Aivar Kurvits üllatab taas

Aivar Kurvits on märgilise tähendusega kunstnik ning fenomen meie ühiskonna kultuurilises arengus. Foto: Urmas Luik

Kunstniku jälgitakse alati vähemalt kahest vaatepunktist: üks on kunstimaailma pilk ja teine kunstimaailma väline.

Sageli on need kaks tasandit üksteisest oma seisukohtades väga erinevad ja loomulikult alati seotud toimiva ühiskondliku süsteemi ja väärtushinnangutega. Kunstimaailma väline süsteem hindab harmooniat, rahu, tasakaalu ja turvatunnet. Tavainimesed ei otsi kunstist üldjuhul sügavat narratiivi ega revolutsioonilist või isegi üksnes leidlikku sisu.

Rahvas on alati pragmaatiline ja konservatiivne. Siinkohal võiksime heita kivi riikliku haridussüsteemi kapsaaeda, kuna kunstihariduse tase on vähemalt gümnaasiumis suhteliselt olematu. Nii ei teegi tavainimene diletandi ja „päris“ kunstniku vahel vahet.

Oluline on, et pilt oleks ilus, teeks tuju heaks ja aitaks argipäeva hallusest üle saada. Professionaalseid nüüdiskunstnikke isegi kardetakse, sest nende tegevusest ei saada aru. Tänapäeva kunst ei pruugi alati olla ilus ega rahustav. Samal ajal vaadatakse kunstimaailmas viltu puhta ilu loojatele, kopeerijatele ja kitšikunstnikele, kelle teosed kaovad turuväravast ja autokapottidelt nagu soojad saiad.

Tänapäeva kapitalistlikus ühiskonnas on edu kriteeriumiks raha. Üllad ideed, maailmamuutmisplaanid ja uuenduslikkus kaotavad mõtte, kui nendele ei saa anda kohe rahalist vääringut. Kunstnik muutub väikeseks ärimeheks, kes iga hinna eest üritab pinnal püsida, luues kunsti, mis võimalikult paljudele meeldib. Õnnelik on see, kes ei pea tegema oma loomingus kompromisse.

Siin tulebki mängu Aivar Kurvits, kelle kunst on universaalne: tema nonkonformistlik suhtumine kunstitraditsioonidesse võlub avangardse maitsega kunstihuvilist, ometi on ta teoste sisu ja teostus arusaadavad kunstikaugele inimeselegi.

Kurvitsa kompositsioon ja värvikasutus on väga kaugel igasugustest traditsioonidest, kuid igaühes tekitab tema looming äratundmist oma lapsepõlvest. Kõik võiksid vähemalt teoreetiliselt maalida pilte, mis näeksid välja kui Kurvitsa teosed, kuid nende essentsi kopeerida oleks võimatu.

Tundnud Aivar Kurvitsat pea kümme aastat, tunnistan, et tema on ainus kunstnik, kes suudab jätkuvalt üllatada. Tema mõttekäigud on kohati nii kummalised, et tahes-tahtmata peab tõdema: tegu on tõepoolest loomuliku kunstigeeniusega.

Kuigi Kurvits loeb ennast iseõppijaks, on selge, et tuule sai ta tiibadesse Academia Non Gratast. Heas kunstikoolis õpib ära maalimistehnikad, perspektiivi kujutamise ja kompositsiooni, väga heas kunstikoolis saab selgeks see, kes on konkreetne inimene kunstnikuna, mida tegema peab ja miks ta kunstita elada ei saa. Kui minna väga kujundlikuks, peab kunstnik sisemiselt põlema ja oskama seda tuld lõõmamas hoida. See pole sugugi lihtne.

Kurvitsa produktiivsus räägib enda eest. Hiljuti fotografeerisin tema pliiatsijoonistusi aastatest 1997–2010. Neist 300 graafilisest teosest, mis temaatikalt jagunevad loodus- ja loomapiltideks, arhitektuurivaadeteks, Vana-Egiptuse ülikuid kujutavateks joonistusteks ja erootilisteks stseenideks, on enamik kaunid, leidlikud ja humoorikad ning kindlasti kunstilise väärtusega. Ma ei tea ühtegi teist kunstnikku, kelle loomingu kvantiteet ja kvaliteet oleksid võrdelises seoses.

Aivar Kurvits on kindlasti üks neist inimestest, kes on omandanud kunstnikuna märgilise tähenduse, ning tema fenomen on kahtlemata oluline kogu ühiskonna kultuurilises arengus. Mul on väga hea meel, et ta kümme aastat tagasi Tammiste hooldekodust üles leiti ja et ta on nüüdseks tuntud. Kuid seni on näiteks olemata tema ülevaatenäitus, sest galeriide nurgatagused ja halvasti valgustatud koridorid, kus senimaani enamik Kurvitsa väljapanekuid toimunud, on nii suure andega mehele kindlasti ebapiisavad.

Ja loomulikult peaks igal endast lugupidaval pärnakal olema elutoaseinal vähemalt üks Kurvitsa maal, joonistus või graafiline leht.



Aivar Kurvitsa isikunäitus „Näitus“ on avatud Pärnus Nooruse majas 2. märtsini.