Agu Leivits: Oleme suutnud oma märgalasid kui rohelist infrastruktuuri paljude riikidega võrreldes hästi hoida.

“Selle oksa peal on ühe meetri raadiuses viis liiki samblikke,” ütleb keskkonnaameti looduskaitse osakonna bioloog Agu Leivits, kelle pühendumust loodusele väärtustas president riikliku autasu, Valgetähe IV klassi teenetemärgiga. Foto: Urmas Luik

Keskkonnaameti looduskaitse osakonna bioloog, kilinginõmmelane Agu Leivits on entsüklopeediliste teadmistega ja erialale pühendunud inimene, kes iseseisvuspäeva künnisel pälvis riikliku autasu, Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

President Ilvese otsusest sai Agu Leivits teada sümboolsel päeval, 2. veebruaril, mis rahvakalendris on küünlapäev, ajalooliselt Tartu rahu aastapäev ja rahvusvaheliselt märgalade päev.

Üllatussõnum jõudis Leivitsani telefonikõnega Nigula kontorisse.

President annetas teile kui loodushoidjale Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Kui oluline on teie arvates looduskaitsega tegeleja märkamine talle riikliku tunnustuse omistamisega?

Arvan, et see on tunnustus kogu looduskaitsele ja selle olulisusele ühiskonnas. Heameel on, et loodushoius, milles tihti nähakse vaid arengut takistavaid piiranguid, pannakse tähele kohaliku elu edendamise aspekti.

Olete väga laia haardega inimene: sood, linnud, liblikad, kiilid. Millist valdkonda peate endale tähtsaimaks?

Pean end loomaökoloogiks.Diplomile on märgitud eriala: looduslike ressursside ratsionaalne kasutamine ja looduskaitse. Mul on olnud privileeg töötada õpitud ja meelepärasel alal.

Esimesed kümmekond aastat Nigulas oli minu põhiline uurimisobjekt linnud: suluspesitsejate pesitsusökoloogia, rände uurimine linnujaamades, rabalindude arvukuse jälgimine, ehkki ma ei ole hariduselt ornitoloog.

Kuidas te loodusega sinasõbraks saite?

Minu lapsepõlv möödus maal. Kodus oli kooliõpetajatest vanematel korralik raamatukogu, kus leidus ka loodusteaduslikku kirjandust. Huvi looduses toimuva vastu aitasid äratada vanaisa köitvad jutud sõjaeelsetest jahilkäikudest. Tundmatud linnud laulsid kodumetsas ja liblikad lendasid õues ning uudishimu oli see, mis ajendas neid raamatute abil määrama, et teada, kellega tegu.

Esimese uurimuse tegin põhikoolis koduümbruse päevaliblikatest. Vanematel õnnestus hankida binokkel ning Eerik Kumari “Eesti lindude välimääraja” abil määrasin lindegi. Teadsin juba kümneselt, et tahan saada bioloogiks. Läksin Viljandi 1. keskkooli matemaatika-füüsikaklassi.

Teie kohta on kasutatud väljendit “linnumees”. Kas teate linnukeelt, mõistate nende sõnumit?

See, et linnud on minu uurimisobjekt, on olnud väga õnnelik valik või juhus. Hea vaadeldavuse tõttu on linnud põhjalikult uuritud, nende käitumine ja elupaigavaliku nüansid palju paremini teada kui enamikul ülejäänud liigirühmadel.

Looduskaitse põhieesmärke on elurikkuse kiire vähenemise peatamine, selle mõõtmiseks vajame indikaatoreid. Linnud on üks liigigruppe, kes võimaldab looduse seisundit hinnata.

Oluline on, et linnukeele oskajaid oleks rohkelt paljude riikide harrastajate seas, et luua seirevõrgustikke, mis hoiatavad meid ümbruses toimuvatest muutustest.

Mida linnud meile, inimestele, ütlevad?

Linnud räägivad meile ökosüsteemide töökorras olekust. Hoiatavad inimese enda poolt keskkonda paisatud mürkide mõjust elusorganismidele, annavad aimu, kuidas mõjuvad kliimamuutused elurikkusele.

