Hingedekuul on kombeks mõelda elavate hulgast lahkunuile. Paraku peetakse meie ühiskonnas leina ja surma pigem tabuteemadeks ning välditakse neile mõtlemist nii kaua kui võimalik. Kuidas kaotusvaluga paremini toime tulla, selgitab SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku terapeut ja nõustaja Helar Peterson, kes võtab kuus vastu 10–15 leinajat.
Mida teha, kui lähedane on lahkunud ja lein kipub meeli tumestama?
Ma ei saa leinajatele öelda, mida nad peaksid tegema, et valu väheneks. Saan nende jaoks olemas olla ja näidata, mis laadi tegevused või korduvad mõttemustrid kahju teevad.
Millised tunded lähedase kaotanud inimesi vaevavad? Kas nutmine teeb head?
Ainult leinaja ise teab, mis teda kõige paremini aitab. Mina võin näidata, mis mõttemustrid talle halba teevad.
Viha, kurbus ja solvumine on loomulikud. Mõni tunne on kahjustava toimega, näiteks põhjendamatu süütunne: äkki oleksin saanud midagi ära hoida, äkki tegin liiga vähe? Või viha: miks ta mind maha jättis?
Tunda võib kõike, aga tunnetesse ei tohiks kinni jääda. Enesesüüdistamine ja viha ei aita edasi minna.
Nutta võib nii sisemiselt kui ka pisaratega. Sellega käib kaasas katarsis ja vaimne vabanemine, aga nutmine pole omaette väärtus, vaid keha reaktsioon olukorrale nagu saunas higistaminegi.
Kas usk religiooni või mingisse kõrgemasse jõudu aitab leina paremini taluda?
Paljud usundid tegelevad surelikkuse teadvustamisega ja surmaks ettevalmistamisega, aga see võib inimest ikkagi väga ootamatult tabada. Kas usk aitab üht leinavat inimest rohkem kui teist, ei oska öelda.
Mis võiks leinaja enesetunnet parandada? Kuidas saaksid lähedased teda toetada?
Ainult leinaja ise teab, mis teda kõige paremini aitab. Mina võin näidata, mis mõttemustrid talle halba teevad ja aidata mõelda, mis võiks kasuks tulla.
Meestele mõjub hästi füüsiline tegevus spordist kalapüügi või remondi tegemiseni. Neilt pole mõtet küsida, mida nad tunnevad, nagu naiste käest. Aga kui uurida mehelt, mida ta mõtleb, võib lõpuks tunnetest rääkimisenigi jõuda.
Naisi võib samuti füüsiline tegevus aidata, aga nemad oskavad selletagi oma tunnetega tegelda.
Kõrvalseisjad saavad üksnes tuge pakkuda. Kui leinaja ei taha kellegagi rääkida, tuleb seda soovi austada, aga siiski võib öelda, et oled tema jaoks olemas, julgustada leinajat helistama, millal ta aga soovib.
Lähedastel on sageli raske leinaja kõrval olla, sest tahetakse küll aidata, aga ei osata. Vahel soovitatakse tal mitte kurvastada, lohutatakse, et küll läheb kergemaks. Või hakatakse oma lugu rääkima, aga see võib tekitada leinajas tunde, et tal on parasjagu enda lugu pooleli, ja ta ei taha teiste lugusid kuulata. Ta tunneb praegu valu ega huvitu sellest, et tulevikus võib-olla läheb kergemaks.
Kui lähedane on oma tunnetega väga hädas, soovitage tal spetsialistidelt abi otsida. Mõnikord on sõpradel raske anda erapooletut nõu, sest lähedalt ei paista pilt selge.
Millisel juhul tasub teie poole pöörduda?
Head indikaatorid on töövõime ja uni. Küsige endalt, kas suudate öösel vähemalt kuus tundi magada ja saate hakkama igapäevatoimetustega. Kas tunnete end turvaliselt või arvate end mustas augus olevat?
Võrdleksin oma probleemidega tegelemist autosõiduga. Kui auto hakkab sõidu ajal kolisema, on minu valik, kas sõidan edasi ja keeran raadio kõvemaks, et kolin kõrvu ei kostaks, või viin auto hooldusesse.
Kuidas te leinajat toetate?
Eelkõige olen olemas, saan ära kuulata ja tema tundeid peegeldada.
Kui kurvast sündmusest on mõni aeg mööda läinud, saan inimesele öelda, et kergemaks läheb siis, kui ta lõpetab endalt küsimise, miks see juhtus ja miks see minuga/temaga juhtus. Neid vastuseid pole kellelgi anda. Pigem tuleks keskenduda küsimusele “kuidas edasi?”.
Mõnikord kutsutakse mind asutustesse, kus on midagi traagilist juhtunud. Inimestel keerlevad peas tunded, mida ei julgeta välja öelda: toas on justkui elevant, keda kõik näevad, aga püüavad eirata. Sellisel juhul teeme “sibula koorimise ringi”, kus aitan mõtteid väljendada. Võib-olla mäletatakse kadunukesest hoopis negatiivseid asju, näiteks “miks ta pidi praegu surema, kui mul oli temaga nii tähtis projekt pooleli?”.
Mis nõu annate, kui inimene küsib, mida ta peaks tegema, et poleks nii valus?
See mõjub samamoodi, nagu laps küsiks, kuidas ruttu suureks saada. Vastata saab ainult nii: “Ma ei saa teha sind kiiresti suureks, aga võin olla sinu kõrval niikaua, kui sa kasvad.”
Kuidas leinavad lapsed?
Lapsed tunnevad vahel süüd, kui neile teatud aja möödudes mingi asi lõbus tundub. Mingil ajal on lein kogu nende maailm, järgmisel etapil nad justkui ei mäletagi seda enam. See on normaalne ega tähenda, et nad leinaksid vähem.
Laste emotsioonide nurgad on teravamad. Tuleb taastada nende turvatunne ja leevendada hirme, et kellegagi perest võib veel midagi juhtuda. Kindlasti tuleb aidata inimesi, kes leinavas peres lastega tegelevad. Lapsi ei saa toetada vanem, kellel pole selleks enam jõudu.
Kuidas käituda olukorras, kus lähedane on suremas?
Mõelge, kas on mõni jutt rääkimata, midagi temalt küsimata? Kas teate, milliseid matuseid ta soovib?
Sageli kardetakse, et kui inimeselt neid asju küsida, saab ta aru, et mõeldakse tema surmale. Aga see on ju normaalne! Eestlastel oli vanasti komme, et igal mehel seisid kirstulauad pööningul. Mees ei teinud laudu siis, kui ta oli vana. Need ootasid kogu aeg pööningul.
Ebaadekvaatne on pigem surmateemat vältida, jättes kõik jutud rääkimata.