Mänguline liivateraapia piilub alateadvusesse

Psühholoog Monika Luige sõnul on majakas üks neist paljudest kujunditest, mida liivateraapias osalejad kasutada armastavad. Menukas on ka psühholoogi käes olev rotilõks. Foto: Urmas Luik

Inimhinge sügavamatesse soppidesse takerdunud probleemide lahtimõtestamisel on suureks abiks liivateraapia, kus liivaga täidetud kasti kompositsioone luues saab iseennast tundma õppida ja leida.

Enim on liivateraapiast kasu laste alateadvuse tõlgendamisel, sest väikesed inimesed ei suuda tihti oma muresid sõnadesse panna. Kuid see teraapia avitab täiskasvanuidki oma elu kitsaskohtade väljaselgitamisel.

“Liivateraapia lähenemine on tavalisest vestlusest mängulisem ja vähem verbaalne, siin kasutatavad sümbolid on hea vahend, kirjeldamaks piltlikult oma tundeid ja seisundeid,” rääkis Pärnu pereabikeskuse psühholoog ja liivaterapeut Monika Luik.

Liivateraapia suund, mida Luik kasutab, pärineb suuresti jungiaanliku psühholoogi Dora Kalffi töödest, kes esitles oma meetodit 1962. aastal.

Liivateraapias pole kuigi palju reegleid. Pea ainus reegel on, et liiva ei tohi kastist välja tõsta ega tahtlikult asju lõhkuda. Ülejäänu on igaühe vaba eneseväljenduse küsimus.

Kujud liivakasti

”Pereabikeskuse loovteraapia ruumis on kaks kindlate mõõtudega liivakasti, mille põhi ja küljed on värvitud siniseks. Inimene valib, kas soovib kasutada kuiva liiva või märga, teha oma liivatööd paralleelselt ühes või kahes liivakastis ning mis figuure ta seejuures kasutab,” selgitas Luik.

Peale kahe liivakasti on ruumis riiulid miniatuuridega, mis esindavad eri kategooriaid: inimesed, loomad, taimed, masinad, tööriistad, loodus, söögiriistad, mööbel, muinasjutukangelased, kivid. On ka esmapilgul selge tähenduseta esemeid, näiteks katkised kruvid ja puutükikesed.

Luik ütles, et tavaliselt ei anta teraapiasse tulnule teemat, aga vahel seda tehakse. Psühholoog nimetab näiteks teemaks hirmu ja inimene kujundab liivakasti oma visiooni sellest.

Üldjuhul on seansi ülesandeks valida miniatuuride seast asjad, mis konkreetset inimest kõnetavad, ning paigutada need oma äranägemise järgi liivakasti.

Liiva võib ka ilma esemeid kasutamata niisama ümber kujundada, teha näiteks mägesid, jõgesid, kindlusi või mida iganes liivast luua annab.

Tehtust formeerub seansi lõpuks kompositsioon, mis psühholoogile kätkeb palju teavet. “See, milliseid miniatuure, millises järjekorras ja kombinatsioonis keegi kasutab, peegeldab igaühe sisemaailmas toimuvat. Sageli on paljud olulised protsessid meie siseilmas veel teavustamata ning selline meetod võimaldab meil neid teadlikustada,” rääkis Luik.

Luik rõhutas, et kindlasti ei tõlgenda psühholoogid liivateraapiat mustvalgelt, et kui näiteks inimene kasutab kompositsioonis kella, tähendab see kindlasti hiljaksjäämise tunnet.

“Sümbolitel on tõesti olemas universaalsed tähendused ja kella kasutamine viitab aja olulisusele, aga see, mida just sel hetkel ja selles liivakastis kella kasutamine tähendab, sõltub kontekstist, kuhu ja kuidas kell on pandud ning millist sõnumit ta panijale kannab. Võib näiteks olla, et kunagi sai inimene vanaemalt kingituseks kella ning seda kinkides oli vanaema sõnum see, et seda kella on edasi antud juba mitu põlve. Sellisel juhul lisandub tõlgendusse kindlasti põlvkondade vaheliste suhete aspekt,” selgitas Luik.

Tervendav mõju

Peale alateadvusest info õngitsemise on liivateraapial tervendav mõju. Tuues alateadvusest välja lahendamata konflikte ja neid liivakastis struktureerides, muudab inimene ühtlasi oma sisemaailma, toonitas Luik. Teraapia rahustab, korrastab tundeid.

Liivateraapia kestus on erinev. “Lastega on mul välja kujunenud nii, et pärast esimest vestlust vanemaga kohtun lapsega viis korda ning laps teeb viis liivakasti. Need korrad on mulle lapsega tutvumise ja probleemi kaardistamise aeg. Selle aja jooksul saavutan lapsega usaldussuhte ning kujundan liivakastide põhjal oma oletused lapsele oluliste teemade suhtes. Pärast viit liivakasti kohtun taas vanemaga,” avaldas Luik.

Vanemaga peetud teise vestluse järel otsustatakse ühiselt, kas, kui palju ja kellega peaks edasi töötama. Luige ütlust mööda on sageli nii, et psühholoogi töö jätkub vaid vanemaga, kuna just tema käes on situatsiooni lahendamise võti. Nii on hulk lapsi, kelle puhul liivatöö piirdub viie korraga. Ent leidub neid, kes Luige juures käinud aastaid.

Täiskasvanute puhul kasutab Luik liivatööd kombineeritult sõnalise suhtlusega.

“Mõnikord, analüüsides kliendi elu ja suhteid, tekib tunne, et miski on peidus, aga ei saa täpselt aru, mis. Sellistel juhtudel on hea verbaalsele tehnikale lisada midagi hoopis teistsugust. Ja kui üsna paljud täiskasvanud küsivad algul, kas see polegi siis ainult lastele, siis teinud mõne liivakasti, suhtuvad nad sellesse respektiga,” kinnitas psühholoog.