Vana daam läheb hinge

Ille Rohtlaan
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mathias (Egon Nuter) liigub melanhooliast groteskini ja vaatajal on naerust silmad märjad.
Mathias (Egon Nuter) liigub melanhooliast groteskini ja vaatajal on naerust silmad märjad. Foto: Mats Õun

Endla Küünis esietendunud “Minu vana daam” on prantslaslik suhtelugu, mis oma inimlikkusega jõuab vaatajatele hinge minna.

Igaüks elab, nagu oskab, ja dilemma, kas teha elumuutvaid otsuseid südame või kohuse- ja vastutustunde järgi, pole ilmselt kellelegi võõras. Vanemlik ennastsalgavus kannab kõrget moraalset väärtust: lapsed ju ei saa vanemaid valida, aga vanematel on olnud valikuvõimalus.

“Elu on ainus, ela hetkes, naudi, mõtle enda peale, eelkõige pead ennast armastama” – selliseid soovitusi loeb ja kuuleb palju. Vahel on aga isekal elunautimisel kõrge hind ja individualistlikud otsused muudavad lähedaste saatust lausa antiiktragöödia mõõtmeteni.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles