Uusna maratonipakast ei pelga

600 kilomeetrit suusatanud Ain Uusna läheb maratonile rahuliku südamega. Foto: Urmas Luik

Palju kordi Tartu suusamaratonil osalenud Ain Uusna sõidab küll homme esimest korda lühemat distantsi, aga vähemkogenud maratonisõitjale on tal häid nõuandeid pakkuda.

Pärnu KEKis töötanud 72ne Uusna on endiselt kadestamist väärt sportlikus vormis. Omal ajal KEKi legendaarsesse mälumängumeeskonda kuulunud, kolme üle 7000 meetri kõrguse tipu vallutamisega alpinistina Pamiiri Lumeleopardiks saanud, aga ka 90 kilomeetri pikkuse Vasaloppeti suusamaratoni läbinud Uusna andis lõppeval nädalal Raeküla suusarajal paaristõugetega tuld, lumi kriuksus pakases ta Fischerite all ja mehe silm säras nooruslikult.

Osalemiskordi üle 20

“Sõidan tavaliselt neli korda nädalas ja 20-25 kilomeetrit korraga,” rääkis suvel rattasõitu ja orienteerumist nautiv Uusna. “Nüüdne pagas enne Tartu maratoni on 600 kilomeetrit. Tean, et kui olen vähemalt 500 kilomeetrit kogunud, pole mul maratonil probleemi. Kord kunagi ammu vähese lumega talvel läksin ka 45 kilomeetrit treeninuna, aga sõitsin siis tasakesi ja mõistusega ning eks ma olnud palju noorem ka. Aga tean, et mõnus on see maraton siis, kui harjutanud oled.”

Kui mitu korda Uusna Tartu suusamaratoni stardis on seisnud, ta täpselt ei teagi, aga nii hõbe- kui kuldmärk on tal ammu käes.

“Sõitsin siis, kui see oli Tartu-Kääriku matk, kaheksakümnendate lumeta talvedel jäi mul seitse aastat vahele, aga 15 viimast aastat olen jutti pikka, 63 kilomeetrist maad sõitnud,” kinnitas Uusna. “Üle kahekümne korra tuleb kokku. Määrinud olen suusad alati ise ja pidamisega pole kunagi alt läinud.”

Küsimusele, miks ta seda teeb, vastab Uusna, et suusatamine, loodus ja pingutamine meeldib talle. Nüüd läheb ta esimest korda poole lühemale distantsile ja seab eesmärgiks raja läbi sõita ning suusapäeva nautida, aga Uusna on olnud ka kõva tasemega suusamees – kolmkümmend aastat tagasi lõpetas ta Tartu maratoni 78. kohaga, nüüd viimastel aastatel seoses vanuse lisandumisega 1500. koha kandis.

“Omavanustes olin tavaliselt viies-kuues, ees kõvad ässad Soomest ja Rootsist,” selgitas Uusna.

Tänavune maraton tuleb pakaseline, aga ekstreemseid ilmaolusid suusasõitudel on Uusna varemgi kogenud.

“Kord startisime Finlandiahiihtol nelja plusskraadi ja paksu paduvihmaga, järgmisel aastal oli samal sõidul jälle superilus ilm,” meenutas Uusna. “Üheksakümnendate alguses oli Tartu maratoni eelõhtul miinus 32, hommikul stardi ajal 22-23 külmakraadi.”

Käed sooja, kepid õhku

Kogenud suusahunt toonitas, et tähtis on strateegilised kehaosad, ennekõike käed ja jalad soojad hoida.

“Käed ei tohi külmetada, seepärast on kõige sobivamad labakud,” soovitas Uusna. “Ajalehte tuleks tuule kaitseks panna rinnale, põlvedele ja püksi. Riided peaksid olema õhemad, aga õige mitmes kihis.”

Uusna sööb maratonihommikul kõhu energiat andvat putru korralikult täis ja banaani peale. Tema kogemuste ja tasemega mees rajale midagi kaasa ei võta ja teeninduspunktides vaid joob, aga nõrgematel soovitab ta küll midagi energiat andvat vöökotti pista ja teeninduspunktides suutäie hammustada.

“Stardi järel tuleks esmalt summas keppe mitte kordagi maha toetada, sest need võidakse imelihtsalt suusaga katki astuda,” annab Uusna veel head nõu. “Ja edasi ettepoole rabelemisega oodata. Varustuse lõhkumine jätab ju kauaoodatud maratoni sõitmata, rajalt rajale süstimine raiskab tohutult energiat, aga kasu annab minimaalselt.”