59aastane töövõimetuspensionär Artur elab sotsiaalse erivajadusega inimeste tugikeskuses. Pensioni saab ta 109 eurot, sellest tuleb tasuda üüri 100-120 eurot (sõltuvalt kuust ja elanike arvust majas). Linn maksab Arturile juurde nii palju toimetulekutoetust, et talle jääks peale üüri tasumist kätte 76.70 eurot.
Niisiis on Arturil iga kuu kasutada 76.70 eurot. Päevakeskusest saab osta 80 senti maksvat suppi või praadi. Poest toob mees kartuleid ja natuke liha, millest õhtusööki valmistada. Ja näiteks õunu, sest need pole eriti kallid. “Sellega pean siis ära elama,” tõdeb Artur nukralt. “Elan ka, elamistingimused on siin normaalsed, olen haige inimene ja söön üsna vähe … Ega sellise summaga eriti söönuks saa, Heimar Lenk tegi küll eksperimenti, aga temagi sõitis bussiga turule või sugulaste juurde, mina ei saa kuskile sõita.”
Ravimitele kulub kuus 10-11 eurot, selle kompenseerib taas sotsiaalosakond. Riided on Arturil vanad või taaskasutuspoodidest ostetud. Suureks väljaminekuks on hammaste suhu panemine, mida osaliselt toetab küll pensioniamet, kuid osa tuleb ikka pensionist säästa.
“Enne oli mul normaalne pereelu ja kõik, mis vaja,” meenutab varem kraanajuhina töötanud mees minevikku. “Siis suri naine ära, olin väga pikalt haiglas. Saan hakkama, hea, et pensiongi on, aga sissetulek võiks siiski olla vähemalt 4000 krooni (256 eurot). Saaks vahel väljaski käia, kino külastada, Tallinnasse sõpru vaatama minna, kohvikus tassi kohvigi võtta. Praegu ei käi ma kuskil – kuhu mul minna, vaid sendid taskus?”