.

Kui kõik tundub okei, on reformide aeg läbi. Üldiselt hakatakse reforme tegema siis, kui tekivad probleemid, kuid siis on juba hilja.

Teie jutust jääb mulje, et olete riigi tuleviku põhjalikult lahti mõtestanud. Mismoodi näete Pärnu linnavolikogu esimehena kodulinna tulevikku?

Riigil ja linnal on eri prioriteedid. Kui Eesti konkureerib naaberriikidega, siis Pärnu ülejäänud kohalike omavalitsustega. Erandina lähiriikide kuurortlinnade, nagu näiteks Jurmalaga.

Oleme väike omavalitsus. Peame tegema lobitööd, et riigi otsused oleks meile kasulikud, ja need otsused ei pruugi alati olla kõige kasulikumad riigile. Siin on näha väikest vastuolu.

Näiteks: lennujaama puhul Pärnu kaotas. Euroopast võib tuua näiteid, kus lennujaam on ehitatud väikesesse asulasse ja see on kogu lähiümbruse kihama pannud. Meie arenguks oleks see ääretult suur samm edasi. Samal ajal riik võib oma mätta otsast väita, et nii palju ei peagi Eestis lennujaamu olema.

Teise näitena oli Pärnule ülikahjulik otsus tõsta majutusasutuste käibemaksu. Pehmelt öeldes pole meie kuurortlinnad just maailma soodsaimad. Väike hinnatõus võib tuntavalt kätte maksta.

See on näide populismist, millest ma enne rääkisin. Riik tõstab mingit maksu, et anda näiteks kaks eurot rohkem lastetoetust. Samal ajal on selle väikese liigutusega kahjustatud kogu sektorit ja olukorda parandada on riigile ääretult kulukas. Viie aasta pärast vastutavad juba teised inimesed, seega, poliitikas sellele probleemile ei mõelda.

Kumb on Pärnule tähtsam: tööstus või turism?

Praegu on tööstuses palgad palju kõrgemad. Mul on siiralt hea meel, et tööstus Pärnus areneb, ja ma ei arva, et see kuidagi pärsiks kuurortlinna mainet. Linn teeb väga palju tööd, et investorid valiksid just meid.

Samal ajal pole meil ühtegi sisulist eelist, võrreldes näiteks Tartu või Narvaga. Oleme tööstuse mõttes suvaline koht. Ometi on Pärnu turism pika ja rikka ajalooga.

Jurmalas on näiteks ainult üks korralik spaahotell. Haibitud koht, kus siiski käib suvel märksa rohkem turiste kui Pärnus. Meil on neid spaadega hotelle kuus, kuid keegi ei tea seda.

Seega, turismi tuleb kindlasti panustada. Madalad palgad turismisektoris on tingitud pigem sellest, et valdkond ei suuda pakkuda kõrge lisandväärtusega teenuseid, et suuremat töötasu maksta.

Turism on sesoonne. Kuidas seda probleemi lahendada?

Paljud Lõuna-Ameerika riigid elavad turismist ära. Põhjaameeriklased käivad lõunas raviteenuseid saamas, sest hinnavahe kodumaaga on tohutu. Kui meil oleks natukenegi paremad hinnad kui Rootsis, poleks rootslastel probleem Pärnut külastada. Kuid meil pole veel selliseid teenuseidki.

Pärnu haiglal on väga palju potentsiaali. Kahjuks pole turismiettevõtete koostöö haiglaga eriti tihe. Ideaalis tuleks inimene siia hotelli, kuid kasutaks näiteks haigla heaolukeskuses eri raviteenuseid.

Turismist rääkides tekib küsimus, kas meie oma inimestel on siin linnas hea elada. Teie jagate end Tallinna ja Pärnu vahel, aga kus te oma kaks tütart üles kasvatate?

Enamiku ajast elame Tallinnas, kuigi Pärnuski on kodu olemas. Vanem tütar käib pealinnas eelkoolis, noorem lasteaias. Nii on lihtsam, sest minu äriettevõtted on ikkagi Tallinnas. Kui ma kahte linna võrdlen, on Pärnus tunduvalt parem elukeskkond. Siin pole pealinnaga võrreldes midagi puudu. Koolid, kino, teater – kõik asutused on heal tasemel. Eesti elanikule on Pärnu väga hea valik.

Ainuke probleem on teatavasti see, et mõnes sektoris pole tipptasemel töökohti. Tippspetsialistil on siin vähe võimalusi.

Internet ei tunne piire ja jõuab igale poole. Miks sellisel juhul IT-valdkond üldse pealinna koondub, kui võiks tulla näiteks Pärnusse?

Kui suure meeskonna iga liige istub ise kandis, ei võimalda praegune tehnoloogia veel mugavat suhtlust ega tiimi head toimimist. Usun, et kümne lähiaastaga olukord juba muutub.

Pärnul on omad võimalused. Kui elukeskkond jääb samale tasemele praegusega, ongi lootust, et keegi töötab näiteks Google’is ja elab Pärnus.

Iseküsimus on, kas praegune elukeskkond püsib. Töökohti tekib, kuid need on vaevu Eesti keskmise palgaga. Tulevikus võiks pärnakas saada kätte paar Eesti keskmist. IT-valdkonnas palgad umbkaudu sellised ongi. Kui Pärnus sellised inimesed töötaksid, oleks see ju täitsa teine linn.

Kas teie kavatsete Pärnusse elama jääda?

Ma ei oska öelda, kuna ei tee plaane nii pikalt. Mis juhtub näiteks viie aasta pärast? Pole aimugi.

CV

Andrei Korobeinik

  • Sündinud 5. novembril 1980 Pärnus.
  • Lõpetanud Pärnu Vene gümnaasiumi.
  • Õppis Tartu ülikooli matemaatika-informaatikateaduskonnas, õpingud jäid lõpetamata.
  • Lõi 2002. aastal Rate.ee suhtlusportaali.
  • 2005. aastal sai Eesti noorimaks multimiljonäriks, kuna müüs Rate.ee portaali EMT-le 39 miljoni krooniga.
  • Aastast 2011 Reformierakonna liige.
  • Riigikogu liige aastatel 2011–2013.
  • Pärnu linnavolikogu esimees aastast 2015.
  • Eesti maleliidu president.
  • Korduvalt olnud ETV saate “Ajujaht” žürii liige.
  • Juhib Kuku raadio jutusaadet “Restart”.
  • Abielus, kaks tütart.
Tagasi üles