30aastane kõrgharidusega Kaie töötab spetsialistina ettevõttes ja palgapäeval laekub tema kontole umbes 555 eurot. Ühetoalise korteri üüriks ja kommunaalkuludeks tuli Kaiel jaanuaris maksta 141 eurot, telefoni ja interneti eest 19 eurot. Kord kuus teises linnas toimuv õppesess on õppemaksuta, kuid sõidu- ja majutuskulud ampsavad kuueelarvest 54eurose tüki. Neli korda aastas tuleb pangale tagasi maksta eelmistel õpingutel võetud laenu – 20 eurot kuus.
Söögirahaks arvestab Kaie 95 eurot kuus ehk 3.20 eurot päev, selle eest saab ta endale lubada toiduks põhiliselt pudrumaterjali, juurvilju, kohupiima, leiba, jogurtit, mune, vahel kalagi. Rohkem kulub raha toidule töölähetuses või koolis olles väljas einestades. Kontorisse võtab Kaie kaasa omatehtud lõuna juurviljadest ja pudrust. “Nälga ma ei näe, kuigi kohvi hind poes kisub mul kulmu kortsu, aga kohvist ei loobuks ma vist ka siis, kui tuleks minna võlavanglasse,” naerab Kaie.
Naise palk vähenes eelmisel aastal 77 euro võrra asutuse palgakärpe tõttu ja see tõi kaasa isikliku eelarve tunduva ahenemise. Menüüst on välja jäänud maiustused, juust, liha, kallimad puuviljad ja alkohol. Rõivaste peale tuleb mõnel kuul siiski kulutusi teha, sest tema töökohas nõutakse esinduslikku ja korrektset välimust.
Pärast palgakärbet ei saa Kaie enam endale lubada sõpradega väljas söömas käimist, viimast raamatuostu või kontserdikülastust ei suuda naine meenutadagi. Purunenud telefoni asendamine lõi eelarve tükiks ajaks tasakaalust välja ja hädapäevil krediiti võetud summa tagasimaksmine edeneb visalt.
“Üksiku inimesena kulub mul küll vähem toitu ja majapidamistarbeid, kuid mõni väljaminek tuleb mitme inimese peale jagades üldkokkuvõttes väiksem, näiteks küte või elekter,” selgitab Kaie. “Ei taha mõeldagi, kui katki peaks minema külmik või pesumasin. Hea, et vastutan ainult enda eest: kui olen ühel kuul olnud kulutades hooletu, peksavad valusad vitsad vaid mind.”
Kaie teab, et loomulikult pole ta kõige hullemas olukorras, nälg ei näpista ja kokkuhoiuruumi isegi pisut jagub: huulepulk pole ju hädavajalik kaup, kuid spartalik, igasuguste naudinguteta elu teeb nukraks. “Vahel tundub mulle, et teenin vaid oma töölkäimise finantseerimiseks,” tõdeb naine. “Pean ennast kui töövahendit ülal, maksan töölesõitmise ja koolitusel tööoskuste täiendamise eest. Lahendus oleks ilmselt töökoha vahetamine, paraku on seni riskijulgusest puudu jäänud.”