Teie üks uurimisvaldkondi on olnud rasvatihased, nende populatsioon. Miks just see talviste linnusöögimajade tavakülaline teid kui teadusinimest köitis?

Suluspesitsejate linnuliikide, sealhulgas rasvatihase uurimiseni jõudsin tänu legendaarsele Nigula looduskaitseala direktorile ja pühendunud linnu-uurijale Henn Vilbastele, kes pakkus mulle võimalust asuda Nigulas tööle nooremteadurina.

Henn oli kümmekond aastat vabatahtlikke rõngastajaid kaasates uurinud rasvatihase kui mudelliigi populatsiooni ökoloogiat. Kilingi-Nõmme ja ümbruse metsadesse oli rajatud näidismetsamajandi toetusega ulatuslik uurimisbaas, üle 10 000 pesakasti.

Minu põhiliseks uurimisobjektiks sai pesakaste kõige arvukamalt asustav kaugrändur must-kärbsenäpp, kes rasvatihasest erinevalt veedab meil vaid kolm-neli kuud.

Mõlemad liigid on Euroopas olnud aastakümneid klassikaline uurimisobjekt, nende abil on võimalik looduses leida põhjuslikke seoseid. See oligi põhjus, miks Tartu ülikooli loomaökoloogia õppetooli professor Raivo Mänd ühines Nigula tihaseuurijatega. Kujunenud on tugev teadusrühm, mis kuulub Tartu ülikooli bioloogilise mitmekesisuse tippkeskuse koosseisu, ning 40 aastat tagasi alustatud suluspesitsejate uuringud Edela-Eestis jätkuvad.

Olete juhendanud soolinnustiku uurimise töörühmi. Mis on nende uuringute tulem?

Nigulasse tööle tulles oli üks minu ülesandeid jätkata Nigula raba haudelindude loendusi, mida 1968. aastal oli alustanud legendaarne Nigula rabavana Arkadi Irdt. Pikk ja unikaalne andmerida on jätkunud ja möödunud kevadel tõdesin, et viimased kolm aastakümmet olen alati mai viimasel nädalal leidnud vähemalt paar kaunist varahommikut, et nendes loendustes osaleda.

Soolindude loendamiseks sobiv periood kestab kevadel vaid paar nädalat. Esimene suurem ekspeditsioon toimus 1986. aasta mais Soomaale põlislooduse tuumala Kuresoo põhjaossa. Loendustes osales tollal Nigulas töötanud Eerik Leibak, kel hiljem oli oluline roll Eestimaa Looduse fondis, et Soomaast sai rahvuspark.

Esimesest Kuresoo soolinnuekspeditsioonist algas tava korraldada kevaditi nädalane uurimisretk suurematesse või vähe uuritud soostikesse. Kogutud andmed on aidanud moodustada tähtsaid sooelustiku kaitsealasid, nagu Puhatu, Leidissoo, Lavassaare.

Soomaa rahvuspargi kaitsekorralduskava ja viimine Euroopa põlislooduse kaitse võrgustikku ehk PAN-parkide hulka on vaieldamatult teiegi teene. Miks te Soomaast nii innustunud olete?

Tunnen, et seoses Soomaaga on minu rolli protsessides üle tähtsustatud ja päristöö tegijad on olnud teised. Olgu siis rahvuspargi rajajana Eestimaa Looduse fond ja Eerik Leibak, rahvuspargile esimese kaitsekorralduskava koostamist vedanud ja arendusi võimaldanud Taani projekti juhtinud Kaja Allilender, aastaid rahvuspargi administratsiooni juhtinud Meelis Suurkask, väsimatu turismiedendaja Aivar Ruukel, rahvuspargi poollooduslike koosluste hooldamise ja taastamise väsimatu korraldaja Gunnar Sein, alati koostööaldis Tõnis Korts, võimekas ja väga kiiresti tegutsev kolleeg Murel Merivee ja paljud teised.

