Igaüks elab, nagu oskab, ja dilemma, kas teha elumuutvaid otsuseid südame või kohuse- ja vastutustunde järgi, pole ilmselt kellelegi võõras. Vanemlik ennastsalgavus kannab kõrget moraalset väärtust: lapsed ju ei saa vanemaid valida, aga vanematel on olnud valikuvõimalus.
“Elu on ainus, ela hetkes, naudi, mõtle enda peale, eelkõige pead ennast armastama” – selliseid soovitusi loeb ja kuuleb palju. Vahel on aga isekal elunautimisel kõrge hind ja individualistlikud otsused muudavad lähedaste saatust lausa antiiktragöödia mõõtmeteni.