Perearst Ülle Alanurm valmistub naiste tantsupeoks

Surju tervisekeskuse ja hooldekodu Videvik juhataja Ülle Alanurm ütleb, et tunnustamine Pärnumaa vapimärgiga on toonud talle tagasisidena siiralt öeldud häid sõnu. Foto: Urmas Luik

Õrnlillade õitega orhidee kaunistab Surju tervisekeskuses perearsti kabineti akent, orhideed on doktor Ülle Alanurme lemmiklilled ja neist räägib ta vaimustunult nagu oma tööst ja inimestestki, keda ta on siinkandis tundnud veerandsada aastat.

Mobiil valge arstikitli taskus hakkab helisema. Kõne lõpetanud, ütleb Ülle Alanurm, et Surjus on paha levi, rääkijat kuuleb sõnahaaval ja katkestustega.

“Kui Rita Kosenkranius mulle maavalitsusest helistas ja ütles, et mingi komisjon, mingi vapp, mõtlesin seda katkendlikku juttu kuulates, et mis haigus … Lõpuks sain aru, et olen saanud maakonna vapimärgi,” säravad tohtri silmad, nagu oleks äsjanegi kõne sisaldanud üllatussõnumit. “Sellise tunnustamisega saad aru, et teed õiget tööd, saad aru, kui kallid need inimesed sulle on oma murede ja rõõmudega.”

Lapsepõlveunistus

Pärnu tüdruk Ülle teadis juba lapsena, et tahab arstiks saada. Võib-olla sellepärast, et linnas töötas imetore lastetohter Kalju Mitt.

Tartu ülikooli arstiteaduskonna diplom käes, naasis naine kodukanti esimesse töökohta Surju haiglas.

“Ma ei olnud kunagi maal elanud, see oli ainulaadne kogemus, see sotsiaalne lähedus,” räägib doktor, kellest sellessamas 1905. aastal ehitatud majas on ümberkorralduste järel saanud Surju tervisekeskuse ja hooldekodu Videvik juhataja. Ta tunneb kohalikke 1987. aastast, läbi ja lõhki, ning jagab perearsti vastuvõtuaega Surju, Uulu ja Võiste patsientide vahel.

“Eriti rikastav on teada inimese elu lugu läbi mitme põlvkonna, tore on näha tänaseid emasid-isasid, kes sündisid siis, kui mina siia tulin – see on soe tunne,” tõdeb Ülle Alanurm. Maa-arsti eripära, sooja tunde tekitaja on seegi, et ta ei tea ainult patsientide, vaid ka nende kasside, koerte ja lehmade nimesid ja lugusid. Samuti teab ta kohalikke suhteid ja sidemeid, millele loota ja kust abi saada. See on suur väärtus.

“Vastuvõtule tulijate puhul meenuvad nende vanemate-vanavanemate haigused, elu läbivad jooned, elude lood, sellest on vahel abi tänasele patsiendile,” kinnitab ta.

Mobiil valge arstikitli taskus heliseb taas. “Praegu on viirushaiguste periood, haigus ei küsi külmast ega soojast,” kostab vestluskaaslane, rännutades telefoni tasku tagasi.

Tantsides suvesse

Tempokas ja pingestuvas elus aitavad doktor Alanurmel suunda hoida Tallinna psühhodraama koolis omandatud psühhoteraapiaalased teadmised. Palju südant on ta pannud majja, mis väikehaiglate sulgemise järel õnnestus Surju vallal eraomandisse minekust päästa. Nüüd on siin, soojas, valges ja puhtas hoones hooldekodu korrusel 16 voodikohta ja kohaootajate järjekord ukse taga.

“Meil on suurepärane personal, töötavad siin kümneid aastaid suure südamesoojusega, nii väike maja on nagu kodu, kus lüüakse käed külge seal, kus vaja,” kiidab Alanurm sõrmedel üles lugeda nappi personali.

Surju parki Reiu jõe embusesse nagu saarele ehitatud hoone kapitaalremondi ajal uuris doktor ehitusalast kirjandust, võttis ehitusjärelevalve rolli. Ta teab-tunneb siin iga nurka ja selle tagust. “Kuna on üks süsteem ja maja väike, ei saa vedada joont vahele, et siit algab meditsiin ja siit sotsiaalsüsteem, maja tuksub ja hingab ikka ühes rütmis ja arstina olen siin ju käepärast,” nendib ta.

Neljal õhtul nädalas tantsib Ülle Alanurm päevamured välja, valmistudes juunis Jõgeval toimuvaks esimeseks Eesti naiste tantsupeoks. Tantsima hakkas ta lapsena, see harrastus jäi külge. Surju rahvamajas juhendab ta rahvatantsurühma, Uulus on ise rühma liige.

“Tantsust tantsijana ja juhendajana saab hing kosutust, keha turgutust, see annab jõudu töös ja elus eneses, kuigi sageli juhtub, et lähen töölt otse rahvamajja proovi,” räägib maa-arst.

Surju tervisekeskuses saavad kohalikud tohtri ja pereõe jutule, vallamajaga sama katuse alla on jäänud apteek. Selle varjust aimub doktor Alanurme hakkamist, sest oskuste kõrval on ta pannud töösse armastust ja ümberkaudsed küsivad koduselt: “Kas Ülle on kohal?”