Tänu neile jõudis Soomaa rahvuspark loomuliku arengu teel sinna, kuhu ta kuuluma peab – Euroopa põlislooduse pärlite hulka.

Soomaa rabade ja luhtadega olen emotsionaalselt seotud, olen seal lähedal üles kasvanud.

Te esindate riiki rahvusvahelistel suurfoorumitel. Mida on meil teistele eeskujuks tuua?

Eestis võime olla uhked, et oleme suutnud oma märgalasid paljude riikidega võrreldes hästi hoida.

Viimasel ajal käsitletakse märgalasid kui rohelisi infrastruktuure, mis pakuvad ökoloogilisi teenuseid, nagu puhas vesi, kasvuhoonegaaside sidumine, puhkamisviisid. Nende teenuste maksumusest saame aru alles siis, kui peame neid süsteeme taastama, mis tihti ei olegi võimalik.

Eestis arutati soode pakutava tähtsust juba 40 aastat tagasi maailmas hinnatud sooteadlase Viktor Masingu eestvedamisel ja Eesti Looduse veergudel peetud soodesõja tulemusel õnnestus peatada suurte sooalade majanduslikult mõttetu kuivendamine.

Kasutame säilitada õnnestunud sooalasid otseselt puhke- ja virgestusaladena: märgaladel on märkimisväärse pikkusega loodusradade võrgustik, mida hoiab korras ja arendab edukalt RMK.

Samal ajal on meil märgalade mõistliku kasutmise korraldamisel palju arenguruumi. Mis Pärnumaad puudutab, siis loodan, et Pärnu linnavalitsuse ja keskkonnaameti vahel alanud koostöö Pärnu rannaniidu kaitsel ja kasutamisel saab edulooks.

Kui tugev on looduskaitsjate hääl kasumile suunatud maailmas?

Selles osas olen optimist, tähendab ju majandus laiemas mõttes ühiskonna ainelise olemasolu tagamiseks mõeldud eluavalduste kogumit, mille osa on järjest enam loodushoidki.

Arvan, et loodushoid muutub pigem majandusharuks, mis toodab inimesele väga vajalikke teenuseid, mille tegelikku väärtust aitab selgitada kiiresti arenev teadusharu ökoloogiline ökonoomika.

Ega muu aita, kui loodusväärtustele tuleb rehkendada õiglane rahaline väärtus.



CV

* Sündinud 1957 Viljandis.

* Lõpetanud 1980 Tartu riikliku ülikooli bioloogina looduslike ressursside ratsionaalse kasutamise ja looduskaitse erialal.

* Keskkonnaameti looduskaitse osakonna bioloog, eluslooduse seire koordinaator 1. jaanuarist 2011.

* Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni looduskaitse juhtivspetsialist 2009-2010, riikliku looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regiooni direktori asetäitja 2006-2009, Nigula looduskaitsela administratsiooni teadusdirektor 1997-2005 ja teadur 1980-1996.

* Eesti ornitoloogiaühingu teaduskomisjoni esimees 2000-2009.

* Koguteose “Pärnumaa” toimetuskolleegiumi liige alates 2006. aastast.

* Eesti märgalade ühingu asutajaliige (2003).

* Rahvusvahelise tähtsusega märgalade, eriti veelindude elupaikade konventsiooni (Ramsari konventsioon) Eesti rahvusliku komisjoni liige 1994. aastast.

* Riikliku seire eluslooduse seireprogrammi projekti “Rabade ja madalsoode linnustik” koordinaator alates 1994. aastast.

* Pikaajalise lindude rände seire ja uuringute korraldamine Kabli ja Pulgoja linnujaamades koostöös rahvusvaheliste rändeuurimisvõrgustikega 1984. aastast.

* Kilingi-Nõmme linnavolikogu esimees 1994-1999 ja Saarde valla arengukomisjoni esimees 2005-2009.

* Autasustatud keskkonnaameti kuldse teenetemärgiga 2009 ja Valgetähe IV klassi teenetemärgiga 2011.